Tiivuline kiirabi
Martin Noorsalu, Ivar Värk, Armin Mau

Patsientide transport õhu kaudu sai alguse eelmise sajandi alguses ja seda riikides, kus kiire meditsiiniabi ligipääs elanikele oli maastikust või vahemaadest tulenevalt piiratud nagu näiteks Põhja-Kanadas, Skandinaavias, Austraalias ja mujal. Esimene ametlik aeromeditsiiniteenus avati 1928. aastal Austraalias, kus seda nimetati kui “Kuninglik doktoriabi üle õhu” (Royal Flying Doctor Service), mis eksisteerib tänaseni.
Esimest korda kasutati koptereid meditsiiniliseks transpordiks II maailmasõja ajal, kui USA armee Sikorsky kopter transportis Birmas alla kukkunud kolm Briti pilooti õnnetuskohalt haiglasse. USA armee alustas kopterite kasutamist meditsiinilise evakuatsioonivahendina Korea sõja ajal kergete kopteritega nagu näiteks Bell 47 SIOUX. Laiemalt võeti sõjaväe poolt meditsiiniline evakuatsioon lahinguväljalt ehk MEDEVAC kasutusele Vietnami sõjas UH-1 Huey kopteritega, misjärel on see muutunud vitaalseks osaks igal lahingutandril. Tänapäeval on USA relvajõudude poolt enim kasutatav MEDEVAC-kopter UH-60 Blackhawk.
Esimene tsiviilkiirabikopter alustas tööd 1. novembril 1970. aastal Saksamaal Münchenis ning selle edu levis kiirelt üle riigi. Kümne aastaga võeti see kasutusele juba kahekümnes kohas. USAs alustas haiglast baseeruv tsiviilkiirabikopteri teenus tööd 1972. aastal Denveris, kus teenust pakuti ühemootorilise kopteriga Aluette III.
Lennuvahendite kasutamine meditsiiniteenuste toetuseks on tänapäeval maailmas väga laialt levinud. Patsientide transpordiks kasutatakse sõltuvalt vahemaast kas lennukeid või koptereid ning vahel on vajalik ka kombineeritud lahendus. Vastavalt patsiendi seisundi kriitilisuse astmest jaotatakse meditsiinilennud oma olemuselt kaheks: kiirabibrigaadi kiire toimetamine sündmuskohale ja patsiendi transport haiglasse kopteriga ning stabiliseeritud patsientide haiglatevaheline vedu.
Euroopas käitatakse kiirabikopteri teenust vastavalt Euroopa Komisjoni määrusele HEMS-teenusena: „Kopteri kiirabilend (HEMS)“ – on kiirabilendude loa alusel teostatav kopteri lend, mille eesmärk on hõlbustada erakorralise arstiabi andmist olukorras, kus on vaja viivitamata ja kiiresti transportida järgmist:
a) meditsiinitöötajaid sündmuskohale;
b) meditsiinivarustust (seadmed, veri, organid, ravimid) haiglast haiglasse;
c) haigeid või vigastatud isikuid ja teisi asjaomaseid isikuid.

Kiirabikopter
Käesoleval ajal on ühed enamlevinumad kiirabikopteri tüübid maailmas Airbus Helicopteri toodetud H135 või H145 tüüpi masinad.
Kiirabikopterile omased tunnused on näiteks kiire käivitus, mis võimaldab startida ca 40 sekundit peale kopterisse istumist. Üldjuhul stardivad HEMS-kopterid häirekeskusest alates kõne saamise hetkest 3-5 minuti jooksul. Kopteri telik peab võimaldama maandumist ette valmistamata ja erineva kõvadusastmega pinnastele. Olulisel kohal on ka võime maanduda väikestele piiratud platsidele, maandumisplatsi suuruseks arvestatakse kahekordne rootori diameeter, näiteks H135 puhul ca 20x20 m. Kopter peab olema vähemalt kahe mootoriga ja olema võimeline ühe mootori seiskumisel õhkutõusul maanduma samale stardiplatsile või jätkama lendu ühe mootoriga. Navigatsioonivarustus ja autopiloot peavad võimaldama kopterit üldjuhul piloteerida ühe piloodiga keerulistes ilmastikutingimustes nagu madalad pilved ja piiratud nähtavus, millest tulenevalt peab kopteril tagavaraks olema ka instrumentaalnavigatsiooni võimaldav varustus koos minimaalselt kolmes tasapinnas hoidva autopiloodiga.
Kiirabikopteri meditsiinivarustuse osas on kopter sarnane kiirabiautoga, kuid täiendavalt on seal ka automaatne rindkere kompressiooniaparaat ning hapniku ja verega varustamise seadmed.

Meeskond ja patsiendid
Kiirabikopteri meeskond on reeglina 3 liikmeline: 1 piloot, 1 HCM (HEMS- ettevalmistusega meeskonnaliige või parameedik) ja 1 arst. Meeskonna vilumuse ja oskuste osas on kiirabikopteri pilootidele ranged nõuded – eelistatakse väga kogenud piloote, kel lennukogemust vähemalt 2000 lennutundi. Samuti on kopteri pardal olev arst väga kogenud ja ta on anestesioloogia ning enamasti ka kirurgilise taustaga erakorralise meditsiini arst.
Kopteri varustus ja meeskonna oskused annavad kiirabikopterile võrreldes tavalise kiirabiautoga olulised eelised. Kopter saab tänu oma optimaalsele suurusele maanduda otse sündmuskohale või sellele väga lähedale, mis kiirendab meditsiiniabi kohale jõudmise aega. Kiirabikopteri meeskond osutab erakorralist meditsiiniabi juba sündmuskohal ja transpordib patsiendi otse vajaliku võimekusega haiglasse. Tänu laiale ulatusele ei sõltu kiirabikopteri teenus teede võrgustikust ja on võimeline liikuma kiirusega 250 km/h kuni 2,5 tundi. Sellest tulenevalt saavad inimesed kiirema aja vältel parema kvaliteediga elutähtsa teenuse.
Kiirabikopteri meeskond otsustab üldjuhul koostöös häirekeskusega lähtuvalt patsiendi seisundist kannatanu transpordi talle vajaminevat ravi pakkuvasse haiglasse. Levinud praktika on, et haige peab saama abi nn kuldse tunni vältel, mis muudab kopteri kasutamise ülioluliseks reageerimisel maapiirkondadesse ja saartele, kuhu ja kust haiglasse pääsemiseks kulub maismaa ja veevahendeid kasutades tunduvalt enam aega. Kiirabikopter kiirendab patsiendi jõudmise aega haiglasse ning sellest tulenevalt patsient taastub kiiremini ehk väheneb järelravi aeg, surevus ning haiglaravi kestvus.
Vajadusel teostavad kopteri meeskonna parameedikud või arstid otse sündmuskohal esmaseid kirurgilisi protseduure, mis võivad olla inimelu päästmiseks ja edasise ravi seisukohast tulenevalt määrava tähtsusega. Kiirabikopter täidab ühtlasi ka reanimobiilibrigaadi ülesannet ehk nn haigla teenus jõuab patsiendini sündmuskohal.
Tänu kopteri pardal paiknevale automaatsele rindkere kompressiooni masinale saab patsiendi transporti alustada samaaegselt kui toimub rindkere kompressioon. See võimaldab vähendada tüsistuste võimalikkust ja sellega kaasuvat järelravile kuluvat aega.

Kuidas naaberriikides?
Meie lähiriikidest on näiteks Taani pindala poolest võrreldav Eestiga. Taani elanike arv on suurem (Taanis 5,6 miljonit, Eestis 1,3 miljonit) ja samuti rahvastiku tihedus (Taanis 129 in/km², Eesti 28 in/km²), ent traumakeskuste vahemaad on analoogsed (Taanis on maksimaalne vahemaa suurimasse traumakeskusesse 185 km). Hetkel on Taanis 3 ööpäevaringselt toimivat kiirabikopteri baasi.
2010. aastal viidi läbi uuring, mis hindas kiirabikopteri teenuse rakendamise mõjusid. Selle tulemusena selgus, et keskmine aeg hädaabikõne hetkest kuni patsiendi jõudmiseni traumakeskusesse, mis oli enne kiirabikopteri süsteemi loomist 218 minutit, vähenes pärast kiirabikopteri süsteemi rakendamist 90 minutile. Samuti langes traumajärgne 30 päeva suremus 29%-lt 14%-ni ning meditsiiniliste transportlendude arv madalama etapi haiglatest kõrgema etapi haiglatesse vähenes 50%-lt 34%-le. (allikas: R. Hesselfeldt “Impact of a physician-staffed helicopter on a regional trauma system: a prospective, controlled, observational study”, 2010).
Soome pindala on Eestist rohkem kui 7 korda suurem ehk 338 000 km2, elanike tihedus aga poole väiksem ehk 16 in/km2. Soome kiirabikopterisüsteem on üles ehitatud kuuele baasile ja finantseeritud riiklikult.
Kuuest Soome kiirabikopteri baasist teostatakse igal aastal keskmiselt kokku 15 000 lendu ja patsiendini jõutakse 17-36 minutiga. Sellega tagatakse kiire reageerimisaeg ja väga kõrgel tasemel haiglaravi. Kiirabikopteri baasidest suudetakse õhu kaudu pakkuda EMS- (Emergency medical services) teenust 70%-le Soome elanikkonnast mitte rohkem kui 30 minutiga. Arvestades riigi suurt pindala ja selle hõredalt asustatud alasid, on see arv muljetavaldav maailma kiirabikopterite kogukonnas.

Meditsiinilennud Eestis
Eesti tervishoiusüsteemis meditsiinilise evakuatsiooni lennuvahendid puuduvad. Hädaabi korras ja teenuse puudumise tõttu kasutatakse meditsiiniliseks transpordiks politsei- ja piirivalveameti (edaspidi PPA) lennukit L-410 ja päästekoptereid AW-139 – kui need ei ole hõivatud oma igapäevaste eesmärgipäraste ülesannetega nagu piirivalve, mereseire- ja pääste.
Hetkel Eestis HEMS kui teenus puudub. Kiirabilende otse sündmuskohale ei teostata vaid sooritatakse vajadusel PPA päästekopteriga haiglate vahelisi lende. PPA lennuvahendid pakuvad kiirabi- või reanimobiilibrigaadile transporditeenust, vedades haigeid madalama kategooria haiglatest kõrgema kategooria haiglasse. PPA lennuvahendites puudub vastav meditsiiniline varustus ja kogu vajalik varustus tuleb meedikutel kiirabiautost õhusõidukisse ümber tõsta. Väljakutse saamisel sõidab meedikute brigaad Tallinna lennuväljale, kus baseerub õhusõiduk ja liitub meeskonnaga või võtab päästekopter kiirabibrigaadi haigla juurest peale. Sellest tulenevalt võtab kogu väljalennu protsess palju aega (keskmiselt 30 minutit) ja võimaldab vedada vaid riikliku hädaabina juba stabiliseeritud patsiente.
Kiirabikopteri integreerimine Eesti tervishoiusüsteemi ja teenuse lisamine näiteks Eesti kahe suurema regionaalhaigla (Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum) juurde muudaks elutähtsa erakorralise meditsiinilise abi Eestis tulevikus kättesaadavamaks. Regionaalhaiglatest kaugel elavad ja liiklusõnnetustesse sattunud patsiendid saaksid samaväärse erakorralise meditsiinilise abi osaliseks nagu linnades elavad patsiendid. Sellega seoses väheneks tüsistuste arv ja patsiendid naaseksid kiiremini tavaellu.

Lisa leiad märtsi Tehnikamaailmast

Sarnased artiklid