Terasdelfiinist käblikuni
Sander Kingsepp
30.04.2006

21. detsembril 1866 demonstreerisid kaks leiutajat Austria-Ungari laevastiku komisjonile oma uhiuut relva, mis kandis miinilaeva uhket nimetust. Tegelikult kujutas “laev” endast veidi üle kolme meetri pikkust uimedega metallmürsku, mille ühes otsas oli propeller. Kuigi katsetustel kippus imerelv tema kiirust mõõtvast mootorpaadist maha jääma, väitsid leiutajad, et sellega võib uputada isegi kõige suurema soomuslaeva.

Esimene moodsa välimusega torpeedo valmis mereväeohvitseri ja inseneri koostööna, kusjuures mõlemal oli loodavast riistapuust erinev ettekujutus. Horvaadi päritolu fregatikapten Giovanni Luppis (1814–1875) (esineb ka nimekuju Lupins, Luppins, Luppius) kavatses ehitada paadikujulise ujuvmiini, mida pidi saama kaldalt vastase laeva külje alla juhtida, et see siis n-ö distantsjuhtimisega põhja lasta. Luppise (õige nimega Ivan Vukiãi) esimene torpeedo liikus klaasist purjede abil, teise jõuallikaks oli kellavedru. Juhtimine toimus paadi tüüri külge kinnitatud nööride abil.
Kuna Luppis ei suutnud torpeedo juhtimisega seotud probleeme lahendada, müüs ta oma leiutise patendi inglise insenerile Robert Whiteheadile (1823–1905), kes oli seni leiba teeninud puuvilla pleegitamisega. Too otsustas kaugjuhtimisest loobuda ja torpeedo vee all liikuma panna “nagu delfiini”. Jõuallikaks valis Whitehead suruõhul töötava kolbmootori, mille pöördemoment oli nii suur, et värtnakujuline “kala” tuli stabiliseerimiseks varustada uimedega.
1867. aastal maksis Austria-Ungari laevastik mõlemale leiutajale 200 000 forinti autoritasu ja tellis ühtlasi esimese seeria torpeedosid. 1871. aastal ostis Briti Admiraliteet sama relva patendi 15 000 naela eest. Inglased alustasid Whiteheadi torpeedode tootmist Woolwichi arsenalis 1872. aastal, kusjuures Whiteheadi enda tehas Fiumes valmis alles 1873. aastal.
Täpselt nagu Luppis, arvas ka Whitehead, et uus relv sobib kõige paremini rannakaitseks või sadamates kasutamiseks ning seepärast ei püüdnudki oma leiutise tegevusraadiust suurendada. Fiume tehase basseini pikkus oli 365 meetrit ja sellest pikematel distantsidel katsetusi ei korraldatud. Leiutajal oli niigi palju tegemist torpeedo liikumissügavuse reguleerimisega, sest see kippus sõidu ajal vaheldumisi tõusma ja vajuma. Sügavuskontrolli probleem õnnestus lahendada hüdrostaadi abil, mis torpeedo roolilabasid sõidu ajal vastavalt vajadusele reguleeris.
Whiteheadi arvates sobis torpeedo üksnes veealusest aparaadist väljalaskmiseks. Kord Inglismaal viibides nägi leiutaja Royal Navy uusimat hävitajat, mille torpeedotorud asusid veepinnast paari meetri kõrgusel. Whitehead olevat oma kaasmaalasi manitsenud: “Torpeedo on liiga õrn aparaat, et seda sundida hüppama nagu lutsukivi!”
Üks riike, kus Whiteheadi leiutis pikka aega tunnustust ei leidnud, olid Ameerika Ühendriigid. Seal leiutas mereväeinsener John Louis Lay 1867. aastal oma torpeedo, mille jõuallikaks oli suruõhu asemel süsihappegaas. Niisugune relv arendas kuni 16 sõlme tunnis, kusjuures lõhkelaengu mass ulatus 90,4 kiloni. Juhtimine toimus kaldal või laeva pardal asuva operaatori poolt juhtme kaudu edastatud elektrisignaalide abil ning asukoha kontrollimiseks oli torpeedo varustatud kahe veepinnale ulatuva lipukesega. USA laevastik katsetas seda tüüpi pikka aega, kuid lõpuks otsustas teise leiutaja John Howelli mudeli kasuks, mis liikus enne starti liikumapandud hooratta abil.
Layl õnnestus müüa oma torpeedod Peruule ja Venemaale (vastavalt kolm ja kümme eksemplari) hinnaga 18 500 dollarit tükk. T_iili, Peruu ja Boliivia vahel peetud Salpeetrisõjas (1879–1883) lasti see relv ka käiku. 24. augustil 1879 ründas Peruu soomuslaev Huáscar T_iili korvetti, kuid esimene väljalastud torpeedo pöördus ümber ja võttis kursi oma laevale. Huáscari operaator püüdis juhtimispuldi nuppe klõbistades lähenevat “kala” ümber pöörata, kuid see oli ilmselt juhitavuse kaotanud. Viimases hädas hüppasid kolm Peruu madrust üle parda, ujusid torpeedole vastu ja suunasid ta kõrvale. Huáscari kapten olevat pärast seda käskinud kaks allesjäänud torpeedot maale toimetada, kus need lähimal kalmistul auavalduste saatel mulda sängitati.
Whiteheadi torpeedo lahinguristsed toimusid enam-vähem samas piirkonnas, kuid kümmekond aastat hiljem, T_iilis puhkenud kodusõja ajal. 23. aprilli varahommikul 1891 ründasid kaks T_iili torpeedopaati 356 mm torpeedodega 3560tonnist soomusfregatti Blanco Encalada. Kuuest väljatulistatud torpeedost tabas ankrusseisvat sihtmärki ainult üks, mille 26kilone lõhkelaeng rebis laevapardasse augu mõõtmetega 4,6 x 2,1 meetrit. Plahvatus oli nii võimas, et Blanco Encalada kapten lendas kaptenisillalt merre ja mõni minut hiljem läks soomuslaev koos 182 mehega põhja.
20. sajandi alguseks oli Whiteheadi torpeedo kõik ülejäänud välja tõrjunud. Vene-Jaapani ja Esimese maailmasõja tulemuste põhjal kinnitasid optimistid, et nüüd on suurte sõjalaevade aeg möödas: torpeedodega relvastatud pisitilluke kaater võib iga endast suurema aluse põhja lasta. Pessimistide arvates oli torpeedo liiga kallis relv, mida sai kasutada ainult ühe korra ja mis liiga harva märki tabas. Esimeses maailmasõjas ilmnes veel üks puudus, mis oli seotud torpeedode ajamiga. Kuna tolleaegsed auru ja gaasi segu kasutavad torpeedod jätsid enda järele hästi nähtava vahujälje, õnnestus nii mõnelgi rünnatud laeval läheneva “kala” eest kõrvale põigata.
1922. aastal sõlmitud Washingtoni mereväerelvastuse piiramise leping andis vahepeal soiku jäänud uut tüüpi torpeedode väljaarendamisele täiendava hoo sisse. Kuna juhtivad mereriigid olid sunnitud oma sõjalaevade arvu piirama, hakati otsima uusi vahendeid, kuidas nende võitlusvõimet suurendada. Juunis 1927 valmis Suurbritannias esimene leppe piirangute kohaselt ehitatud lahingulaev HMS Nelson, mille relvastusse kuulusid peale suurtükkide 622 mm hiigeltorpeedod. Lisaks suuremale kaliibrile oli Briti torpeedodel uut tüüpi jõuseade, kus auru ja gaasi segusse lisati sõidukauguse suurendamiseks hapnikku.
Ainuke võimalus nende hiiglaste kasutamiseks avanes 1941. aasta mais, kui brittidel õnnestus Saksa lahingulaev Bismarck (vt TM 6/2004) sisse piirata ja Nelsoni sõsarlaev HMS Rodney üritas seda torpeedode abil põhja lasta. Torpeedoruum asus veeliinist kuus meetrit madalamal ja Rodney lähedale langevad mürsud tekitasid seal madrustele umbes samasuguseid heliefekte kui siis, kui nad oleksid olnud kirikutornis, kus kella lüüakse. Britid tulistasid Bismarcki pihta kaheksa torpeedot (neist viimased 2,7 kilomeetri kauguselt), millest üks nende arvates ka märki tabas.
Nendest torpeedodest tuli siiski loobuda, kuna pealveelaevades olid nad lahingutegevuses tule alla sattunud laeval suureks ohuks laevale endale, allveelaevade jaoks olid nad aga liiga suured.
Kahe sõja vahel uuriti ka seda, kuidas reetlikust vahujäljest lahti saada. Rootsi päritolu USA leiutaja John Ericsson (1803–1889) oli juba 1873. aastal ehitanud esimese elektriajamiga torpeedo, mis sai voolu juhtmete kaudu kaldalt. 1929. a valmis Saksamaal elektritorpeedo G7e (lühend sõnast Gerät (seade) + pikkus 7 m ja + elektriline) ehk teisiti T III (Torpedo sks k, 3. mudel), mis oma akusid “kaasas kandis”. Niisugust torpeedot oli küll raskem avastada, kuid allveelaeva pardal tuli neid iga kahe-kolme päeva tagant üle vaadata, veendumaks, et akud pole vahepeal tühjaks saanud.
Saksa ja USA laevastikud arendasid enne sõja algust välja uut tüüpi torpeedosütiku, mis reageeris sihtmärgi magnetväljale ja pani torpeedo lõhkema alles tema kiilu all, kus plahvatus tekitas kõige suuremaid vigastusi. Enne sõda läbiviidud katsetused kulgesid igati edukalt ja seda suurem oli sakslaste-ameeriklaste meelehärm, kui seesama sütik neid sõja ajal pidevalt alt vedas.
30. oktoobril 1939 avastas allveelaev saksa U 56 Orkney saartest läänes Briti operatiivkoondise, kuhu kuulusid HMS Nelson, Rodney ja lahinguristleja Hood (vt TM 3/2005). Nelsoni pardal viibis sel ajal lisaks Winston Churchillile ka enamik Briti Admiraliteedi kõrgemaid ohvitsere. Kaptenleitnant Wilhelm Zahn tulistas just selle lahingulaeva pihta vähem kui tuhande meetri kauguselt kolm torpeedot, millest kaks tabasid märki, kuid ei plahvatanud. Ameeriklaste kogemused magnetsütikutega kujunesid veelgi kurvemaks. Näiteks 1942. aasta novembris tulistasid USA hävitajad ühes lahingus Jaapani lahingulaeva Hiei pihta kokku 24 torpeedot, millest ükski ei plahvatanud.
Mõlema laevastiku torpeedokriisidel oli mitu ühist põhjust. Nii Saksamaal kui USAs tegeles torpeedode väljaarendamise, katsetamise ja kvaliteedikontrolliga üks ja seesama ametkond. Kuna iga “kala” maksis soliidse summa (umbes niisama palju kui täisvarustusega hävituslennuk), korraldati katsetusi üksnes ideaaltingimustes, et väljalastud torpeedosid oleks pärast katsetusi kergem üles leida. Mõni ime siis, et nad hiljem raskemates tingimustes alt vedasid…
Sakslased võtsid esimestena kasutusele automaatselt sihtmärki otsivad isesuunduvad torpeedod, mis tänapäeval on juba täiesti enesest- või ainumõistetavaks muutunud. T V (Torpedo, 5. mudel) varjunimega Zaunkönig (käblik) oli mõeldud kasutamiseks liitlaste eskortlaevade vastu ja varustatud akustilise juhtmehhanismiga, mis suunas torpeedo sihtmärgi sõukruvide müra suunas. Esimest korda lasti T V käiku septembris 1943, kusjuures sakslaste arvates õnnestus neil esimeses lahingus uputada 24 akustilise torpeedoga 12 laeva ja vigastada kolme. Tegelik tabavusprotsent osutus märksa madalamaks, sest uputati ainult kolm laeva. T V ebaedu põhjustas samuti tema sütik, mis hakkas enamasti tööle alles siis, kui torpeedo oli sihtmärgist möödunud. Lisaks sellele pidi ”käbliku” väljalasknud allveelaev kohe pärast seda vähemalt 60 meetri sügavusele sukelduma, sest vastasel juhul ähvardas oht, et torpeedo hakkab tema enda sõukruvide müra järgi orienteeruma.
Kriegsmarine kõige suuremad lootused olid seotud vesinikperoksiidil töötavate torpeedodega, millest viimasel ajal on jälle palju juttu tehtud. Vesinikperoksiid laguneb kuumutamisel hapnikuks ja veeauruks, nii et kütusena on ta auru-gaasisegust märksa efektiivsem. Kokku katsetati Saksamaal 21 erinevat vesinikperoksiid-torpeedo varianti, mis kõik pidid töötama firma Walter Werke K.G. poolt väljatöötatud turbiinidega (seesama firma tarnis mootoreid Messerschmitti rakettlennukite Me 163 Komet jaoks). 1942. aastal valmis auru-gaasi segul töötava G7a baasil torpeedo T XIII, mida ei jõutud enne sõja lõppu piisavalt turvaliseks muuta. T XIII näitajad olid küll üsna muljetavaldavad: maksimaalne kiirus 45 sõlme, lõhkepea mass 280 kg ja maksimaalne sõidukaugus kuni 28 km.
Inglased katsetasid pärast sõda T XIII baasil ehitatud torpeedot Mk.12 koodnimega Fancy, mille lõhkepea kaalus juba 340 kilo. 16. juuni hommikul 1955 toimus allveelaeval HMS Sidon seda tüüpi torpeedode pealelaadimise ajal plahvatus, mis purustas nii allveelaeva vööri kui mitu veekindlat vaheseina, nii et alus paarkümmend minutit hiljem põhja vajus. Hiljem selgus, et üks torpeedodest oli iseeneslikult käivitunud, sest vesinikperoksiid tekitas mootori vaskdetailidele tilkudes plahvatuse (lõhkepea jäi terveks). Pärast teist samal aastal toimunud plahvatust, kus inimesed kannatada ei saanud, otsustati Mk.12 programm lõpetada.
1982. aastal puhkenud sõja ajal Falklandi saarte pärast ründas Briti aatomiallveelaev HMS Conqueror Argentina 12 242tonnist ristlejat General Belgrano. Conquerori relvastusse kuulusid nii juhtmete abil juhitavad high-tech torpeedod Mk.24 Tigerfish kui enne Teist maailmasõda väljatöötatud torpeedod Mk. 8 mudel 4. Allveelaeva komandör kaptenleitnant Chris Wreford-Brown otsustas pärast lühikest kõhklust kasutada vanemat mudelit, mis oli kiirem ja kandis rohkem lõhkeainet. Kolmest väljalastud torpeedost tabasid kaks märki ja Argentina laevastiku lipulaev läks 2. mai õhtul koos 323 meeskonnaliikmega põhja.

Sarnased artiklid