Tema Majesteedi Hiilgus
Toivo Külvet
21.08.2007

Maikuu lõpus, pärast NATO kiirreageerimisjõudude NRF õppuste lõppu külastas Tallinna sadamat lennukikandja HMS Illustrious, Inglise kuningliku mereväe lipulaev. HMS tähendab Tema Majesteedi laeva ja Illustrious on ingl k hiilgav, kuulus. Olime meiegi pressikonverentsil ja tegime ringkäigu laeval.

Kui kusagil on tegemist tõsiste traditsioonidega, siis on see kindlasti vana hea Inglismaa ja muidugi kuninglik merevägi.
Esimene sõjalaev nimega Illustrious oli purjekas, 74 kahuriga liinilaev, mis lasti vette 1789. aastal. Tol ajal madistati kõvasti üleväina-naabritega Prantsusmaalt. Eelmine, neljas Illustrious, oli üks Teise ilmasõja väljapaistvamaid laevu, mis võitles vahvalt Vahemerel ja võttis osa USA vägede maabumisest Okinawal. See laev oli teenistuses 1954. aastani.
Praegune Illustrious on ehitatud Inglismaal Swan Huntersi laevatehases. Ehitust alustati 1976. aastal ja vette lasti laev 1981. Rivvi asus alus 1982. aastal, kui oli Falklandi kriisi lõpufaas. Et uut laeva oli sinna vaja kiiresti, siis laev ehitati lõpuni ning moderniseeriti pärast kriisipiirkonnast naasmist aastaks 1984.

Lennukikandja olemus
Lennukeid hakati laevadele paigutama praktiliselt kohe, kui nad vähegi lennukõlblikeks muutusid – niisiis möödunud sajandi algul. Põhiliselt kasutati neid luureotstarbel ja enamasti oli tegu vesilennukitega, mis võisid startida ka katapuldi abil. Oma tiirud ära teinud, maandusid nad vette ja tõsteti pärast pardale.
Lennukikandjate hulk on suur, ainuüksi USA on läbi aegade ehitanud üle kuuekümne lennukikandja. Hitleri-Saksamaalgi oli valmimas oma aja kohta võimas, 300meetrine lennukikandja, aga sellelt laevalt ei tõusnud õnneks õhku ükski lennuk – sõda sai enne otsa ja laev lõpetas kuulsusetult laskeharjutuste märklauana...
Invincible-klassi lennukikandjad, kuhu Illustrious paigutub, on ehitatud uue kontseptsiooni järgi. Need pidid olema eeskätt kaitseotstarbelised laevad, paindlikud ja mitmekülgsed, eelkäijate puudustest vabad ja neist ökonoomsemad, kuna 70ndate aastate Inglismaal oli ka see aspekt päevakorral.
Ujuv lennuväli on mugav ja käepärane, kui maismaal asuvad lennuväljad on rivist väljas või polegi neid vajalikus piirkonnas kunagi ehitatud. Ja merd mööda pääseb praktiliselt igale poole. Nii oli Illustrious osaline Falklandi saarte kriisi lahendamisel, 1990ndatel Bosnia sõjas ja aastal 2000 Sierra Leones rahu ja stabiilsuse tagamisel. Lennukikandja võib pardale võtta suure väekontingendi, näiteks dessantväelasi, aga laeva võib kasutada ka loodusõnnetuste ja muude katastroofide puhul, nagu juhtus Liibanoni kriisi ajal, kui Illustrious evakueeris sealt suure hulga lääneriikide kodanikke.

Lennukikandja tehnika
Lennukikandja Illustrious ehk Lusty, nagu noored briti meremehed (muide, meeskonna keskmine vanus on 22 eluaastat, kaptenil kriips üle neljakümne) oma terasest kodu ja leivalaeva suupärasemalt kutsuvad, on 209 meetrit pikk, 36 meetrit lai ja süvis täislastis (veeväljasurve 20 700 tonni) kuni 8 meetrit. Laevas on 1400 ruumi ja 15 lifti, tekke on 10–15 allpool lennutekki ja 5 ülevalpool. Lennukite stardiraja pikkus on 170 meetrit ja see lõpeb vööris rambiga. Meeskonna suuruseks on ligikaudu 1000 inimest, nendest kuni 685 on meremehed, ülejäänud on lendurid ja lennumasinate teenindav personal. Laeval ei ole soomust, sest tänapäevased sõjapidamise reeglid näevad ette laeva kaitsmist muul viisil ja selle asemel saab pardal midagi väärtuslikumat omada.
Laeva viivad edasi neli Rolls-Royce’i Olympus TM 3B gaasiturbiini, mis on ühendatud kahekaupa maailma kõige suuremate ja võimsamate reduktoritega ja annavad oma jõu kahele sõuvõllile. Jõuseadme koguvõimsus on 72 MW, mis on ligikaudu 100 000 hobujõudu! Autonoomsuseks märgitakse tehnilistes andmetes 5000–7000 meremiili suhteliselt ökonoomsel 18sõlmesel kiirusel, maksimumkiirus on kuskil 28–30 sõlme juures. Muljetavaldav, et nii suurt laeva saab nii kiiresti – ca 50 km/h – liigutada.
Et kogu seda sipelgapesa elektrienergiaga varustada, on pardal 8 Paxmani Valenta diiselgeneraatorit, mille koguvõimsusest peaks piisama koguni väiksemale linnale.
Relvastuse osas on lisaks pardal baseeruvatele lennukitele ja kopteritele kolm radarjuhtimisega automaatset 30 mm CIWS Goalkeeperit (CIWS – close-in weapon system) vaenlase rakettide vastu ja kaks 20 mm komendori juhitavat Gatlingi kiirlaskekahurit Vulcan nii veepinnal kui õhus lähenevate ohtude tõrjumiseks ning lisaks väiksemaid kuulipritse. Kõik need relvad toimivad väga kiiresti ja efektiivselt, näiteks Goalkeeperi seitsmest pöörlevast torust tuleb tuhandeid laske minutis (laskekiirust saab valida, kõige kiiremal mudelil isegi 6800 lasku minutis). Efektiivne laskekaugus on kuni 1 miil. Näiteks 1500 m kauguselt startiva vene päritolu raketi SS-N-22 jõuab Goalkeeper hävitada laevast kaugemal kui 300 m. Algselt oli laev varustatud ka Sea Dart raketisüsteemiga, kuid hiljem see demonteeriti, kuna otstarbekam oli omada rohkem tekipinda lennukite või kopterite tarbeks.
Loomulikult on laev rikkalikult varustatud kõikvõimalike moodsate raadio- ja satelliitsidevahenditega. Näiteks lennukite maandumise tagab radar Galileo Avionica SPN-720. Tänapäevased radariantennid paiknevad turvaliselt kuplites, seetõttu ei ole neid näha pöörlemas. Ka on laev varustatud keeruka aktiivse/passiivse Thales Underwater Systemsi toodetud otsingusonariga tüüp 2016.
Lennukikandjal on olemas ka segajad ja infrapunapeibutiste süsteem vaenlase rakettidele, mis on valmistatud Thales Defence ja Pains Wessexi poolt. Kaheksa kuuetorulist agregaati nende väljalaskmiseks on Hunting Engineeringu omad.
Põhiline kaitse- ja ründerelv aga on lennukikandjal baseeruv hävitus-ründelennuk. Vastavalt missiooni eripärale ja planeeritud ülesannetele võib Illustrious pardale võtta kuni 22 erinevat lennumasinat, Merlin- ja Sea King tüüpi helikopteritest ja Harrier-hävituslennukitest kuni kergemate pommitus-transportlennukiteni, aga peaasjalikult peetakse silmas vertikaalstardi- ja maandumisega Harrier GR7 või GR9 lennukeid. Tavaliselt stardivad Harrierid ikka hoovõturajalt. Selleks et ka raskemad lennukid õhku tõusta saaksid, tõuseb hoovõturaja lõpp laeva vööris 15kraadise nurga all ja toimib katapuldina.

Muljed
Pressikonverentsile saabunud ajakirjanikud pidid üsna mitu korda oma pildiga isikutunnistust näitama, enne kui öeldi “Welcome onboard.” Illustrious kõrgus kai ääres ja oli muljetavaldavalt suur, kuigi mitte väga hiiglaslik – siin Tallinna sadamas on suuremaidki kruiisilaevu seisnud. Et tegemist on tegevteenistuses sõjalaevaga, paistis välja ka vöörilipust – nelinurkne vöörilipp ehk güüs, mida tuntakse ka merekindluse lipuna, on kasutusel ainult sõjalaevadel. Ka patrullisid piki pardaääri täisvarustuses, kiivri ja automaadiga laigulises vormis valvurid.
Pressikonverents algas lennuteki all trümmis ja jätkus üleval lennutekil, kuhu kogu seltskond tõsteti hiiglasliku hüdraulilise luugiga, mõõtude poolest nii 10 x 20 meetrit. Need luugid tõstavad-langetavad tavaliselt lennukeid. Tekil said kõik soovijad kõnelda laeva kapteni Tim Fraseriga ja teiste ohvitseridega. Näha võis kolme ruumi säästmiseks kokkupakitud tiivikutega helikopterit. Minu küsimusele, kuhu on kadunud Harrierid, vastas lendurivormis ohvitser, et lendasid koju õppustest puhkama.
Külalistele näidati kaptenisilda ja kohe selle kõrval asuvat lendude juhtimise ruumi, hospidali, kambüüsi ja messiruumi ning masinate-mootorite juhtimiskeskust. Masinaruumi ja otseselt militaartegevusega seotud kohtadesse aga ei pääsenud. Sillal olid Kelvin-Hughesi ARPA-radar ja Furuno GPS, samasugused nagu ka moodsatel kauba-reisilaevadel, aga ka paberkaardiga töötamiseks kaardilaud – tehnika võib ju ikkagi üles öelda või viga saada... Minu küsimusele, et kas silla üsna avarad klaasaknad on ka mingite soomusplaatidega suletavad, vastati, et seda pole vaja teha, kuna terve laev on isegi hästi kaitstud.
Asjaolu, et oleme sõjalaevas, tuletas meelde suletavate luukide rohkus ja kõrged ukseläved – meremeeste keeles komingsid. Silma jäi rikkalik tulekustutusvoolikute ja kustutite hulk kõigis ruumides, esmaabipakendid ja apteegid olid kõikjal käepärast ja ka hapnikuaparaadid... Ilmselt on tuli ja suits need tegurid, mis muidu võimsa laeva tegevust võivad segama hakata, ja selleks ollakse valmis. Saime teada, et kogu sisustus, näiteks laevakoridoride plastkatted, on mittepõlevast materjalist. Tuleõnnetusi on laeval ka juhtunud, näiteks möödunud aastal läks Londonis seistes pesumajas midagi kärssama, aga see kustutati kähku, inimesed viga ei saanud…

Tulevikuplaanid
Selle klassi esimene lennukikandja Invincible läbib praegu moderniseerimiskuuri ja peaks rivvi tagasi pöörduma aastal 2010. Illustriousi põhjaliku moderniseerimise alguseks on plaanitud aasta 2012 ja seeria kõige uuemale laevale Ark Royal aasta 2015. Veel on plaanis ehitada kaks uut 60 000tonnise veeväljasurvega (kolm korda suurem kui Invincible-klass) lennukikandjat. Võrdluses maailma suurimate lennukikandjatega jääb ju Lusty alla, aga eesmärk vist polegi olla kõige-kõige, parim tuleb olla omas klassis. Näiteks Nimitz-klassi lennukikandjad on 317 m pikad ja 40,8 m laiad, nende süvis on 11,9 m, veeväljasurve 102 000 tonni ja meeskond 3200 isikut pluss 2500 meest lennupersonali. Jõuallikaks on sel aatomireaktor, mis on võimeline ühe “tankimisega” toimima ühtejärge 13 aastat, kiirus 30+ sõlme. Tiivulisi võtab selline “Noa laev” pardale sadakond. Midagi pole parata, maailm on tänapäeval selline rahutu paik. Uues suures sõjas poleks lennukikandjail erilist mõtet, aga rahu hoidmisel on neil suur roll.

Sarnased artiklid