TMi test. 29tollised maastikurattad, hinnaklass 1500 eurot
Juhapekka Tukiainen
05.06.2013

29tollisena reklaamitud maastikujalgratta velg on tegelikult samasuguse läbimõõduga kui klassikalisel „meestekal”. Täpsemalt siis 28 tolli. Liiatigi tundub suurem ratas eemalt vaadates kuidagi kohmakam. Kuidas sellega aga tegelikult sõita tundub?

Bianchi Jab 29.2
Canyon Grand Canyon 8.9 AL 29
Corratec Superbow Team 29
Cube LTD SL 29
Felt Nine 30
Kona Kahuna DL
KTM Ultra Race 29
Merida Big Nine TFS XT Edition

Mõned aktiivsed jalgratturid on juba vahetanud oma 26tolliste ratastega sõiduvahendi suuremarattalise vastu. Meid huvitas rohkem, kuidas tunduvad suuremad rattad vähemkogenud ratturile. Seepärast panime paika ka hinnapiiri. Algaja ostab tavaliselt 500–600 eurot maksva sõiduki (neist oli juttu meie mulluses juuninumbris). Seekord huvitas meid järgmine aste – rattanakkus on külge saadud, harrastus hakkab kasvama elustiiliks ja tahaks tõsisemat spordivahendit, mis ei nõuaks alatasa mutrivõtmega kallal käimist. Sellises meeleseisundis hakkab 1500 eurot tunduma õiglase hinnana. Üldjoontes tähendab see ca 12 kg kaaluvat, jäiga pära ja pneumaatilise esivedrustusega, alumiiniumraami ja kvaliteetsete sõlmedega jalgratast. See aste ei tarvitse jääda viimaseks, edasi tulevad juba süsinikkiust raamiga sõidukid, mille hinnad algavad 2000 euro juurest.

Ebamäärane positsioon
Selle rühma rattad peaksid esindama parimat, mida alumiiniumraamiga vahendilt võtta. Hinna ja kvaliteedi suhe jäi siiski pisut kahtlaseks ning lähemal uurimisel selgub, et mõni valmistaja pakub kaupa täie raha eest, mõni kipub aga koonerdama.
29 tolli on otsapidi kaubanduslik võte. No kuidas sa sõidad 26tollisega, kui kõik sõbrad on suuremad hankinud! Samas tuuakse turule veelgi uuemat, 27,5tollist klassi. Ning nn 29tollise ratta velg on täpselt samasuguse läbimõõduga kui 28tolline ehk 622 mm. Suurem läbimõõt saadakse paksema rehvi arvelt.
Testirühma liikmed polnud veendunud 29tolliste rataste eelistajad. Ainult üks neist oli sellisega pikemalt sõitnud, mõni aga nägi taolist imelooma esimest korda alles siis, kui pakendist välja võetud osad kokku pandi.
Seda lihtsam oli uudseid kogemusi võrrelda tuttava 26tollisega. Üks selline oli võrdluseks kaasas ja imestamist jätkus terveks nädalaks – mitte niivõrd erinevuste kui nende puudumise üle. Mõnelgi katsel olid üsna sarnased ka testitud 29tollised. Peamine vahe tekkis sellest, et on rattaid, mis sobivad pigem XC-sõidustiiliga ja teised jälle freeride-stiiliga. XC ehk crosscountry puhul on rõhk nobedal matkamisel ja sellel, kui kiiresti õnnestub mäkke tõusta. Freeride on lõbusam, hinnatakse seda, et saaks kiiresti, aga siiski kontrolli säilitades mäest alla kihutada.
Kõige puhtakujulisem on Itaalia kaunitar Bianchi. Rühma kõige kitsamate, 2 tolli laiuste rehvidega sõiduk veeres asfaldil elegantselt, aga asfaldi puudumisel kadus ka elegants.
Canyon esindas saksapäraseid väärtusi nii füüsiliselt kui kaubanduslikult – valmistaja müüb oma toodangut otse kliendile, saates selle postiga kohale. Vahendajad ei pääse lõivu võtma, aga teisest küljest ei saa Canyonit enne ostu kuidagi katsetada. Algul tundus ratas asfaldil pisut jäigana, aga see tunne läks ruttu üle.
Saksa päritoluga on ka Cube, mis jättis kuidagi ilmetu esmamulje. Või siis just õige esmamulje, sest kordagi ei öeldud selle ratta kohta midagi paha, samas ei äratanud see ka kelleski erilist innukust.
Ameeriklane Felt oli omaduste poolest sama ühtlane kui Cube, kuid oli tunda, et pisut odavam hind on saavutatud odavamate komponentide arvel.
Saksa Corratec näis lubavat erilist energilisust ja asfaldil tundus minek lausa plahvatuslikuna. Maastikul kadus see energilisus kuhugi ära.
Taiwanist pärit Merida tekitas vastandlikke arvamusi. Kõige paremas füüsilises vormis testija pidas seda erksaks ja agressiivseks, pehmema lihasega katsetaja poolt kostis sünget kirumist.
Selgelt freeride-ratas oli ameeriklane Kona, mis isegi ei teeselnud erilist erksust. Samasse klassi kuulub ka austerlane KTM, mille omadused on küll mitmekesisemad. Mootorrattavalmistajana on KTM-l kaherattalistega pikaajalised kogemused ja neid on kasutatud ka jalgratta juures.

Kuidas edeneb?
Selgus, et jalgrattad võivad olla üsna erinevad. Peaküsimus oli mõistagi: mis kasu on 29tollistest ratastest? Manööverdamisvõimet need ei lisa – ehk on siis suutlikkus parem? Selle kontrollimiseks oli vaja võimalikult pikka teed. Testipaigaks valitud Lanzarote on umbes 60 km pikk, sõit ümber saare tähendab üle 200 km läbimist.
Paarkümmend avakilomeetrit oli rattatee, mis sõidukitest veel kuigi selget pilti ei andnud. Siis siirdusime avamaastikule, kus tugevad ja nõrgad küljed hakkasid ilmsiks tulema. Abiks oli ka Lanzarote eripära – saar on nagu looduslik tuuletunnel. Sellel etapil puhus vastutuul üle 10 m/s ning sageli langes kiirus alla 10 km/h.
Väikesest kiirusest hoolimata tekkis tunne, et oleme just seal, kus 29tollised end koduselt tunnevad. Mõnigi tehniline (loe: raskestiläbitav) lõik nõudis just neid omadusi, mida suuremad rattad pakuvad.
Sai ümber lükatud ka esimene eelarvamus. Räägitakse, nagu sobiksid 29tollised vaid pikka kasvu inimestele, ent ka meie kõige lühemal, 173 cm pikal testijal ei tekkinud mingeid probleeme. Just lühemad meie seast imestasid, kui kergesti kohanesid 26tollistega harjunud lihased 29tolliste ratastega. Üldiselt leiti, et rängas vastutuules pole mingit vahet, kui suured rattad parajasti all.

Midagi on teistmoodi
Erinevused hakkasid tunda andma siis, kui kolm testijat jõudsid Arrieta külasse. Selleks ajaks oli Canyon jõudnud näidata, et algul jäigana tundunud raamis leidub üllatavalt palju võimsust. Väikese kiiruse juures oli ratas küll pisut kohmakas, aga kiiruse kasvades kippus rühma vedama just see, kes parajasti Canyoni sadulas istus. Corrateci oodatud energilisus kadus maastikul ära ja Bianchi näitas üles itaaliapärast temperamenti: asfaldil nähtud stiilsus kadus maastikul ja soovitud trajektooril püsimine nõudis konkurentidest rohkem juhtimist ja meelitamist.
Sõidutunne muutus, kui pärastlõunal läks käiku Cube, Kona ja Felt. Otstarbele mõeldes läks vahetus valepidi, hommikused kerged XT-rattad oleksid poolekilomeetrise tõusu võtmiseks paremini sobinud, aga nii said raskemate rataste omadused selgemaks. Kona ei jätnud tõusul just kõige paremat muljet, suhteliselt raske Felt tuli aga hästi toime. Kõige olulisem tähelepanek oli see, et Cube oli tubli igasugustes oludes.
Kui teerajast sai lage tardunud laavakiht, pandi tähele midagi uut. Loomulikult oli laaval otsatu hulk kivirususid. 26tollistega tähendas see sagedasi äkkpidurdusi, sest vahel lihtsalt ei jõudnud esiratast takistusest mööda suunata. Nüüd jäid need pidurdused tegemata. Põhjustest allpool.
Teine päev algas laskumisega orgu. Kiirustega pole mõtet hoobelda, mainime vaid, et kohati saadi spidomeetrile seitsmega algavaid arvusid. Kõik rattad said nende kiirustega probleemideta hakkama.
Merida ja KTM-i kaaslaseks oli nüüd 26tolline Cube, et pidevate vahetustega testitavatest selgemat pilti luua. Paarisaja kilomeetri jooksul vahetati rattaid omavahel üle 30 korra, et kõik testijad iga ratta omadustest aru saaksid. Merida vastuoluline loomus tuli rahuliku KTM-iga võrreldes eriti teravalt välja. Kõige pikema katsetaja käes oli KTM tasakaalukas ja kindel, Merida jäik raam vibreeris liiga palju ja tegi sõidu ebamugavaks. Parimas sportlikus vormis testija oli küll teist meelt, treenitud lihastele sobis jäik sõiduriist hästi.

Samal ajal linnas
Kuni kolm meest tegid ringi ümber saare, keskendusid kaks testijat linnaoludele. Siledatel tänavatel tuli esile 29tolliste põhiomadus: suuremal rattal on suurem inerts. Erksamad maastikurattad veeresid asfaldil nii tõhusalt, nagu oleks neile abimootor lisatud. Abimootori tunne muutus seda tähtsamaks, mida vähem oli jäänud ratturi jalgadesse jõudu. Nooremate jaoks polnud see nii oluline, aga hiliskeskiga esindanud testija jaoks oli see üks 29tolliste suurematest eelistest.
Nii sai ümber lükatud kuuldus, nagu peaksid kehvemas füüsilises vormis ratturid 29tollised vältima. Pigem vastupidi, suuremad rattad teevad sõidu kergemaks.
Kõige kergema minekuga olid Bianchi ja Corratec, mõlemad sukeldusid liiklusse hämmastava energilisusega. Corrateci viburaam nagu tulistaks lihasjõu asfaldile ning on tõepoolest veider, kuhu see jõud maastikul takerdub. Bianchis on tunda valmistaja maanteetraditsioone, kogu rühma kõige kitsamad ja siledamad rehvid veeresid tasasel pinnal eriti tundlikult. Neid kahte ei sobigi pelgalt maastikuratasteks nimetada, sest igapäevaseks tööle ja tagasi sõitmiseks sobivad need ülimalt hästi.
Järgmise taseme moodustavad KTM, Cube ja Felt. KTM sobib eriti neile, kes eelistavad püstist sõiduasendit. Cube oli jällegi silmatorkamatult tubli. Felti tulemus üllatas, sest selle rattad kaaluvad 5 kg ehk tervelt 1,5 kg enam kui näiteks Canyoni omad.
Maastikul edenenud Canyon pole linnas paha, kuid selle erinevad rehvid (ees mustrit rohkem kui taga) ja raskemateks katsumusteks häälestatud raam ei võimalda kõige paremat tunnetust.
Asfaldil jäid viimast kohta jagama Kona ja Merida, seda küll erinevatel põhjustel. Kona kuulub kaalult keskmiste hulka, kuid selle olemus jääb ebamääraseks. Abimootori tunnet sellega ei tekkinudki. Merida veeres hästi, kuid raam on hämmastavalt jäik. Paksud rehvid ja esivedrustus ei suutnud sõitu piisavalt pehmendada, nii et linnas liikumine oli suhteliselt ebamugav. Tõsi, parimas vormis testija oli siin teist meelt.

Komponentide sobivus
Lanzarotel on nii tõusud kui langused pikad, nii et laskumine Famara surfirannale tähendas üle 10 km kruusateed. Kiirus oli tubli mopeedi oma, ent siiski jäi aega jalgrataste tehnilise olemuse üle mõtiskleda.
Kõigepealt – pneumaatiliselt häälestatav, kümnesentimeetrise käiguga esivedrustus on suurepärane asi. Just sel etapil oleks ehk pidanud rõhku vähendama, sest väikesi teravaid jõnkse oli palju. Sai hakkama ka tavalise rõhuga, aga samas oli selge, et pneumovedrustus tasub ära ja terasvedrudega esikahvel seda asendama ei sobi – see ei ole koht, mille pealt kokku hoida.
Rattaid omavahel võrreldes said eriti kiita Canyoni kasutatud RockShox SID ja Cube’i Fox Float kahvlid. Kõigi vedrustus küll toimis, aga Merida odavam RockShox jättis kehvema mulje. Kahvlitega on lugu nii, et parematele sõidu ajal isegi ei mõtle, halvemad sunnivad aga kaaluma, kas rõhk sai ikka õige.
Tagavedrustus tähendaks juba järgmist hinnaklassi. 29tolline ratas tagavedrustust ei asenda, kuid parandab siiski jalgratta käitumist rasketes oludes. Jõudsime järeldusele, et kui jäiga päraga 29tolline tuleb toime Lanzarote kivide ja poolekilomeetriste tõusude-langustega, siis tuleb see toime enam-vähem kõigega, mida kodust leida võiks.
Nurisemiseks ei andnud põhjust ka muud komponendid. Vahendajaid välistanud Canyon saab pakkuda kõrgemat kvaliteeti, nagu näiteks SRAM X-9 käiguvahetus ja Avid Elixir 5 pidurid. Ent kuigi Kona on kasutanud paar astet odavamaid osasid, ei tekkinud probleeme nendegagi. Felt on näide heast tahtmisest, kuigi hind on teistest allpool, on kasutatud korralikke osi. Corratec näib selle kõrval kitsina: hind on kõrge, aga komponentide osas on arenguruumi.
Selle hinnaklassi rattad pakuvad piisavalt sõidurõõmu. Muidugi, veel kallimad komponendid toimiksid veel sujuvamalt, aga kui esivedrustuse rõhk õige, edeneb sõit probleemideta. Kett liigub takerdumata hammasrataste vahet ja hüdraulilistele ketaspiduritele piisab rataste lukku löömiseks kahe sõrme vajutusest.
Vahe mulluse 500eurose klassiga oli päevselge. Aasta eest olid mehhaanikutel kuuskantvõtmed iga puhkepausi ajal pihus, tänavu ei vajanud lisahäälestamist miski.

Murelik vaikus
Kõik, mis neil jalgratastel pakkuda, läks käiku Famara rannast lahkudes. Rada läks piki rannajärsaku serva ja kui kivikesi rataste alt minema lendas, oli järgmise maapuuteni (või veepuuteni) nii pikk maa, et ei kostnud ühtegi klõpsatustki. See tegi murelikuks.
Just siis sai selgeks, mis on 29tolliste tähtsaim eelis. Suhteliselt siledal teel sai võrdluseks kasutatud 26tolline üsna võrdselt meie testitavatega hakkama, juhitavuses või võimsuses erilist vahet ei olnud. Iseenesest oli seegi oluline tähelepanek, sest võinuks ju arvata, et väiksemad rattad veerevad kergemini.
Suuremate eelis tuli esile rasketes oludes, ehkki seda ei pandud kohe tähele. Jõuti isegi kurta, et 29tollised on kohmakamad ja nendega on raskem äkitselt trajektoori muuta. Siis märgati, et neid suunamuutusi polnud tarvis nii sageli teha. 26tollisega on lihtsam ootamatult teele ilmunud takistusest kõrvale põigata, kuid 29tollisega võib sellest takistusest enamasti lihtsalt üle sõita. Järsaku serval tundus see eriti tähtsa omadusena.
Õigupoolest märgati juba sõidu alguses, et äkkpidurdused peaaegu puuduvad. Suurem läbimõõt aitab takistuse servast ootamatu kergusega üle veereda. Linnas tuli see eriti selgesti esile. Alguses kasutasid testijad kõnniteele tõusmiseks harjumuspärast võtet ehk siis vedasid esiratast järsu liigutusega üles. Varsti sai aga selgeks, et isegi päris kõrgest astmest üles pääsemiseks pole peaaegu vajagi lenkstangi sikutada, vaid võib lihtsalt otse peale sõita. 29tolline ratas ei jää astme taha kinni, vaid veereb nagu iseenesest peale.
Just see võime eristab 29tollist klassikalisest 28tollisest tavarattast. Tänapäevane tehnika on maastikurataste omadusi nii palju parandanud, et neil kahel ei olegi enam midagi ühist. 29tollise maastikuratta kergemad veljed, mahukamad rehvid, kõrgem rehvirõhk ja ligi poole kergem kaal teevad sellest hoopis teistsuguse, oluliselt parema sõiduriista.

Canyon läheb ette
Kolmandal päeval tehti kaar ümber saare lõunaosa, kilomeetreid kogunes nii kokku 215. Järgnesid lisakatsed: tõus mäkke mööda astmelist rada, rataste võrdlemine kilomeetrisel kiirel ringil ning lühemal, kuid raskemal ringil. Kõigi nende katsetega Canyon vaid kindlustas esikohta, osutudes igal pool teistest paremaks. Cube oli kõikjal ühtlaselt usaldusväärne. Felt pakkus meeldivaid üllatusi, kuid komponentide tase võtab hinnet alla. KTM oli Feltile enamasti võrdväärne vastane, rasketel laskumistel tundus austerlane aga kindlamana.
Bianchile maksis kätte kahepalgelisus. Linnas kogetud elegantsi jätkus ka mäkketõusul, aga laskumisel jäi ta hätta. Koostöö raami ja kahvli vahel ei toiminud, ratas kippus vänderdama ning juhil oli tunne, et kukub üle juhtraua.
Probleeme oli ka Meridaga, raami ja kahvli jäikus tekitasid ebakindlust.
Corratecil polnud otseselt vigu, kuid mägedes ei pakkunud sellega sõitmine ka rõõmu. Linnas nähtud energilisus kadus, tõusud tundusid rasked. Konaga olid tõusud veel raskemad. Komponendid olid odavapoolsed ja raam häälestatud vaid laskumiste jaoks. Kui kord juba mäkke jõuti, siis alla oli muidugi mõnus tulla!
Test lükkas ümber kõik 29tollistega seotud eelarvamused. Suuremate ratastega maastikujalgrattad ei ole raskema veeremisega ega kohmakamad. Need sobivad nii raskele maastikule, tööl käimiseks kui lihtsalt harrastusspordi vahendiks. Kui ei jõuagi alati takistusest kõrvale pöörata, siis enamasti õnnestub takistusest üle sõita. Mõnele harrastajale sobibki 29tolline paremini kui 26tolline, sest suuremad rattad veerevad nii asfaldil kui kruusateel väiksematest jõudsamalt. Teisalt ei saa eitada, et 26tolliste manööverdamisvõime on parem, nii et jalgratta ostmisel tuleb hoolega kaaluda, mida sellelt tahetakse.

 

 

Lõpptulemused. 29tollised maastikurattad, hinnaklass 1500 eurot

Canyon Grand Canyon 8.9 AL 29
Canyoni saab osta vaid otse valmistajalt – tellimus interneti kaudu ja post toob kohale. Proovisõidu puudumist ei pruugi peljata. Komponendid on konkurentide omadest samm või kaks paremad, kahvel on tipptasemel, rattad ja kogu komplekt on selle rühma kergeimad ning veel tähtsam, kõik need on taibukalt kokku pandud.
Näiteks on esirattal reljeefsem muster kui tagumisel. See sobib hästi maastikule ning on samas ka kiire. Üldse on kõigi Canyoni lahenduste puhul mõeldud kiirusele ning koos sõites kippusid teised jalgrattad Canyonist maha jääma. Asjatundmatu võiks arvata, et vedavaid hammasrattaid peaks kolm olema, tegelikult piisas aga täiesti kahest ja käiguvahetus edenes sujuvalt.
Päris igaühele ei pruugi Canyon sobida, sest kiireks maastikusõiduks häälestatud ratas ei sobi kõige paremini rasketel laskumistel või maanteel. Valedes oludes võib Canyon tunduda kohmaka või ebakindlana, nii et argikasutuseks ei tasu seda Saksamaalt ehk tellida, krossivõistlustel osalemiseks aga küll.

Hea
Väike kaal ja kerge tunne
Parim esikahvel
Kvaliteetne viimistlus

Halb

Koondhinne 9,3
*****

Cube LTD SL 29
Cube tegi kõik katsed probleemideta läbi, kuid ei edvistanud seejuures millegagi. Selle ratta tundmaõppimine vajab süvenemist, et mitte takerduda esmamuljesse. Cube on väga hea maastikuratas, mis tundub algul keskpärasena. Selle mulje võib valmistaja süüks ajada. Näiteks lenkstangi kehvad kummikäepidemed ja kahvli kauglukustuse puudumine tähendavad mõne euro säästmist, kuid jätavad varju kvaliteetsed komponendid ja õnnestunult projekteeritud raami eelised.
Cube’i sadulas ei tulnud kordagi mõtet, et oh, oleks ometi mõni teine ratas istumise all! Ei tõusul, ei langusel ega maanteel. Linnasõidust jääb täpne ja puhas, kuid mitte kõige energilisem tunne.
Cube on täpse ja asjatundliku jalgratturi valik. Kui teada, mida tahta, saab Cube’i häälestada endale väga heaks igapäevasõidukiks, mis tuleb toime ka rasketes tingimustes. Häälestamisel tuleb küll arvestada, et Foxi korraliku kahvli ülaossa on rooli asukoha muutmiseks jäetud vaid ühe seibi jagu ruumi.

Hea
Toimib igas olukorras
Ühtlaselt korralikul tasemel komponendid

Halb

Koondhinne 8,9
*****

Felt Nine 30
Kolmandat kohta jaganud Felt on teistest pisut odavam, see tähendab aga mõnda konkurentidest lahjemat komponenti ja raskeid rattaid. Hea raam ja hea kahvel päästavad aga halvemast ja kui mäkketõus kõrvale jätta, siis oli sõit Feltiga meeldiv kogemus. Just rataste lisakilod tegid tõusu raskemaks, kuid näiteks linnas käitus sõiduk üllatavalt erksalt.
Valmistaja väitel on tänavune 29tolline varasemast tegusam ja tundub, et nii ongi. Raami on mitut pidi muudetud, näiteks on tagumise kahvli harud lamedamad ja sadulatoru painutatud suurema ratta kaare järgi. Kõik konkurendid pole sellega veel kaasa läinud, nii et üldistada on raske, kuid Felti raam toimib hästi. Parema sõiduelamuse saamiseks võib mõned komponendid ju kvaliteetsemate vastu vahetada.
Felti ostmine on maitse asi. Suurt sõidurõõmu sellega seoses meelde ei jäänud, aga muresid ei tekitanud see samuti. Seega tubli keskmine.

Hea
Viimistlus
Läbimõeldud komplekt

Halb
Rasked rattad
Koondhinne 8,6
****

KTM Ultra Race 29
Teine pronksmedalist, KTM, on mõnes mõttes Feltiga sarnane. Kiirema sõiduga harjunutele püstine sõiduasend ei meeldinud, ent aeglasematel oli sellega kodune tunne. Pühapäevasõitja käes ja rahulikult veeredes on ratas vägagi kindel. Vajaduse korral leiab aga ka erksust, eriti just linnas, sest rattad on Felti omadest rohkem kui kilo jagu kergemad.
KTM liigitati siiski „traktorite” hulka, sest kerge esiots ei võimaldanud kiiret mäkketõusu. Samas pole traktor sõimusõna – KTM kulgeb maastikul tegusalt ja sõidutunnetuse üle kurta ei saa.
Värske mark jalgrataste turul väärib tutvumist. Austria insenerid teavad, mida teevad, sest KTM pakub kaupa, mis on oma hinda väärt. Samas ei leidunud ühtegi väljapaistvat omadust, mida tagantjärele meenutada. Austria esindaja on aga ringi liikumiseks vähemalt niisama hea kui hästi sisse kantud nahkpüksid.

Hea
Sobib harrastaja käes kõikjale
Tagumise piduri asukoht

Halb
Suhteliselt tagasihoidlikud komponendid
Koondhinne 8,6
****

Bianchi Jab 29.2
Bianchi on kuulsast suguvõsast jalgratas, millel on aga piinlik probleem laskumisega. Muidu kenasti valmistatud komplekt, aga laskumisel ei tee raam ja kahvel enam koostööd… Suhteliselt kitsas 2tolline rehv ei taha soovitud trajektooril püsida ja sõitjal on raskusi sadulas püsimisega, kui esiratas isepäi oma teed otsib.
Need, kes kavatsevad võistlema minna, peaksid seda ratast kindlasti enne ostuotsust laskumisel proovima, ent need, kes naudivad elegantsi, ei peaks Bianchi probleemist hoolima. Pehmemate lihastega testijate meelest oli Bianchi vaieldamatu esinumber, kui soovitakse vaid sõidulusti. Itaalia raam pakatab energiast ja kuigi see võib tunduda jäigana, vajab see lihtsalt harjumist.
Rattad on raskepoolsed, kuid käiguvahetus ja muud komponendid toimivad tõrgeteta. Bianchi sobib harrastajale, kes ei taha sõita seal, kuhu keegi pole veel julgenud jalgrattaga minna. See on väga hea sõiduk maanteel ja siledatel radadel, ürgmetsas aga vaid rahuldav.

Hea
Linnasõit
Mäkketõus

Halb
Ebakindlus laskumisel
Koondhinne 8,5
****

Merida Big Nine TFS XT Edition
Merida ümber tekkis kõige rohkem vaidlusi. Kivikõva raam meeldis kivikõvade lihastega testijale, teised selles midagi positiivset ei leidnud. Komponentide tase on ebaühtlane – kvaliteetsete sõlmede sekka on valitud rühma kõige tagasihoidlikum kahvel. Esiots on õigupoolest sama, mis Bianchil, aga kui itaallased olid häälestanud kahvli jõuliselt vetruvaks, siis siin oli jäänud see tegemata. Erinevus parematega polnud suur, kuid tuntav.
Suuremale osale testijatest jäi sõidutunnetus kehvaks, kandilise käitumisega ratas lihtsalt ei tundu kehaga kokku kuuluvana. Raske jalaga sõitjale see küll meeldib, sest võimukalt antud käsku täidab Merida jõulisemalt kui konkurendid. Kui teised toimivad piitsana, toimib Merida nuiana.
Kvaliteetne XT-taseme jõuülekanne ja suur, 180 mm tagumine piduriketas on asjad, mida hindavad krossisõitjad, nii saab Merida sihtrühm selgemaks. Teisest küljest – siis oleks valmistaja võinud ju kulutada veel natuke raha paremate käepidemete ja parema pidamisega rehvide peale, rääkimata paremast esiotsast.

Hea
Jõuülekanne
Sõit liivasel teel

Halb
Raami jäikus
Linnasõit
Koondhinne 8,3
****

Corratec Superbow Team 29
Corratec lubas alguses palju, aga kõigi testijate jaoks ei läinud need lubadused täide. Linnas tundus raam väga energilisena, aga maastikul see energilisus kadus. Tõsi, kõige vähem treeninud katsetajale tundus Corratec sealgi piisavalt reipana.
Seda tasub meeles pidada, sest iga jalgrattaostja füüsiline vorm pole võistlustasemel. Kui aga end ratta seljas erksana tuntakse, võib see otsustavalt mõjutada harrastusega jätkama ja ennast edasi arendama. Corratec on suhteliselt mugav ka argiseks linnas liikumiseks, sest jõuülekanne on XT-tasemel, Manitou piisavalt heal kahvlil on kauglukustus ja rattad veerevad mõnusasti ka asfaldil. Valmistaja on kokku hoidnud selle pealt, et rattad on suhteliselt rasked, see aga annab tunda alles karmides tingimustes või tihedas konkurentsis.
Harrastajad näivadki olevat Corrateci sihtrühmaks ja neile sobib ratas eriti hästi. Võistlussportlasele jääb tunnetusest puudu ja mäkketõusul on ratas laisk.

Hea
Jõuülekanne
Reibas asfaldil

Halb
Rasked rattad
Tuim maastikul
Koondhinne 8,2
***

Kona Kahuna DL
Kohmakas Kona on mõnes mõttes Canyoni vastand ja see on näha lõpptulemusest. Kaal on küll keskmine, kuid ratas veereb raskelt ja mingit rõõmu pole ka linnasõidust. Komponentide tase jääb samuti konkurentidest tagasihoidlikumaks.
Siiski võib öelda, et valmistaja on olnud järjekindel, sest rühma trikimeister valis ka sel aastal just jäiga ja etteaimatava Kona kõige raskemate trikkide tegemiseks. Tema hindas ka Kona kindlat käitumist järskudel laskumistel, esikahvel ongi arvestataval Rock Shox Gold tasemel.
Valmistaja väitel on Kahuna DL valmistatud kiireteks krossideks, testirühma meelest sobis see aga rohkem laskumistele. Jalgratas tundub väga vastupidavana, nii et ka raskemast kaalukategooriast juhil ei tarvitse ennast tagasi hoida. See vastupidavus ei anna küll mingit eelist. Sihtgrupiks siis need, kellele meeldivad hüpped ja järsud langused.

Hea
Laskumised

Halb
Raske liikumisega
Komponentide tagasihoidlik tase
Koondhinne 7,7
**

Sarnased artiklid