Terav pilk ähmasesse tulevikku
Glen Pilvre
01.07.2007

Olgugi et enamiku tänapäevaste paneeltelerite juures kohtame tähekombinatsiooni HD, läheb kardetavasti veel palju-palju aega, mil sama lühendiga saab iseloomustada kodumaiseid telekanaleid. Seega ainult reklaamitrikk? Õnneks mitte päris – selle eest on hoolt kandnud videokaamerate tootjad, kel on pakkuda kõrgteravat pilti salvestavaid taskukaameraid.

Selle aasta algusest käib suuremate kaameratootjate vahel tõeline võidujooks – ja üheks kuumaks lühendiks uute kaamerate juures on HD. Tähekombinatsioon HD (High Definition) võib tähendada kahte pildiresolutsiooni (mille erinevuse suhtarv teineteisest on täpselt 3/2) – 720 horisontaalset rida ja 1280 vertikaalset (1280 x 720) või 1080 horisontaalset ja 1920 vertikaalset (1920 x 1080). Segaduste vältimiseks on hakatud viimast nimetama ka Full-HDks, ehk siis täielikuks kõrgresolutsiooniks. Full-HD-pilt on pea neli korda teravam kui levinud PAL-süsteemi oma (625 “teoreetilist” pildirida, nähtavaid ridu 576). Tegelikult on hetkel kasutatavad telepildistandardid (PAL, NTSC) juba päris soliidses eas, eriti kihutava tehnikaprogressi valguses. Sel aastal sisuliselt 40. sünnipäeva tähistavat PAL-pilti vaatame me ju heameelega ja ilma nurisemata ka täna, kuid kui paljud meist sõidavad 60ndate autoga?
Televisiooni algusaastatel (õigemini algusaastakümnetel) ei osanud tavakasutaja unistadagi sellest, et saab ise kaameraga jäädvustada telepilti. Kui lõpuks saabusid esimesed “koduvideokaamerad” (VHS-C, Video8 jt), olid nende lahutusvõime ja kvaliteet tunduvalt nigelamad kui profitehnikal ja eetripildil. Alles aastal 1994 astus PAL-pildile kandadele sama resolutsiooni pakkuv digitaalne videoformaat DV (720 x 576), andes esmakordselt võimaluse ka hobivideograafidele väikese kaameraga professionaalse kvaliteediga pilti salvestada. Aga aeg pole peatunud ja täna võib iga soovija osta endale juba miniatuurse HD-kaamera ning sellega seljatada eetripildi iga kell.
Selleks et vaadata kõrgteravat pilti, peab olema teler, mis seda näidata suudab, ja see tähendab, et kineskooptelerid jäävad mängust välja. Kuid ka sobivate paneeltelerite puhul on üks oluline nüanss – nimelt suur vahe on sellel, kas teleril on kirjas HD-Ready või Full-HD. HD-Ready-paneel tuleb HD-pildi näitamisega küll toime, aga mitte täisresolutsioonis. Selliselt tähistatud telerid omavad väiksemat ekraani lahutusvõimet kui 1920 x 1080 ning seega tuleb neis Full-HD pilt mahutada vähemate ridade peale. Enamikul HD-Ready-teleritel on aga ekraaniresolutsiooniks hoopiski 1360 x 768, mis ei jagu kõrgterava standardi resolutsiooniga kuidagi. 1080- või 720realist pilti 768 rea peale mahutades peab teler sooritama keerukaid teisendusi (nn skaleerimist), mis pildikvaliteedile kaugeltki kasuks ei tule. Täisverelisel HD-paneelil on aga 1080 rida ning skaleerimiseks pole vajadust (Full-HD-pilt näeb hea välja ka 1280 x 720 paneelil tänu resolutsioonide täisarvulisele suhtele).
Nagu iga uue ja parema asjaga, saab ka HD-pildi olemusest aru siis, kui võrrelda seda tava-telepildiga. Jämedalt öeldes on erinevus umbes sama, nagu PALil (576 rida) ja VHSil (240 rida) – mis tähendab, et pärast kõrgterava pildi vaatamist “tavapilt” enam väga tõsiseltvõetav ei tundu, seda eriti suuremate ekraanide puhul.

Formaadid ja standardid
Kuid milleks teha asju lihtsamalt, kui saab ka teisiti? Olgugi et kõrgterava pildi standard on numbrites suhteliselt konkreetne, pole kõik enam nii lihtne teravat pilti talletavate kaamerate osas. Erinevaid salvestusformaate on hetkel kaks (isegi kolm, kui ülipunktuaalne olla) ning salvestusmeetodeid koguni neli. Vanem (aastast 2004) ja levinuim formaadistandard on HDV, mis põhineb DV-l. Kasutusel on miniDV-lintkassett ning HDV-kaamerad võivad salvestada/taasesitada ka DV-formaati. Mõlema formaadi puhul on pildiinfo hulk ja lugemis/kirjutamiskiirus sama – 25 Mb/s, koos heliga ja veaparandusinfoga 3,6 MB/s). Kui DV-pilt on lindil sisuliselt pakkimisvaba (kasutatud on intraframe-kompressiooni ja salvestatakse kõik järjestikused kaadrid), siis HDV puhul kasutatakse suurema infohulga samadesse raamidesse mahutamisel MPEG2-kompressiooni. Standardkassetile mahub mõlemal juhul nii häält kui pilti täpselt tund.
Teine ja uuem formaat (loojateks Sony ja Panasonic) kannab nime AVCHD – Advanced Video Codec HD. Formaat kasutab pakkimisel arvutimaailmas tuntud ja uuemat MPEG4 (h.264)-kompressiooni, mida selles kontekstis AVC-ks nimetatakse. AVC tuleb sama kvaliteediga pildi edastamisel toime pea kaks korda vähema infohulgaga kui MPEG2. Samuti on AVC puhul kasutajal võimalik valida kvaliteedi/mahu suhet – parem pilt eeldab rohkem mahtu ja vastupidi. Andmevoo kiirus võib kõikuda vahemikus ca 6–15 Mb/s, sõltuvalt pildi iseloomust, ehk tegu on niinimetatud VBRiga (Variable Bit Rate). HDV-kaamerates kasutatakse fikseeritud bitivoo kiirust (CBR e Constant Bit Rate).
Kuid VBRi saab kasutada ka MPEG2 puhul – seda teebki ainsana JVC-kaamera GZ-HD7. Maksimaalne andmevookiirus on 30 Mb/s (keskmiselt 26,6 Mb/s) ning vähemalt teoreetiliselt peaks see võimaldama HDVst veelgi paremat kvaliteeti. Erinevalt DV-kassetile salvestavatest HDV-kaameratest kasutab HD7 60 GB kõvaketast ning talletab pildi kohe MPEG2 Transport Stream formaadis oleva failina. (Sama formaati kasutatakse ka HDV-kaameratest video salvestamisel arvuti kõvakettale.)

Info = kvaliteet
Võrreldes DV-kaadriga, sisaldab kõrgterav kaader pea neli korda rohkem infot. Kui DV puhul on iga kaader suhteliselt pakkevaba ning ka helirida salvestatakse CD-kvaliteediga (16- või 12bitises pakkimata PCM-formaadis – Pulse Code Modulation), siis HDV-helirida on pakitud MPEG-kompressiooni kasutades (MP2) ning AVCHD enamasti Dolby Digitaliga. Täiskaadreid salvestavad mõlemad kompressioonimeetodid vaid korra-paar sekundis, ülejäänud kaadrite asemel salvestatakse info vastava täiskaadri (key-frame) muutuste kohta. Sel viisil “hoitakse kokku” märkimisväärselt suur infohulk, kuid monteerimisel (või enne seda) on vaja taas luua kõik järjestikused kaadrid ehk striim n-ö lahti pakkida.
Hoolimata näiliselt suurest “ahistamisest” on HD-pilt videokaamerate esituses väga hea. Siiski on tänase seisuga kvaliteedi osas edumaa HDV-kaameratel – AVCHD-kaamerates on pildis rohkem müra ning kiirel liikumisel tekkivaid pakkimisartifakte. Samas parim ja mahukaim AVCHD kvaliteeditase pole detailides üldse kehvem HDV-pildist, lihtsalt veidi mürarikkam, olenevalt valgustingimustest.

Kas lint, plaat, ketas või kaart?
HD-kaameratest kasutavad magnetlinti ainult HDV omad. Seega formaat HDV võrdub alati miniDV-kassetiga, mitte ühtegi teist moodust sel puhul kasutusel pole. Erandiks on siin JVC GZ-HD7, mis MPEG2-kompressiooniga HD-videot salvestab kõvakettale, kuid kasutab varieeruvat bitivoo kiirust (VBR). Teisisõnu, valides HDV, saad kasseti, ja vastupidi. HDV eeliseks on vähempakitud pilt ning parem monteeritavus (AVCHDga võrreldes) – seega tõsisem filmimees peaks eelistama HDVd.
Kui monteerida pole soovi, siis võib vaadata “rohkem pakkivate” kaamerate poole –standardsete puhul on nendeks MPEG2-kaamerad (DVD-formaat) ning HD puhul MPEG4-kaamerad (AVCHD). Salvestusvahendite valik on nüüd laiem – kas DVD-plaat, mälukaart või kõvaketas (igasugune random-access tüüpi infokandja).
Vaadates tehnika arengut tänaseni, on paraku selge, et magnetlint kipub vajuma ajaloo hämarusse. Sellegipoolest on lindil üksjagu eeliseid. Üheks neist on kindlasti lai saadavus, vähemalt hetkel veel. Kassetid on ka suhteliselt lollikindlad – kui lindil peakski mõne kohaga midagi juhtuma, ei mõjuta see kuidagiviisi ülejäänud materjali saatust, enamik infost jääb õnnetuste puhul ikka alles. Kui kaameral saab aku tühjaks või peaks see maha kukkuma, siis kõik, mis salvestatud kuni selle hetkeni, on sajaprotsendiliselt olemas. Iseasi muidugi, kui hästi talub igasuguseid põrutusi kaamera peen lindimehaanika – see on kahtlemata üks lintkaamerate nõrku kohti. Plaatidele salvestav kaamera ei sisalda peenmehaanika kõrgklassi, vähemalt mitte sellisel määral, ning on seetõttu lihtsam ning kulumiskindlam. Samas, kui midagi peaks kaameraga salvestusel juhtuma, siis on kadunud kogu plaadil olnud materjal, seda vähemalt kodukasutaja jaoks. Sama saatus võib tabada ka siis, kui õnnetus juhtub plaadi endaga – tõsisem kahjustus ühel osal plaadist võib muuta kättesaamatuks kogu plaadil oleva info. Teisalt kaasneb lindi eelisega ka selle põhipuudus – mingi stseeni või koha leidmine lindilt eeldab kerimist ja on väga tülikas, samuti on aeganõudev materjali arvutisse võtmine.
Kui DV puhul pole väikesed häired lindikvaliteedis nähtavad, siis sama ei saa alati öelda HDV kohta. Väike ebakvaliteetsus lindil võib tähendada seisvat kaadrit, helitaust sealjuures jätkub. Seega HDV-kaamerates peaks vähemalt oluliste HD-salvestuste jaoks kasutama parima kvaliteediga kassette, soovitatavalt selliseid, millel on ka märge HDV-sobivuse kohta.
Lindil olev info säilib suhteliselt hästi ning ka aastate pärast saab kassetti alati vaadata, muidugi eeldusel, et on, millega vaadata. Pidades silmas tehnikaprogressi kiirust, ei saa selles osas – kui pikalt veel DV-kassetid ning kaamerad saadaval on – muidugi garantiisid anda. Õnneks on HDV kasutusel ka kergemas profitehnikas, seega kassettide/kaamerate saadavus võiks siiski olla ka tulevikus mõneks ajaks kindlustatud.
Arvutisõpradele on kahtlemata kõige sobivamad kõvakettale või mälukaartidele salvestavad kaamerad. Erinevalt kassettidest-plaatidest pole aga kummalgi juhul tegemist arhiveeritava infoga, seega tuleb hoolitseda selle eest, et kaardil või kõvakettal vaba ruumi oleks. Mälukaartide tühjendamiseks pole ka tingimata vaja arvutit, paljud tootjad (Epson, Archos jt) pakuvad kaasaskantavaid väikeseid kõvakettaga seadmeid, kuhu saab kaartidelt materjali kopeerida, kui arvutit pole käepärast.
Parima kvaliteediga AVCHD-video iga tund võrdub 7 GB infoga, seega näiteks 60 GB kõvaketta peale mahub umbes 8 tundi kvaliteetvideot. DVD-kaamerate puhul on võimalik plaate vajadusel juurde osta, kuid mahutavusega need ei hiilga – hea kvaliteediga HD-pilti mahub 8sentimeetrisele plaadile kõigest 15–18 minutit ning plaadi vahetus võtab veidi aega. Paremad kaamerad tulevad toime ka dual-layer plaatidele salvestamisega, mahutades sinna pea kaks korda rohkem infot, teisalt on dual-layer toorikud praegu tunduvalt kallimad kui tavalised ühekihilised ning ka mõnevõrra pretensioonikamad.

AVCHD ehk Advanced Video Codec High Definition
AVCHD on n-ö consumer-formaadina paljulubav, kasutusel on tõhus pakkimisalgoritm ning pildi kvaliteet suhteliselt hea (loodetavasti läheb tulevikus veelgi paremaks). Kuna salvestusvahendiks pole lint, siis nii kõvaketta kui mälukaartide puhul peab omama sõbralikku suhet arvutiga, juba ainuüksi selleks, et videot hiljem plaadile kirjutada. Positiivse erinevusena (H)DV-kaameratest ei pea random-access tüüpi infokandjat (kõvaketas, plaat, mälukaart) kasutavatest kaameratest materjali arvutisse võtma reaalajas. FireWire asemel käib kogu andmevahetus läbi USB, aga materjali kopeerimiseks tuleb sellegipoolest eelnevalt installeerida arvutisse vastav tarkvara – otse läbi arvuti ei maksaks kaamera kaardil/kõvekettal toimetada, isegi kui see on võimalik.
Kahjuks pole AVCHD veel täna nii tuntud videoformaat, nagu näiteks Windowsi WMV, DivX-i kasutav AVI või Apple’i Quicktime (MOV) – see tähendab, et enne vajaliku tarkvara installeerimist ei saa seda arvutis ka vaadata. Tõenäoliselt muidugi olukord ses osas muutub – siis, kui AVCHD vähegi jaksu kogub, aga siiani pole tootjad veel kaameratest palju kaugemale saanud mahti mõelda. Hea uudis on see, et DVD-le salvestatud AVCHD-d peaks “sööma” nii uus Playstation 3 kui ka teised BluRay-mängijad. See nüanss on olnud ka standardi arendajate üks põhieesmärke, sest tõepoolest oleks ju tore omafilmitud HD-plaat kaamerast BluRay-mängijasse tõsta ning ilma täiendava nikerdamiseta head pilti nautida. Kui võimalikuks see reaalsuses eri tootjate kaamerate-mängijatega osutub, näitab muidugi tulevik.

Tarkvara
Programmid, mis kaameratega kaasa tulevad, on reeglina küllaltki minimalistlikud, parimal juhul võib karbis olla mõne montaa_itarkvara lihtsam versioon. Näiteks Sony AVCHD-kaameratega kaasasoleva tarkvaraga saab kopeerida videot nii arvutisse kui tagasi kaamerasse, lõigata pildifaili algust/lõppu, samuti konverteerida seda tava-DVD-formaati (MPEG2). Võimalus on ka AVCHD-formaadis video kirjutada DVD-le – nagu öeldud, sellist plaati peaks mängima BluRay-pleierid. Kui aga videograafil on soov AVCHD-materjali rohkem töödelda/monteerida, siis peab ostma selleks eraldi montaa_itarkvara. AVCHD lahti-kokku pakkimine aga nõuab protsessorilt palju ning protsess on ajamahukas, samuti pole sobiva tarkvara valik praegusel hetkel kuigi lai.
HDV-materjali “söövate” rakenduste osas on valik tänase seisuga suurem – standard on kauem kasutusel olnud ning seda ka professionaalses sektoris. Sellegipoolest näiteks Canoni HDV-kaameraga kaasasolev tarkvara võimaldab vaid fotodega tegelemist ning video arvutisse saamine, rääkimata selle monteerimisest, on kasutaja enda mure. Füüsiliselt käib see sarnaselt DVga läbi FireWire-liidese ning toimub reaalajas – ehk tunnipikkuse materjali kopeerimine võtabki tunni. Kuna HDV on (erinevalt DVst) pakitud, siis on (olenevalt tarkvarast) võimalus sissevõtmisel kasutada lahtipakkimist ning salvestada video kohe nn intermediate-koodekit kasutades (erinevad rakendused võivad kasutada erinevaid koodekeid) Sellisel juhul saab videofail küll palju suurem, kuid sisaldab kõiki järjestikuseid kaadreid (nagu DV) ja on kergesti monteeritav. Sõltuvalt tarkvarast on võimalus monteerida ka M2T-faile (nn MPEG2 Transport Stream), kuid see koormab rohkem arvutit ning ei pruugi tagada alati parimat kvaliteeti – monteerimise ajal peab programm vastavaid kaadreid kogu aeg lahti pakkima. Valmis materjali saab ka tagasi kassetile kopeerida – et näiteks kaameraga HD-televiisorist vaadata, kuid siis tuleb see jällegi MPEG-2-te pakkida, mis on aeganõudev protsess. Loomulikult läheb iga pakkimise-lahtipakkimisega kaotsi ka teatav hulk infot, mis teoorias võrdub kvaliteediga. Sellegipoolest on monteeritud ja ühe lahti-kokkupakkimistsükli läbinud HDV-pilt väga hea.

Kõige parem kaamera on…
…see kaamera, mis kasutajale kõige rohkem meeldib. Nagu sellest pikast jutust näha, ei saa ühtegi paljudest variantidest teistele eelistada. Rohkem filmiv ning samuti ise pilti monteeriv inimene peaks täna veel vaatama HDV-kaamera poole, samuti on HDV eelis see, et alati on ka võimalik töötada tava-DV-formaadis. HDV-kaamerad kasutavad kõik DV-kassette, muud tüüpi (random-access) salvestusformaadid kaamerates puuduvad. Kui soov on valida kõvakettale, DVD-le või mälukaardile salvestav HD-kaamera, siis on formaadiks AVCHD või hetkel vaid JVC poolt kasutatav VBR MPEG2 Transport Stream. AVCHD on praeguse seisuga veidi ajast ees, formaat ise on tehniliselt aus, kuid praegu napib veel rakendusi. Üheks argumendiks on kindlasti võimalus BluRay-mängijates kohe kaamerast võetud plaati vaadata, kuid ka see on tulevikumuusika – BluRay-pleier pole tänase seisuga ju kaugeltki igas kodus.
Nagu näha, on valikuvõimalused laiad ning kui HD pole siiski veel sooviks, siis Standard Definition DV või DVD-kaamera saab osta ülisoodsa hinnaga. Teisalt, kunagi maksid DV-kaamerad tunduvalt rohkem kui HD-kaamerad praegu. Valik on teie.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid