Toyota Avensis
Jaanus Vint
10.10.2006

Toyota esitles esimese põlvkonna Avensist Carina E järeltulijana 1997. aasta lõpus. Uus mudelinimi pidi rõhutama auto uudsust ja distantseerima seda Euroopas mitte eriti edukaiks osutunud eelkäijatest. Nimest hoolimata mingi märkimisväärselt uudse konstruktsiooniga tegu polnud – pigem võib seda pidada Carina E loogiliseks edasiarenduseks. Ja ega selles midagi halba ole – kui senised lahendused toimivad hästi, siis milleks neist loobuda?

Avensis sobib heaks näiteks kirjeldamaks jaapanipärast lähenemist 90ndate aastate keskklassi autole. Auto välimus on soliidne, ent igav, püüe mitte kedagi solvata on lämmatanud isikupära. Aga olgugi et tema kõige jõulisemaks omaduseks võib pidada igasuguse omapära puudumist, ei saa talle iseenesest midagi olulist ette heita. Avensis küll ei hiilga otseselt millegagi, ent see-eest kannab ta endas tugevat kombinatsiooni praktilistest väärtustest heade mootorite, mugava ja avara sõitjateruumi ning loomulikult oma tuntud töökindluse näol. Avensis sobib inimesele, kelle jaoks auto on vahend mugavalt ühest punktist teise jõudmiseks. Aga kõik need, kes oma autolt midagi natuke enamat ootavad, siit seda ei leia!
Algusest peale oli Avensis saadaval neljaukselise sedaani, viieukselise luukpära ning universaalina. Mudeli projekteerimisel on silmas peetud Euroopa autoostja eelistusi, ka tootmine ei leidnud aset mitte Jaapanis, vaid Toyota Burnastoni tehases Inglismaal.
Ka Avensise mootorivaliku näol oli vähemalt esimestel aastatel tegu suuresti eelkäijate pärandusega – see koosnes kolmest bensiinimootorist (1,6; 1,8 ja 2,0) ja kaheliitrisest turbodiislist. 1,8-liitrise mootori puhul oli tegemist nn Lean Burn mootoriga, mis töötab parema ökonoomsuse huvides väikestel koormustel lahja kütteseguga. Võimsuse poolest on ta võrdne 1,6liitrisega (110 hj), ent selle mootori jõud on saadaval madalamatel pööretel ning kütustki kulub vähem.
Suvel 2000 elas auto üle facelifti, mille käigus välimust muudeti minimaalselt. Vanemast mudelist on need Avensised eristatavad vaid kapotilt iluvõrele kolinud logo ja pisut muudetud tulede ning kaitseraudade järgi.
Olulisemad uuendused leiab hoopis kapoti alt. Nimelt asendati kõik mootorid täiesti uute jõuallikatega, millel sarnane kubatuur. Kõigil uutel mootoritel on nn muutuv intelligentne klapiajastustehnoloogia (VVT-i), mõlemad kaheliitrised (bensiinimootor D4 ja turbodiisel D4-D) on varustatud otsepritsega. 2,0liitriste bensiinimootoriga autodele paigaldati ka veojõukontroll.

Vana ja hea
Vanemal mudelil kasutatud mootorid on läbi proovitud ja vastupidavad ja esindavad Toyota 80ndatest aastatest pärit mootoripõlvkonda. Kui nendega mingeid probleeme esineb, siis tõenäoliselt ainult väga suure läbisõidu korral. Tähelepanelik tuleks siiski olla süüteküünlaid vahetades – nimelt kipub vale tüüpi küünlaid kasutades kergesti läbi põlema süütepool. Samamoodi tuleks ettevaatlik olla mootorit pestes, sest ka sellesse sattunud vesi võib teid süütepooli võrra vaesemaks teha.
Vanade mootoritega võrreldes paistavad uued silma nii madalama kütusekulu kui suurema võimsuse poolest. Vastupidavus on eeskujulik, ent kipub keerukama tehnika tõttu lihtsama ehitusega vanemale põlvkonnale siiski alla jääma. Mõnikord kurdetakse nende bensiinimootorite puhul suurt õlikulu juba suhteliselt väikeste läbisõitude juures, diislite puhul on esinenud juhtumeid, kus on tulnud vahetada mootori hooratas.
Väiksematest riketest on ette tulnud süüteluku kontaktplaadi halba ühendust, vea kõrvaldamine pole kuigi keeruline ega nõua suurt väljaminekut.

Tasemel varustus
Standardselt paigaldati kõigile mudelitele 5käiguline käsitsilülitatav käigukast, ent lisatasu eest võis lasta 1,8- või 2liitrise bensiinimootori külge kinnitada ka 4astmelise automaatkasti. Viimase variandi korral tuleks olla tähelepanelik igasuguste kõrvaliste helide suhtes – võib juhtuda, et see on käigukasti laagrite viis enne lahkumist hüvasti jätta.
Varustustasemeid oli kolm: baasvarustus Linea Terra ning luksuslikum Linea Sol, nende vahele jäi veel Linea Luna. Juba baasmudelina on Avensis küllaltki hästi varustatud. Ka vanemate mudelite põhivarustusse kuulusid muu hulgas kaks turvapatja, immobilisaator, elektriliselt juhitavad küljepeeglid ja eesmised elektriaknad, samuti eelpingutitega turvavööd.
Siseruum on kujundatud igav-praktiliseks ning koostatud kvaliteetselt, plastdetailid ei nagise ega lagune. Baasvarustuses auto hallikas plast kombinatsioonis sama karva tekstiilistmetega ei mõju kuigi inspireerivalt, kallimate variantide pööratud nahast istmed ja tükike puitimitatsiooni aitavad hallust pisut leevendada. Üleüldse on Avensise sõitjateruum tänu korralikule isolatsioonile vaikne, häirivaid helisid ei kosta sisse ka suurematel kiirustel.
Armatuurlaua kujundus on konservatiivne, ent loogiline ja selgesti arusaadav. Ainus ebaloogiline detail on juhipoolse istmesoojenduse lüliti asukoht armatuurlaual roolisamba kõrval, samas kui kõrvalistuja oma asub kenasti keskkonsoolis. Ruumikuse seisukohalt ei saa sõitjateruumile suurt midagi ette heita, jalaruumi on piisavalt ja istmete ergonoomika poolest kannatab ka pikemaid sõite ette võtta.
Pakiruum on, nagu selle klassi autolt võibki eeldada, mahukas; tagumise istme seljatugi on kahes osas alla lastav. Väiksemate esemete jaoks leidub veel ka sõitjateruumis hulk pisemaid panipaiku, väga käepärane on näiteks lakke kaardilugemislampide juurde paigutatud laegas päikeseprillide hoidmiseks.

Tuttavad lahendused
Avensise vedrustus on tuttav juba eelkäijalt – ees klassikaline MacPherson, taga pisut keerukam mitmikhoobadega lahendus. Töökindluse osas ei esine ka siin mingeid probleeme, loomulikult tuleb arvestada tavaliste kulumaterjalidega, ent kuigi tihti neid ette ei tule. Tagumise stabilisaatorvarda puksid näiteks peavad vastu umbes 80 000 km.
Kere on küll valmistatud õhukesest plekist, ent see-eest on korrosioonitõrje olnud tõhus ning _ansid roosteplekkide leidmiseks on väikesed. Nagu paljude teiste autode puhul, peaks ka Avensise omanik aeg-ajalt käsipiduri seisukorda kontrollima – vähesest kasutamisest kinni roostetanud piduritross on levinud viga, mille ilmnemisel tuleb see vahetada. Kes käsipidurit ei kasuta, ei pea loomulikult ka remonti vajalikuks, ent tehnoülevaatusel tekitab see probleeme. Kõikidel mudelitel on ees ventileeritavad ketaspidurid, tagasillas aeti kuni faceliftini läbi trummelpiduritega, pärast seda toodetud autodele paigaldati ketaspidurid.

Kõrge jääkväärtus
Eestis on enam-vähem võrdselt esindatud sedaanid ja universaalid, luukpärasid leidub millegipärast selgelt vähem. Ei tea kas vähese populaarsuse põhjuseks on nn ida-eurooplase autoeelistused või jumal teab mis, aga igatahes jätab luukpära sedaanist sportlikuma mulje ja on ka hulga praktilisem ning tundub seetõttu kolme keretüübi seast vast ehk kõige parema valikuna.
Toyota hiilgab juba aastaid kõikvõimalikes autode kvaliteedi- ja kliendirahulolu uuringutes nii siin- kui teiselpool ookeani ja see tõsiasi kajastub ka kasutatud autode kõrges jääkväärtuses. Et miski siin ilmas pole tasuta, siis tuleb ka kvaliteedi eest maksta konkurentidest pisut kõrgemat hinda. Esimeste aastakäikude Avensise hinnad algavad umbes 80 000 kroonist, uuendatud mudeli puhul võib arvestama hakata umbes 120 000 krooniga. Toyota puhul tuleb arvestada ka Euroopa konkurentidest kallimate varuosadega, ent samas kulub neid tõenäoliselt üsna vähe.
Avensise näol on tegu ökonoomse ning hea hinna-kvaliteedi suhtega autoga, mille poole tasuks vaadata usaldusväärset transpordivahendit otsival praktiliselt mõtleval inimesel. Kes juba Avensist omavad, on kommentaaride põhjal ostuga üldiselt rahul. Sageli väidavad omanikud, et aastate jooksul on tulnud autole osta vaid piduriklotse, rehve ja kojameeste harjasid.

Sarnased artiklid