Toyota Avensis (2003–2009)
Martin Harak
10.09.2011

Toyota Avensisega realiseerus Jaapani autohiiu ammune unistus tuua turule sõiduk, mis oma omadustelt ja iseloomult sobiks võimalikult paljudele. Seetõttu ei ole teise põlvkonna Avensis lihtsalt igav auto, ta on väga igav auto. Igavus omakorda tähendab autokeelde tõlgituna teatud mugavustsooni, kus auto omanik ei pea kellelegi kunagi oma ostu põhjendama. Põhjuse rahuloluks annab kas või teadmine, et sajad tuhanded teisedki ostjad ei saanud ju eksida...

Nime Avensis võttis Toyota kasutusele aastal 1997 toonase Carina E järeltulija juures. Avensisest pidi Toyota sõnul saama esimene tõeliselt euroopalik Toyota. Avensis meenutas kujustuselt oma eelkäijat, nautis suurt müügiedu ning pärast mudeliuuendust 2000. aastal jõuti suuremate probleemideta seitsmeaastase mudelipõlvkonna lõppu.
Teise põlvkonna Toyota Avensis (tüüp T250) toodi avalikkuse ette 2003. aasta alguses. Kolme keretüübina pakuti sedaani, luukpära ning universaali. Uus mudel oli kasvanud kõigis mõõtmetes, pakkudes niigi ruumika vana tüübi Avensisega võrreldes veelgi enam mugavust.
Pärast Camry tootmise lõppu sai Avensisest suurim sedaan Toyota Euroopa mudeliperes. Teise põlvkonna Avensis sai välimuselt äärmiselt konservatiivne, kuid tolle aja autosid vaadates ei ole siin ka midagi imestada. Nii tootjate kui ohutusnõuete panus sõiduki ja kaasliiklejate ohutusse joonistas ka uuest Avensisest pisut ümara, kõrge ning kokkuvõttes kohmakana mõjuva sõiduriista. Märksõna selle ajajärgu autode puhul oli profiilvaates ümar esiots.
Avensise ainus mudeliuuendus viidi läbi mudeliaastaks 2006, mil toodi juurde mõned uued mootorid, parandati mõningal määral üksikuid detaile ning siluti välimust. Siiski oli selle facelifti juures tegu pigem väheolulise müügiargumendiga.
Saagu veel märgitud, et teise põlvkonna Avensist toodeti vaid Inglismaal ning sealt eksporditi seda ka kodumaale Jaapanisse. Niisiis ei peitunud nime Avensise taga mitte ainult kerge sõnakõlks „tõelise” Euroopa auto kohta, vaid tegemist oli ka Euroopa jaoks projekteeritud sõiduriistaga. Teise põlvkonna Avensist toodeti kuni 2009. aastani.
Ohutus, mugavus ja soliidsus
Mõistagi sai Avensisest väga ohutu auto. Turvavarustuse baastase ületas konkurentide omi ning viis tärni EuroNCAPi testis vaid õigustasid Toyota püüdlusi. Loomulikult võis Avensise puhul miinuseks pidada teistest kõrgemat hinda, kuid kõik on suhteline. Kõik, mis Toyotal baasvarustuses olemas oli, tuli mõne Saksa konkurendi mudelile juurde tellida. Ja eks kehti ohutuse juures reegel, et elame me ju ainult üks kord!
Sõiduruumis kasutatavad materjalid mõjuvad kallihinnaliselt ja kvaliteetselt ning esmakordselt võib Toyotasse istunu end tunda kui tõelisse Euroopa autosse sisenenu. Hoolikas kasutus lubab nii polstritel kui plastdetailidel veel aastaid hiljem paista kohati päris uutena.
Euroopalike tõekspidamisi esineb teisigi. Kui eelmise Avensise puhul häirisid õhukesed vähese polsterdusega uksed, mis sulgemisel tekitasid odavamaigulist heli, siis teise põlvkonna mudelil seda probleemi enam ei eksisteeri. Uksed sulguvad mütsuga, mis iseloomustab enamasti kallimaid autosid.
Autosse sisenemine ja sealt väljumine ei valmista mingeid probleeme. Ukseavad on kõrge kere tõttu suured ning pikk telgede vahe lisab samuti oma plussi. Istumisasend on kiiduväärt kõigil istmetel, istmed on mugavad, kuid mitte eriti palju külgtuge pakkuvad. Antud autole ei saa sportlikkuse puudumist ette heita, kuna see on viimane, millele rõhutakse. Pakiruum on kõigil keretüüpidel ühtlaselt mahukas, siinkohal on jällegi tegu selge liidriga omasuguste seas. Avariivabadel Avensistel roostega üldiselt probleeme pole.
Sõiduomadustelt on Avensis omas klassis „vanake”, mistõttu ta tundub kõige paremini sobivat uniseks kulgemiseks. Rool on tundetu ning kehva tagasisidet pakkuv, sama lugu on veermikuga. Mudeliuuenduse käigus jäigemaks muudetud esivedrustust ja pehmendatud tagavedrustust ning sellega väidetavalt parandatud sõiduomadusi suudab tajuda vaid tõeline Toyota-gurmaan. See-eest on aga mugavus see, millele Avensis tõsimeelselt pretendeerib. Ja mugav Avensis on, seda isegi väga kehval teel sõites. Kõige sobivam võrdlusobjekt Avensise sõiduomadustele oleks vana Mercedes – sõit sellega on vaikne ja mugav, ei väsita, aga ka ei üllata eriti millegagi.
Veermik ise on peaaegu et lollikindel. Meie oludes see loomulikult kulub, kuid remonttööde orientiiriks on siin ikkagi alles sajad tuhanded kilomeetrid. Esisild on klassikaline MacPherson, tagasillas on kasutusel pisut keerukam topeltõõtshoova paar.
Väiksematel bensiinimootoritel kasutati elektroonilist roolivõimendit, suurematel bensiini- ja diiselmootoritel oli kasutusel klassikaline hüdrauliline lahendus. Nii kasutusmugavuselt kui vastupidavuselt tasuks eelistada hüdraulilist süsteemi.
Lastehaigusi esines teise põlvkonna Avensisel hulganisti, mistõttu on ulatuslikke tagasikutsumiskampaaniaid hakatud klientide seas halvaendelisteks pidama. Siiski tasuks suhtuda neisse pigem vastupidiselt – sõiduki turult tagasikutsumine viitab õigupoolest tootja vastutustundele. Aja jooksul on vigaseid sõlmi parendatud või garantii korras välja vahetatud paljudel sõidukitel.
Lai mootorite valik
Paljud mootorid teise põlvkonna Avensistel pärinevad eelkäijalt. Algusaastatel oli Avensis saadaval 1,6-, 1,8- ja 2liitrise muutuva klapiajastuse faasidega VVT-i bensiinimootoriga. Pisut hiljem lisandus valikusse 2,4liitrine mootor, mis oli saadaval vaid viiekäigulise automaatkastiga. Väiksemate bensiinimootorite puhul oli keskmiseks kütusekuluks 7,2 liitrit 100 km kohta, kaheliitrise otsepritsega mootori kulu oli 8,1 l/100 km. Algselt Camryl kasutatud 2,4liitrine mootor sai Avensisel kasutatuna pisut võimsuse ja momendi lisa (163 hj ja 230 Nm). Kolmel väiksemal VVT-i bensiinimootoril esinesid sarnased vead, mis eelmiselgi Avensisel – nimelt kippusid mootorid õli võtma ning maailmapraktikas ei olnud haruldased lausa kokkujooksnud mootorid (põhjuseks kinnikiilunud kolvirõngas). Probleemi põhjusena on nimetatud kehva kütust, tänaseks olla enamik masinaid aga juba remonditud.
Diiselmootoriteks pakuti esialgu D-4D-jõuallikat (115 hj), mis hilisemate uuenduste käigus saavutas võimsuseks 125 hj. 2006. aastaks tõi Toyota välja 2,2liitrise D4-D D-CAT (150 hj ja 180 hj), mis hiilgas toona eeskujulikult väikese kütusekulu ja heitmetasemega. Tänapäeval on juba üsna tavaline, et diislid on kasutusomadustelt bensiinimootoritega samaväärsed või neist paremad – nii on üldjoontes lood ka Toyotaga. Siiski tasub diislite puhul silma peal hoida kõrgsurvepumba tööl, mõistlik oleks siin usaldada just margiesinduste spetsialistide arvamust. Pumba ülesütlemise korral ootavad ees väga suured kulutused. Lisaks ei tohiks kasutada tundmatu päritoluga diiselkütust. Kokkuvõttes on Avensisele mingit kindlat jõuallikat väga keeruline soovitada, kuna kõik mootorid on oma omadustelt väga sarnased.
Käigukastidest oli teise põlvkonna Avensistel valida viie- ja kuuekäigulise manuaali ja nelja- või viiekäigulise automaatkasti vahel. Manuaalkastid on kasutusmugavuselt head, automaatkäigukastid küll pisut uimased, kuid väga heas kooskõlas ülejäänud auto olemusega. Automaatkasti diiselmootoritele ei pakutud. Käigukastid on Avensistel ettenähtud hoolduse korral ka väga vastupidavad.
Diiselmootorite puhul on täheldatud kahemassilise hooratta kulumistest tingitud vibratsioone. Vea kõrvaldamine ehk hooratta vahetus on aga kallis.
Bensiinimootorite juures kasutati kettajamit, diiselmootoritel saadi läbi hammasrihmaga. Õlivahetuse intervalliks märkis tootja bensiinimootoritel 15 000 km, D-CAT-diiselmootoritega sõidukitel teatab õlivahetuse aja aga auto ise, kasutades selleks infot külmkäivituste, keskmise kütusekulu ja muu olulise kohta. Enamjaolt ulatuvad hooldusintervallid siin mõnekümne tuhande kilomeetrini. Hoolduse maksumus ei tohiks korraliku auto puhul üleliia suur olla.
Kokkuvõttes murevaba, kuid igav
Üldiselt on teise põlvkonna Avensis väga kuulekas kaaslane inimesele, kes ei oota autost üleliia palju. Sarnaste kasutatud sõidukitega objektiivselt võrreldes on Avensise puhul tegemist kindla testivõitjaga, olgugi et ta ehk ei saavuta kindlat ülekaalu üheski konkreetses võrdluspunktis. Avensis on mahukas, heade sõiduomadustega ja vastupidav – kõik omadused, mille järgi üht sõiduriista hindama peaks. Siiski ei pääse ümber asjaolust, et Avesnsis on autosõbra jaoks peaaegu igas aspektis masendavalt igav.
Nagu ikka, tasub ostmisel leida kodumaise ajalooga sõiduriist, seda enam, et müüdud on neid masinaid aastate lõikes tohutult, seega õige eksemplari väljavalimisel probleeme ei tohiks tekkida.

Sarnased artiklid