Tõsised taskukaamerad
Glen Pilvre
03.12.2008

Kui aasta-paar tagasi pidi digitaalse peegelkaamera eest välja käima rohkem kui 10 000 krooni, siis nüüd on paljudel firmadel valikus odavamaidki peegelmudeleid. Jah, hinda saab küll vähendada, kuid peegelkaamerate mõõtmeid paraku mitte. Ja kui suurus loeb, siis tuleb ikka vaadata kompaktkaamerate suunas. Nii panimegi kõrvuti Canoni ja Nikoni uusimad tippkompaktid ja selgitasime, kas need pakuvad konkurentsi peaaegu samas hinnaklassis olevatele digipeegelkaameratele.

- Canon Powershot G10
- Nikon Coolpix P6000

Tõenäoliselt on kõige ambitsioonikamaks digikompaktiks olnud juba aastast 2000 Canoni Powershot G-seeria – kunagine 3,3 Mpx G1 on tänaseks jõudnud mudelinumbrini G10 ja sensorile on mahutatud peaaegu 15 megapikslit. Muidu igal aastal uuenenud mudeliseerias jättis firma vahele 2005. aasta ja pärast pausi esitletud G7 oli võrreldes eelkäijaga väga ära „nuditud” – kadunud oli nii pööratav ekraan kui RAW-salvestamise võimalus. Õnneks Canon päris säästukursile siiski ei jäänud ja aastatagusel G9-l oli RAW taas olemas, kuid pööratav ekraan jäi siiski ajalukku. G10 toob aga nii mõnegi väärt uuenduse, muutes kaamera senisest palju apetiitsemaks. Peamine neist on objektiiv – 35–210 mm suumi asemel on „toru” uued näitajad 28–140 mm. Telepool on küll lühenenud, kuid palju väärtuslikum on lisandunud lainurk. Ja olgugi et G9 12 megapikslit oli väikese sensori puhul rohkem kui piisav, ei suutnud Canon siiski megapikslirongist maha jääda – G10-l on sama pindala peale surutud juba 14,7 megapikslit.
Nikoni P-seeria nii väärika sugupuuga ei hiilga, „vanaisa” P5000t esitleti alles eelmise aasta kevadel ja juba sama aasta sügisel vahetas selle välja P5100. Ka P6000 üheks peamiseks uuenduseks on 28–112 mm lainurksuum ja muidugi ka pikslirohkem sensor – 13,5 Mpx. Kui Canon on G-seeria puhul lihvinud eelkõige pildistamisfunktsionaalsust, siis Nikon lööb „lisadega” – P6000 on firma esimene GPSiga varustatud ja netiühendust võimaldav kaamera. See tähendab, et juba pildistamisel lisatakse fotodele koordinaadid ja pilte on võimalik saata Nikoni veebikeskkonda.

Hääled sisse
Mõlemad kaamerad on pärast sisselülitamist kohe ka pildistamisvalmis. Käes istub G10 tänu suurusele veidi mugavamalt, samas kompenseerib P6000 miniatuursust suurem käepide – ehk ilmselt eelistavad väiksema käe omanikud just Nikonit. Vaatamata Nikoni väiksematele mõõtudele on kaamerad disainilt küllalt sarnased – robustsena mõjuvad metallkorpused sisendavad kindlustunnet vastupidavuse ja kvaliteedi suhtes. Canon on rohkem ühekäekaamera – enamik nuppe asub just parema käe ulatuses, vaid otsetrükinupp (mille funktsiooni saab pildistamisrežiimis muuta) on vasaku käe hallata. Nikonil asub peamine nupurivi just vasakul, nii et ühe käega läheb loomingulise pildistamisprotsessi juhtimine keerukaks. Arvukad seadistamisvõimalused on G-seeria trumbiks olnud läbi aegade ja G10 tõstab lati veelgi kõrgemale – kui Nikonil on kaamera peal vaid režiimide valikuratas, siis Canonil on rattakesi koguni kolm: režiimide, ISO ja särituskompensatsiooni tarbeks. Nikonil on pealmisel paneelil veel n-ö nimetu valikuratas parameetrite kiireks muutmiseks, Canoni analoog asub tagaküljel suunanuppude ümber.

Kogu ülevaate leiad detsembrikuisest Tehnikamaailmast.

GPS ja „Minu pildilinn”
Pole just palju GPSiga varustatud päris-fotokaid – tore, et Nikon on esimese tuntuma tootjana selles valdkonnas n-ö otsa lahti teinud. GPSi jaoks on Nikonil valikurattal eraldi režiim – sealt saab muuta vastavaid seadeid ja veenduda, kas GPS on positsiooni fikseerinud. Esmakatsetusel näis, et P6000 ei leiagi ühtegi satelliiti, minutid muudkui kulusid ja ei miskit. Kuid vaja oli lihtsalt kannatust, „fixi” saamiseks, nagu selgus, võib kuluda märkimisväärselt kaua – seda just siis, kui tegemist on nn külmkäivitusega (st kaamera ei mäleta eelmisest GPS-seansist midagi). Koordinaadid käes, võis rahulikult „tulistama” hakata ja seda, kas need ka pildile külge jäävad, näitas vastav sümbol ekraanil. Enamasti jäid. Kahjuks peab aga nentima, et P6000 GPS pole just tundlikemate killast – kuniks jagub piisavalt lagedat taevast, pole koordinaatidega probleemi, aga majad-puud – rääkimata siseruumidest – võivad juba vabalt „oma sõna” sekka öelda. Ning GPSi pidevalt sees hoidmine tühjendas aku märgatavalt kiiremini – ehk tuppa minnes tasuks vastuvõtja välja lülitada.
Lisaks GPSile on Nikonil veelgi üllatusi – kaamera põhja alla on peidetud standardne võrgukaablipesa. Miks just kaabel, mitte wireless, selleks ühtegi veenvat põhjust küll leida ei oska – võib-olla arvas Nikon, et kaabli vahendusel liigub info „üles” kiiremini. Eks see ju mõnel puhul (nt avalikes võrkudes) võibki nii olla, kuid (mõne kasutajaga) „kodu-wirelessis“ küll üleslaadimise kiirus juhtmevabaduse taha pidama ei jää. Võrgukaabel ühendatud, ongi P6000 ainsaks funktsiooniks pilte üles laadida veebikeskkonda www.mypicturetown.com, mingeid muid võimalusi (nt teise arvutisse, serverisse laadida vms) pole. Igal Nikoni kaamera omanikul on seal tasuta ruumi 2 GB, pilte saab grupeerida, koostada slaidisõusid, galeriidena eksponeerida jne. Kõik see toimis probleemivabalt, kuid kogu protsess ei hiilanud just kiirusega – nagu kaamera isegi. Selles mõttes on kahju, et net on küll olemas, kuid funktsionaalsus küllalt piiratud. Aga kindlasti on näiteks välitingimustes müttava püstolreporteri jaoks pisike P6000 väga tõhus relv – koordinaatidega pildid tehtud, võrgukaabel aparaadile külge ja tuld – ning samal hetkel näeb pilte juba toimetaja.

Nikon või Canon

Kui olulisemal kohal on GPS ja „My Picturetown”, siis on võitjaks Nikon. Kui aga määravaks saab kasutusmugavus ja kiirus, siis võidab Canon „mitme ringiga”. Ehk jättes lisaväärtused mängust välja, on kaamerate olemuse vahe mäekõrgune – G10 on kohati isegi käepärasem ja kiirem kui mõned Canoni digipeeglid, kuid P6000 ei paku Nikoni DSLRidele fotoaparaadina mingit konkurentsi (kui suurus välja arvata). Pildikvaliteedilt olid kaamerad küllalt tasavägised ja see on madalamate ISOde puhul uskumatult hea, aga väike sensor ja palju megapiksleid võrdub müraga – midagi pole teha. Kui eelduseks on suur ISO ja vähe müra, tuleb endiselt vaadata suuresensoriliste digipeeglite suunas. 100% suurenduse puhul on pildimüra nähtav juba ISO100 juures, aga et resolutsiooni jagub vaat et A2 mõõdus plakati jaoks, siis ilusaid postkaardisuurusega fotosid võib ISO 400ga julgelt teha. Kunagise filmimaailma peale mõeldes pole see ju üldse paha tulemus, või mis?

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid