Tippmobiilid hinnaga 450–600 eurot
04.06.2013

See polnud väga ammu, kui teleritest kõneldes oli kuumaks uudissõnaks Full HD. Nüüd aga on mobiiltelefonidel täpselt sama palju piksleid. Rääkimata lugematutest (lisa)omadustest, millest üheks on veel helistamine. Paneme kõrvuti nelja tootja parimaist parimad ja vaatame, mis tunded tekivad.

HTC One
LG Optimus G E975
Samsung Galaxy S4 I9505
Sony Xperia Z C6603

Just nimelt – tunded. Sest olgem ausad, need ajad, mil protsessori võimekus või mõni muu stopperiga mõõdetav suurus mobiilinduses olulisel kohal oli, on läbi saanud. Sest näitajad on lihtsalt rohkem kui piisavad.
Kõigi võrdluse mobiilidega saab vajadusel ka rääkida, aga ainult helistamiseks on muidugi mõistlikumaid valikuid. Eelkõige on need aparaadid loodud tegema asju, milleks veel mõned aastad tagasi oli suuteline arvuti, videokaamera või fotoaparaat.
Nende „asjade” tegemiseks on loomulikult abiks suur ekraan, millele tootjad on aasta-aastalt tollikümnendikke lisanud ning ei näi veel peatuvat. Kahel mobiilil on 5tollised, kahel 4,7tollised ekraanid. Kui taolisele pindalale mahutada 1920 x 1080 pikslit, on nt 5tollise ekraani lahutusvõimeks 441 ppi! Võrdlusena tasub meenutada, et trükistandardiks on 300 dpi. Mis illustreerib tegelikult hästi kogu tippnutifonide olemust – kas üldse on vaja supernäitajaid, kui neid tegelikult enam näha pole?
Konkurents on aga selline omamoodi asi, mis ei lase tootjatel aega maha võtta ja rahulikult järgi mõelda – kui ikka „naabril” juba on, siis tuleb vähemalt samaga vastata.
Eelnevaga tegime natuke liiga LG-le – võrdluses olev mudel nimega Optimus G E975 on tegelikult maailmas saadaval alates eelmise aasta lõpust ning „kõigest” 1280 x 720 ekraaniga. Praegune tipp, 5,5tollise FullHD ekraaniga Optimus G Pro pole veel ametlikult Euroopasse jõudnud.
Tegelikult võiks jutu siinkohal ära lõpetada lühikese soovitusega: kui te tahate sellise raha eest osta selliste mõõtudega telefoni, siis sobivad kõik, mis vähegi kätte mahuvad. Kõik need sisaldavad rohkem tarkust, kui otsida oskaks ja aastaga avastaks.
Nii oligi ausalt öeldes võrrelda keeruline – mis neist tehnilistest näitajatest ikka reastada. Tulemus oleks umbes sama sisukas, kui proovida autosid valida võimsuse, tippkiiruse ja lisavarustuse hulga järgi.

Välimus
Kõige keerulisem on midagi öelda LG kohta – nii halba kui head. Telefon tundub käes tugev, aga mitte midagi erakordset. Ekraan on küll veidi väiksem, nii suuruselt kui resolutsioonilt, aga klotsilik vorm ja tuntav kaal ei lase sellel välja paista.
Samsungi mulluse tippmudeli S3 edu näitas veenvalt, et mobiili välimus ei mängi müüginumbrites olulist rolli. Ja nii ongi S4 täpselt samasuguses õhukeses ja läikivalt libedas seebikarbilikus plastkarbis, mis ei reeda kuidagi mobiili letihinda. Küll aga peab mainima, et vaatamata suuremale ekraanile, ei tundu telefon ise suurem – servad ekraaniäärtes on peaaegu olematud ning ümarad nurgad ja kumeraservaline tagapaneel muudavad mobiili näiliselt väiksemaks.
Sony disainil on alati oma nägu olnud ja Xperia Z pole erand. Erinevalt Samsungist on materjalivalik tippmudelile kohane ning seade mõjub väärikalt. Nii esipaneel kui tagapaneel on klaasist ning servad kummised. Sony nurgeline kuju muudab aga telefoni sõna otseses mõttes labidaks – olgugi et mõõdud pole S4st suuremad. Küll aga püsib Xperia tänu mittelibisevatele servadele väga hästi käes. Ja sealjuures ei tasu unustada, et tegemist on täiesti veekindla aparaadiga.
Kui HTC One poleks telefon, siis võiks see vabalt olla käekell – ja üks kallis käekell. Sest viimistluskvaliteet ning -täpsus on erakordsed. Tagakülge katab alumiinium ning servad on mõnusalt nurgelised. Pole liialdus öelda, et tegemist on peenekoelisema mobiiliga läbi aegade. Välimust vaadates on müstika, et One ja S4 on sama hinnaklassi seadmed. Kas teenib Samsung rohke plastmassimüügiga väga prisket kasumit, või siis ulatub HTCl vaevalt ninaots vee peale, kui sedagi. Korea firma on majanduslikus plaanis võidumees muidugi igal juhul.

Ekraanid
Kõigil jagub teravust rohkem kui inimsilm eristab, ent erinevused on ekraanide koloriidis ning graafikas. Samsung kasutab AMOLED-ekraani, teised LCDd. OLED on kõige parema kontrastisuhtega, suurima vaatenurgaga ning (karbist võttes) väga värviline. Värve saab õnneks maha või juurdegi keerata. Sony ekraan tundub hea ainult otse eest vaadates, vähegi küljelt vaadates on pilt väga luitunud ning raskesti loetav. Mis tegelikult ei pruugi olla üldse halb, sest nii on jällegi uudishimulikul „pinginaabril” raskusi telefoniomaniku tegemiste jälgimisel. HTC ja LG IPS-ekraanid on Sonyst kärtsumad, ent HTC ei saa endiselt hakkama ekraani heleduse automaatreguleerimisega – pilt on ka pimedas valusalt särav.
LGl, nagu öeldud, on resolutsiooni vähem, ent palja silmaga sellest naljalt aru ei saa, sest ka 318 ppi on suurem käesoleva ajakirja trükiresolutsioonist.
Olgugi et kõik seadmed kasutavad Androidi, on ekraanigraafika erinev. Siinkohal ei saa kahjuks väga objektiivseid hinnanguid anda, sest ilu teatavasti öeldakse asuvat just vaataja silmades. Igatahes Samsungi TouchWizi-nimelist kirjut infomüriaadi vaadates tekib silmadesse üks teine asi ning ilust selle parimas tähenduses ei anna põhjust rääkida ka LG puhul. HTC pildikäekiri on tunduvalt kenam, kõige minimalistlikum ja stiilsem on Sony. Küll aga on kõikide mobiilide ekraanid täis lõppematult väljahüppavaid teavitusikoone ja kiirvalikuid – ent see on juba Androidi nn lisaväärtus.
HTC kasutajaliidese Sense 5 esimeseks ehk koduekraaniks on kandilistest kastikestest koosnev (ja personaliseeritav) uudistekogu, midagi Flipboardi-laadset. Samsung on kogunud lukuekraanile palju lisasid – saab avada rakendusi, otse teavitusi jne ning rakenduste avamise kiirmenüü saab alati avada ka koduekraani paremast servast. Veidi minimalistlikumal kujul pakub sarnast funktsionaalsust ka HTC. Ja nagu öeldud, on kõige vähem Androidi tuuninud Sony – aga teinud seda maitsekalt.

Kas fotoaparaadi võib koju jätta?
On vist üleliigne mainida, et tegelikult saab absoluutselt iga telefoniga teha tuhandet ja ühte asja ning kujundada ka seadme „näo” just selliseks, nagu meeldib. Nii pole erinevate lõputute funktsioonide üleslugemisel suurt mõtet, ja ega ei mahukski.
Küll aga ei saa ise parandada mobiilide fotovõimeid. Kolmel võistlejal on 13 Mpx sensorid, HTCl aga „kõigest” 4,1 Mpx. Julge sammu põhjus on lihtne – mida vähem piksleid samal pindalal, seda suuremad ja valgustundlikumad need on, mis omakorda tähendab rohkem „pilti” ja vähem müra. 4,1 Mpx võimaldab resolutsiooni 2688 x 1580, millest on rohkem kui küll ka suuremate postkaartide trükkimiseks. Samuti on HTCl optiline stabilisaator – tegemist on esimese ja seni ainsa nn stabiliseeritud Androidiga.
Sony fotod on ilusad, kuniks neid ei pea luubiga vaatama – või siis palju suumima. Automaatne valgebalanss eelistab sooje toone. Kui aga sooritust lähemalt uurima hakata, siis midagi ilusat enam ei paista. Palju müravähendust ning järelteravustamist võrdub lihtsalt hägusevõitu sodiga. Õnneks on aga resolutsiooni piisava varuga ning soovi korral saab selle vähendamise arvelt fotod täitsa kenaks tuunida.
LG pildid on Sony omadest loomulikumad – mitte midagi erakordset, ent siiski vähem „keemiat”.
Samsungi fotod on kõige detailirohkemad ning balanss müravähenduse ja nüansside vahel hästi paigas. Samas rakendab automaatika küllalt agressiivset järelteravustamist, mis tekitab kontrastsemate üleminekute juurde halod. Seda ilmingut paistab tegelikult kõigil, kellel rohkem, kellel vähem.
Seega, kui 2688 x 1580 pikslit on piisav, siis tasuks pildistamiseks võtta HTC. Müra on ootuspäraselt kõige vähem. Hämaras on HTC hoopis teisest klassist ning pildid on kõige puhtamad. HTC filosoofia on igati õige – 4,1 Mpx tagab kokkuvõttes kenama pildi, mis võtab ka vähe(m) ruumi.
Samsungil on õnnestunud 13 Mpx sensorist kõige ilusam tulemus välja pigistada – nagu öeldud, on detailide puhtus märkimisväärne, kuni valgust jagub.
Nii jääbki rivi lõppu Sony, mille optikagi ei tundu teistega samal tasemel olevat.
Video osas pole erinevused suured, ausalt öeldes on isegi raske ühte teisele eelistada. Küll aga jätab soovida kõigi helisalvestus.
Kõikide kaamerate nutiomaduste nimekirjad on samuti sõna otseses mõttes lõputud – saab teha n-ö kombineeritud grupipilte, rakendada HDR-režiimi (nt Sonyl ka video puhul), kustutada fotodelt ebavajalikke objekte, luua automaatseid slaidiprogramme ja panoraame jne jne.
Igatahes võimaldab iga võrdluse mobiil reisilt tagasi tulla kena pildisaagiga, kuid suuresensoriliste süsteemkaameratega tehtutega neid muidugi võrrelda ei tasu. Samuti olgu öeldud, et seni parima fotomobiili Nokia Pureview 808 positsiooni ükski võrdluse mobiilikaamera veel ei kõiguta – kui kriteeriumiks võtta pildikvaliteet ja fotofunktsioonid, mitte lisaomadused.

Kes võidab?
Esikohta, nagu ikka, pole välja anda lihtne, aga vast leiab igaüks just selle õige, sest iga mudel on sedapuhku piisavalt „kiiksuga”.
Sony trumbiks on veekindlus, korralik ehituskvaliteet ja maitsekas graafika. „Raud” pole paha, ent kiirusnäitajad pole need kõige-kõigemad ning kaameragi jätab soovida. Samsungiga on täpselt vastupidi. Tehniliselt suutlikkuselt pole hetkel võimsamat taskuseadet olemas, aga „pakend” jällegi vett ei pea ja kriitikat ei kannata. Kui siia kõrvale panna näiteks HTC, siis on ausalt öeldes raske leida mõistlikku põhjendust, miks poest üldse S4ga koju tulla, sest HTC One on jõudluselt Samsungiga samal tasemel, aga lisab „võrrandisse” seninägematu viimistluskvaliteedi ja optilise stabilisaatoriga kaamera. Ja igati soliidse võimekuse ja ehituskvaliteediga LG on jällegi oluliselt odavam.

NB! Järjestus on tähestikuline, mitte pingerida!

HTC One
Hinnaklass: 600 €

HTC One on maailma kõige viimistletuma välimusega mobiiltelefon, mille tehniline pool ei jäta samuti häbisse. Telefon istub hästi käes tänu matile alumiiniumist tagapaneelile ja konkreetsetele servadele. Küll aga on lukustusnupp jäänud ebamugavalt kaugele, ülemisse serva.
4,7tolline ekraan ja FullHD resolutsioon tähendavad rekordilist, 446 ppi teravust. IPS-ekraan on väga kirgas, aga kahjuks ka hämaras – kui kasutada heleduse automaatikat. Ekraani all asuvad kaks nuppu on puutetundlikud ja nende asukohti on HTC ümber kujundanud – näiteks tavaliselt keskel paiknev „koju” asub paremal servas, ning keskel on hoopis HTC logo.
Eksklusiivse välimuse ja võimsa protsessori kõrval on HTC eripäraks 4,1 Mpx sensoriga UltraPixel-kaamera ning optiline stabilisaator. Suuremad pikslid tähendavad paremat valgustundlikkust.
Kasutajaliides nimega Sense 5 on küllalt erinev tavalisest Androidist ning vajab harjumist, kuid visuaalne pool on kena.
Kõnede puhul kestab HTC aku konkurentidest vähem, ent veebi ja video puhul jagub elektrit kauemaks. Säästliku kasutuse korral pole võimatu ka paar-kolm päeva ühe laadimisega vastu pidada.
Mälukaardi võimalust HTC One’il pole ning akut vahetada ei saa.

Hea
Erakordne viimistluskvaliteet
Kaamera hämaravõimed

Halb
Ekraani heleduse automaatika
Lukustusnupu asukoht

LG Optimus G
Hinnaklass: 450 €

LG Optimus G „hõigati” välja juba mullu augustis, ent jõudis maailmas müügile alles läinud aasta novembris. Eestisse saabus tippmudel paar kuud tagasi. Sisuliselt on tegemist eelmise aasta mudeliga ning see kajastub ka tehnilistes näitajates. Näiteks 4,7tollisel ekraanil on „ainult” 1280 x 720 pikslit ja kiibistikki on eelmise aasta mudel (sarnaselt Sonyga). LG valikus on ka hiiglasliku FullHD-ekraaniga Optimus G Pro, mida esitleti veebruarikuus toimunud konverentsil Barcelonas, ent hetkel pole infot selle saadavuse osas.
Optimus G välimuse kohta ei saa küll midagi halba öelda, mobiil tundub käes igati kvaliteetne, ent HTC või Sonyga võrreldavat finessi siiski pole. Vorm on kandiline, ent plast tundub libe.
LG Optimus G eripäraks on see, et mingisugust eripära pole. IPS-LCD-ekraan on kontrastne ja kirgas, 13 Mpx kaamera on meeldiva kujutisega ning neljatuumaline protsessor piisavalt kiire.
Kasutajaliidest on LG ümber kujustanud, lisanud värve ja suuri fonte – tulemus on küll veidi õnnestunum kui kaasmaalasel, aga mitte oluliselt.
Mittevahetatav aku peab hästi vastu – olenevalt režiimist või kasutusest lausa paar-kolm päeva. Mälukaardi lisamise võimalust pole.
Komplektis on hea disainiga kõrvaklapid.

Hea
Igati korralik ja hea hinnaga nutitelefon

Halb
Otseselt ei hiilga millegagi

Samsung Galaxy S4
Hinnaklass: 600 €

Samsung Galaxy S4 on uusim mobiil ja peidab endas teoorias kiireimat „rauda”. 1,9 GHz protsessor, kõikvõimalikud sensorid (sh infrapuna, temperatuur ja õhuniiskus) ning 441 ppi AMOLED-ekraan. Küll on aga skaala teises otsas mobiili koostematerjalid ning viimistluskvaliteet – kasutatud on pehmevõitu plastmassi ning metalliimitatsiooni. Vaatamata hiiglaslikule 5tollisele ekraanile, loovad ümarad nurgad ja olematud ekraaniservad mulje väiksemast aparaadist. S4 mahub kätte kenasti, ent libe korpus ei tee seal püsimist lihtsamaks.
Ekraani allservas asuvast kolmest nupust on kaks puutetundlikud ning vajavad üksjagu näpugümnastikat – eriti paremal all asuv tagasi-nupp.
S4 trumbiks on tehnilised näitajad ja lõputud funktsioonid. Veebilehti saab peanoogutusega üles-alla kerida, video läheb automaatselt pausile, kui kõrvale vaadata, korraga saab salvestada tagumise ja eesmise kaameraga jne jne – mõned neist täitsa töötavad, teised mitte nii väga.
Samsung proovib Androidi visalt parendada kasutajaliidesega TouchWiz, mis näeb välja segane ja värviline.
Aku on suurim ning vahetatav – hea tahtmise puhul jagub elektrit päevadeks.
Sisemälu saab laiendada MicroSD-kaardiga, ent selleks tuleb tagakaas lahti sikutada.
Ekraani saab kasutada ka kinnastega.

Hea
Tehnilised näitajad
Lõputud funktsioonid
Kaamera kvaliteet

Halb
Odav üldmulje
Kasutajaliidese graafika

Sony Xperia Z
Hinnaklass: 600 €

Sony Xperia Z on suur. Kandiline vorm võimendab veelgi telefoni hiiglaslikke mõõtmeid. Koostekvaliteedist ja materjalivalikust õhkub eksklusiivsust ning käes püsib „labidas” hästi. Paremal küljel asuv suur lukustusnupp muudab igapäevase kasutuse lihtsamaks.
Esipaneelil pole ühtegi nuppu – ka nn Androidi vaikenupud on puutetundlikena ekraanil. Taoline lahendus võtab küll ekraanil ruumi, kuid muudab kasutamise mugavamaks, sest nupud asuvad kõrgemal. Ekraan on konkurentidest veidi väiksema kontrastsusega, ent samas meeldivalt loomulik. Kontrastsus langeb nähtavalt vaatenurga muutudes.
Xperia Zi teeb unikaalseks veekindlus. Telefon vastab IP57 sertifikaadile, mis lubab uppumist kuni meetri sügavusele. Komplektis on kaasas laadimisdokk, kuhu saab telefoni laadima asetada ilma, et peaks juhtmetega nikerdama. Vastava rakenduse abil saab käivitada erinevaid toiminguid, kui telefon dokiga või mis tahes seadmega (lahti) ühendatakse.
Sony kasutajaliides on kõige minimalistlikum ning mõjub puhtalt – niivõrd, kuidas Android võimaldab.
Mittevahetatav aku peab vastu keskmiselt – hea tahtmise ja toitesäästurežiimi kasutades lausa paar-kolm päevagi, ent sihipäraselt kasutades kukub laetuse protsent nähtavalt.
Küljel asub kummise klapi taga MicroSD-kaardi pesa.
Ekraani saab kasutada ka kinnastega.

Hea
Viimistluskvaliteet
Veekindlus
Graafika

Halb
Kaamera pole kõige parem
Vorm võimendab mõõte veelgi

Sarnased artiklid