Teletorni ümbersünd
Margus Kruut
08.05.2012

Nõukogude ajal valminud ja viis aastat tagasi kaasajastamiseks suletud Tallinna teletorn avati külastajatele taas 5. aprillil 2012. Meenutame, kuidas see oluline maamärk sündis ning põhjaliku ümberehitamisega uuele elule äratati.

Pirital paiknev teletorn valmis 1980. aastal, mil toimusid Moskva olümpiamängud ja Tallinna purjeregatt. Seetõttu on teletorni valmimist tihti seostatud otseselt olümpiamängudega, kuigi otsus uue teletorni ehitamiseks võeti vastu juba enne seda. Kuid tänu olümpiamängudele sai Tallinna teletorn riiklikult olulise objekti staatuse, mis tagas hea varustamise nii materjalidega kui ka korraliku finantseerimise. On üldteada, et ehitusmaterjalide puudus, halb töökorraldus ning alarahastatus olid nõukogude ajal ehitussektori tavapärased probleemid. Kuid see ei kehtinud strateegiliselt tähtsate objektide puhul.

Tallinna teletorn projekteeriti Moskvas

30. septembril 1975 pandi tornile sümboolne nurgakivi, kui nii üldse öelda võib, sest tegelikult on nii vundamendiplaat, torni tüvi, alumine ja ülemine väljaulatuv ehitisosa kui ka metallosa ringikujulised. Vundamendi läbimõõt on 38 meetrit, paksus 2,5 meetrit ja kogu see betoonimass paikneb 8,5 m sügavusel. See tagab tornile suure stabiilsuse ja rajatist võib võrrelda jonnipunnist leluga, mille raskuskese on viidud nii alla kui võimalik. Ehitis on väga stabiilne, kuid füüsikaseaduste vastu ei saa siingi. Täiesti loomulik, et nii kõrge ja vibalik rajatis kõigub tugeva tuule mõjul. Nii on projektijärgselt lubatud tipu ja vaateplatvormi maksimaalseks kõrvalekaldeks vastavalt 1,5 m ja 0,9 m.

Torn koosneb sisuliselt kolmest osast: vundamendist, 190 m kõrgusest raudbetoontüvest ja 124 m kõrgusest terasosast. Teletorni ehitamisel juurutati mitmeid uusi tehnilisi lahendusi. Raudbetoontüve juures kasutati liugvormi meetodit, kus betoonivorm asetati 2,5 m kõrgusele, paigaldati terasarmatuur ja siis valati betoon vormi. Seejärel tõsteti vorm üles, ahendati nõutava läbimõõduni ja algas uue vöösektsiooni tegemine. Betoneerimistööd kestsid vahetpidamata kaheksa kuud. Kasutati betooni margiga M-400, mille töötasid välja Tallinna Polütehnilise Instituudi teadlased.

Karm sulgemisotsus

Teletorn kujunes armastatud kohaks, kus lähipiirkonna töötajad käisid lõunatamas, turistid ja kohalikud koos peredega kaunist vaadet nautimas ning õhtuti sai restoranis Galaxy linna tuledesära imetledes aega veeta. Kuid siis saabus šokk – 2007. aastal teatas päästeamet, et aastakümneid tagasi ehitatud torn ei vasta Euroopa Liidus kehtivatele ohutusnõuetele ja ei lubanud seda enam turismiobjektina kasutada. Tekkis küsimus – kuidas edasi? Õhus liikus ka mõte ajale jalgu jäänud torni lammutamisest. Kuid õnneks oli see ainult õhkõrn uitmõte, sest teletorn mängis olulist rolli meie taasiseseisvumisel ning vastasel juhul oleks hävitatud tükike Eestimaa ajaloost. Lisaks ei ole sellise ehitise lammutamine kerge, sest torni projekti aluseks on 250 m kõrgune betoonist tehasekorsten.

OÜ KOKO Arhitektid juhataja Andrus Kõresaare andmetel sai torni betoonosa väga tugev, isegi liiga tugev. Omaaegne teletorni direktor oli kurtnud, et betoon on nii tihke, et ei saa hästi auke seintesse teha. Ehitis sai küll tugev, kuid aeg tegi ikkagi oma töö – aastakümnetega hakkas muret tegema hoopis moraalne vananemine, mida kinnitab juba eespool mainitud ohutusnõuetele mittevastavus.

Levira juhatuse esimees Mart Einpalu: „Aastal 2005, kui Levira kontori kesklinnast teletorni kolis, oli aeg justkui seisma jäänud. Näiteks ruumi, kus praegu asub kinosaal, ühte seina ehtis punane plakat sõnumiga „Viime partei otsused ellu!”. Kui me torni tulime, siis olid esimesel korrusel suured pinnad, kus asusid veneaegsed saatjad – üks suur torude rägastik, umbes 200 m² peale üks saatja. Maja ees olnud bassein polnud ilu jaoks, suplemiseks ega partide ujutamiseks, vaid hoopis nende kogukate saatjate jahutamiseks. Levira jaoks sai teletorn seal oldud aastatega väga oluliseks. Näiteks hoone videoarhiivides on hoiul paljude Hollywoodi stuudiote filmifaile, treilereid ning muid telematerjale, millest me koostame oma klientide antud juhiste järgi üle 20 ööpäevaringselt eetrisse minevale telekanalile sisu, mida levitatakse kõikjal Skandinaavias ja ka näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis. Keldris asub ligi 1000 m² suurune serveriruum, kust käib läbi valdav osa Eesti kõne- ja andmesidest. Ning lisaks on see jätkuvalt Eesti tele- ja raadiolevi üks sõlmpunkte. Seetõttu oli torn liiga strateegiline objekt, et lasta seda laguneda või hoopis lammutada. Kindlasti on teletornil ka emotsionaalne väärtus Eesti iseseisvuse taastamisel. Seepärast võttis Levira südameasjaks leida võimalus torni kaasajastamiseks ja taasavamiseks. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – juhus viis kokku Marika Priskega, kes on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler. Ta informeeris, et peagi on EASi kaudu realiseerumas üleriigiline kultuuri- ja turismiobjektide arendamise meede ning soovitas hakata Teletorni kaasajastamise taotlust ette valmistama. Nii see 2009. aasta kevadel alguse saigi. Sellesisulist projekti tuli kirjutama Kristel Oitmaa ning peagi liitus meiega teletorni sihtasutuse juhina Riina Roosipuu. Ma võin kinnitada, et see on olnud üks Ameerika raudtee sarnane sõit, kus tuli ette vabalangemist, järske tõuse ja surmasõlmi. Aga kõik lõppes õnnelikult ning nüüd oleme päral – teletorn on renoveeritud ja valmis!”

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid