Televiisor või projektor?
Kaido Einama
01.03.2016

Kumb on parem, kas suur lameekraanteler või hoopis projektor? Üks näitab väiksemat, kuid kirkamat pilti, teine võib filmi üle terve toaseina venitada. Paneel või ekraan, selles on küsimus. Kumb siis on sobivam õhtuse „Aktuaalse kaamera“ ja kumb kodukino vaatamiseks?

Praegu käib tehnoloogiate võidujooks: õhukesed lametelerid näitavad aina suurema punktihulgaga aina tõetruumat pilti, kuid sedasama teevad ka projektorid ning veelgi suuremalt, kas või kogu seina suuruselt. Ehkki lametelerite ekraan aina suureneb, ei ole veel kaugeltki kõigile taskukohane osta peaaegu kogu elutoa seina katvat telerit. Kuid kas projektor on ikka piisavalt hea? Uurime, millised on ühe ja teise variandi eelised ja puudused.

3D seinal või teleripaneelil
Alustame sellisest tulevikukindlast omadusest nagu 3D. Kolmemõõtmelist pilti käiakse tavaliselt vaatamas kinos, kuid uue teleri ostjal on loomulikult juba see valik olemas: kas võtta tavaline või 3D toega teler?
Uutel leedteleritel on 3D näitamise võimalus juba ammu ja tavaliselt kaasas ka mõned 3D-prillid, kuid teleri ekraanist jääb tihti siiski väheks. Tõeline IMAXi (ehk ruumilise panoraamkino) elamus saadakse ikka siis, kui 3D-pilti üleseinasuuruses vaadata.
Kuid kas projektor suudab näidata ruumilist pilti? Paraku on projektorite 3D natuke piiratum ja toetab oma kindlaid formaate. Kuid nagu öeldud on elamus ulmeline.
Koduse teleri 3D-prillidega ei saa tavaliselt projektori ruumilist pilti vaadata. Põhimõtteliselt on telekatel kaks valikut: kas aktiiv- või passiivprillid. Näiteks Samsung, Panasonic ja Sony kasutavad nn aktiivseid FullHD 3D RF prille. Need „vilgutavad“ vasaku ja parema silma klaaside läbipaistvusega vastavalt sellele, kumma silma pilt parajasti ekraanil on. Nii tekibki ruumiline efekt. Parem silm näeb parema silma kaadrit, samal ajal kui vasaku silma prilliklaas on läbipaistmatu. Ja vastupidi. LG aga kasutab passiivseid polariseeruvaid prille, mis lasevad tänu polaroidefektile läbi õige silma pildi – need prillid akut ei vaja. Siin käib pildi nägemine üle rea – üks rida on nähtav paremale, teine vasakule silmale. Kuid see lahendus tähendab, et kummagi silma jaoks on nähtav vaid poole resolutsiooniga pilt ja seetõttu kannatab natuke kvaliteet. Samas ei ole nendel 3D-prillidel kunagi vaja akut vahetada – prillid kestavad igavesti (või kuni neile kogemata peale istud!).
Projektorid aga kasutavad tavaliselt DLP Link standardile vastavaid prille, kus kaadrite vahel saadetakse prillidele sünkroniseerimissignaal – üleni valge kaader –, ja need töötavad telerite juures levinud prillidest hoopis teistmoodi. Ka projektorite prillid on aktiivsed ja vajavad akusid.
Kui tahad korralikku 3D-kinoelamust, siis viska mööbel elutoa kõige suurema seina eest kohe ära, krohvi vabaks jäänud seinapind täiesti siledaks, kata valge mattvärviga ja asu oma kodus IMAXi elamust nautima.
Ka kontoris võib 3D-projektorist kasu olla, aga kõige rohkem võidavad sellest haridusasutused teatud aineid õpetades – näiteks astronoomia tunnis on 3D-pilti vaadata ikka hoopis midagi muud kui lapikut. Ainult et klassitäit DLP Link prille jaksab osta ehk vaid väga rikas erakool. Projektori originaalprillid maksavad ligi poolsada eurot.

Hääl telerist ja projektorist
Heli kohta võib öelda, et projektorist siin abi tavaliselt pole, sest lae all asuva pildinäitaja keskpärane sisseehitatud kõlar mingit stereoefekti ei paku ja kvaliteediga ei hiilga. Telerikõlarid pole samuti hi-fi gurmaani jaoks arvestatavad, kuid igapäevaseks uudiste vaatamiseks-kuulamiseks käivad kah. Seega võib teleri eeliseks pidada heli suhtes vähem nõudlikumate saadete vaatamisel seda, et kodust muusikakeskust pole vaja alati sisse lülitada. Projektori puhul tuleb ka muusikakeskus alati käima panna.
Korralikuks filmielamuseks vajame aga nii või teisiti eraldi suurte kõlaritega helisüsteemi, olgu siis pildi näitajaks teler või projektor.

Pilt teravaks ja suureks
Lameekraanteleriga pole pildi osas probleemi – see on just nii kirgas ja selge, nagu aparaat näitab. Võrreldes projektoriga on teleril siiski väike eelis: selle pildinäitamise algoritmid on seatud nii, et kehva telepilti võimalikult kirkalt näidata. FullHD eraldusvõimega teler peab tavalise (SD-kvaliteediga) telepildi jaoks suure hulga punkte ise juurde arvutama, et näidatav oleks selge, projektor on selles osas tagasihoidlikum. Lameekraanteleriga saab selge pildi ka hästivalgustatud toas, samal ajal kui projektori pilt on kõige parem hämaras.

Kumb siis ikkagi võtta?
Nagu ikka, on mõlemal omad positiivsed küljed ja puudused. Nädala jagu mõlemaid testinuna võin öelda, et üht ehk parimat valikut polegi.
Kui vaatad telerist uudiseid või telefilme, kipub parem elamus olema lameteleriga. Kui aga tahad tõelist kinoelamust ja vaatad filmi striiminguteenuselt või andmekandjalt (Blu-ray, koduserver, arvuti), siis ei saa miski kolmemõõtmelise kogu seina katva projektoripildi vastu. Kuid see viimane variant on kallis. Arvestada tuleb nii kalli projektori kui ka ekraani hinnaga ning veel sellega, et projektor tarbib väga palju elektrit – igapäevase telekavaatamisega võrreldes on elektriarve tuntav suurenemine garanteeritud. Muidugi vaid nädalavahetusel sõpradega 3D-filmiõhtut korraldades siiski vaeseks ei jää.
Kui kodus on hea nutiteler, mis näitab vahel harva ka 3D-pilti ja on piisavalt suur, pole projektorit eraldi vaja. Kui aga oled filmimaniakk, vaatad tihti 3D-filme, tahad HD-pildist kätte saada iga viimsegi kui detaili ja oled nõus selle nimel mõnikord hämaras elama, siis tasub kaaluda projektorit. Selle saab kindlasti odavamalt, kui 80tollise leedteleri. Tõsi, üks oluline piirang on veel – praegune levinuim FullHD-kvaliteet võib filmientusiasti jaoks juba väheks jääda. Äkki peaks raha juurde koguma ja ootama ära 4K-projektori, mis näitab 3Dd? Praegu on see veel väga kallis lahendus.
Seega – igapäevaseks tarbimiseks sobib paremini ikkagi lameekraanteler, pildigurmaanluseks ja tõeliselt ulmeliseks (3D) filmielamuseks tasub raha koguda ja projektor muretseda.

Sarnased artiklid