Telesaated taskust???
Glen Pilvre
03.07.2008

Mõned kuud tagasi kirjutasime pikemalt maapealsest digitelevisioonist ehk DVB-Tst. Siis veel polnud selles veel ei TV3e ega Kanal 2e. Tänaseks aga on DVB-Ts esindatud kõik kodumaised kanalid. Nüüd teeme juttu digiTV pesamunast ehk DVB-Hst – ühest taskuseadmetele kohandatud digitelevisioonistandardist, mida on alates maikuust ka Tallinnas võimalik vaadata.

Lühend DVB-H (Digital Video Broadcasting Handheld) tähendab digitaalset video edastust käeshoitavatele seadmetele. Liikuva pildi vaatamine mobiiliekraanilt on võimalik juba mitmeid aastaid, kuid siiani on selle eelduseks olnud just kiire andmeside (EDGE, 3G jne). Telepilt kiire kahepoolse andmeside kaudu tähendab, et iga telefon „sikutab” personaalset videot endale mööda sellist liiklust võimaldavat „infotoru” – ja mida rohkem on vaatajaid, seda rohkem selliseid virtuaalseid torusid tuleb õhku mahutada. Ja lõpmatult neid ju ei mahu – kui tugijaam võimaldab maksimaalset andmevookiirust näiteks 1 Gb/s, siis piisab sellest 10 000 telepildi vaatajale – seda eeldusel, et üks telefon napsab „infotorust” ca 100 kb/s. Ja tihti maksab ka iga vastuvõetud kaader raha – mida pikem saade, seda rohkem infot kulub. DVB-H puhul aga edastatakse pilti sarnasel põhimõttel, nagu antenniga saadetavat-püütavat telepilti ennemuiste – kuid digitaalselt muidugi. Piisab lihtsalt sobivast vastuvõtjast ning pilt ongi käes. DVB-H on sugulane DVB-Tga (samad sagedusvahemikud, võib koguni sisalduda DVB-T-multipleksis), kuid süsteemi on optimeeritud-muudetud just väikese akuga taskuseadmeid silmas pidades. Infot ei saadeta pideva voona, vaid lühikeste impulssidena, mis võivad sisaldada kuni 2 Mb infot. See võimaldab vastuvõtval aparaadil lülitada end sisse vaid vajalike impulsside ajaks, hoides niimoodi kokku kuni 90% energiat. Lihtsustatult võib öelda, et DVB-Hs edastatavad kanalid on viiludeks lõigatud ning üksteise järel eetrisse saadetud – vastuvõtja püüab kinni vaid neid viile, mis kuuluvad parajasti vaadatavale kanalile. Samuti on vähendatud pildi resolutsiooni (QVGA, 320 x 240 pikslit), see aga võimaldab näiteks 5–12 Mb/s ribalaiuse puhul mahutada sellesse kuni 120 erinevat telekanalit.

DVB-H ja Eesti
Teoorias on DVB-H seega suhteliselt valmis, kuid „lumepalli veerema” lükkamine pole üldse kerge ülesanne. Standard avalikustati juba neli aastat tagasi, kuid selle jõudmine massidesse edeneb siiani visalt. Olukorda ei tee sugugi lihtsamaks teised mobiilTV-standardid – nagu MBMS, DMB (S-DMB), Ameerikas MediaFlo. Meie lähimad naabrid on DVB-H osas veidi ette jõudnud – eelmisel aastal käivitas testprogrammi Soome ning praeguseks on seal teenus juba kommertskasutuses. Ka Riias on DVB-H testimiseks nähtaval. Kõige edukamalt on DVB-H-l läinud Itaalias, kus tänaseks on väidetavalt ligi miljon vaatajat – võrreldes mobiiliomanike koguarvuga on need numbrid siiski tagasihoidlikud.
Eestis teatasid Levira ja EMT DVB-H pilootprojekti käivitamisest mai algul, kestab see kuni selle aasta lõpuni ning praeguse seisuga on tasuta nähtavad enam kui kümne kanalit – ETV, Kanal 2, Kanal 11, MTV Eesti, Seitse, Eurosport, Eurosport 2, Euronews, National Geographic, Discovery ja Jetix. Aasta lõpuks peaks seega saama selgeks, kas teenuse pakkumine jätkub kommertsiaalselt – eelkõige peab selleks selgus saabuma vastavate seaduste osas (mobiilTV õiguste regulatsioon, erinevate osapoolte koostöö jne), mis täna on Eestis väga puudulik.
Praeguse pildi nägemise eelduseks on EMT SIM-kaart ning sobiva telefoni olemasolu. DVB-H-tuuneriga mobiilide kohalik valik on aga rohkem kui kesine, hetkel on saada vaid üks mudel ja selleks on Nokia N77. Tehnilisest küljest on N77 aga eeskujulik seade, paaritollise diagonaaliga ekraanil (mis vastavalt valgusele automaatselt heledust muudab) on pilt väga hea ja terav ning ka subtiitrite lugemine pole probleemiks. N77-l on võimalus viimast 30 sekundit uuesti vaadata ning telekava olemasolul ka saadete meeldetuletusi seada – testteenusel küll praegu veel elektrooniline telekava puudub. Veidike häirivad pikad ooteajad kanalite vahetamisel, kuid need on ilmselt tingitud DVB-H eelkirjeldatud tehnilistest nüanssidest – uue kanali puhul peab seade kõigepealt ära ootama vastava sisuga paketid.

Kas on üldse vaja?
Tavaliselt kerkib DVB-Hst rääkides kohe üles filosoofiline küsimus, kas tikutopsist pildi vaatamine on üleüldse arukas idee. Enamik (vanemaid) inimesi vastab sellele ilmselt kindalt „ei” – kuid kas poleks paljud ka 30 aastat tagasi „ei” vastanud, kui oleks küsitud pilti näitavate mobiiltelefonide või sülearvutite mõttekuse kohta? Tänaseks on pea kõik infoseadmed muutunud mobiilseks, kuid teler püsib siiani valdavalt toas (või äärmisel juhul ka autos). Tõsi, taskussemahtuvaid televastuvõtjaid on saadaval juba ammu, kuid need pole erilist populaarsust saavutanud.
Telepildi kaasavõtmise vastu räägib mitu aspekti – see, et teleri ekraan võiks olla suur ja suur ekraan taskusse ei mahu, on siililegi selge – kuid kindlasti pole see peamine takistus. Olulist rolli mängib hoopis telerivaatamisharjumus – kui koju tulles on kombeks kohe teler aktiveerida ja diivanit kasutada, siis kaasaskantava eetripildi puhul see nipp eriti ei tööta – n-ö taustaks „lukuauku” piiluda on päris vaevaline ning koduse diivani olemasolu on samuti oluline osa kogu lõõgastavast rituaalist. Kui aga oleme harjunud mõnd kindlat saadet jälgima, siis tõenäosus, et vaba hetk ja täies pikkuses lemmiksaade kodust eemal olles kattuvad, on ilmselt nullilähedane. Kaasavõetava telepildi puhul ongi suurimaks takistuseks televisiooni olemus – telesaadet peab ju tähelepanelikult nii vaatama kui kuulama ning saate eetriaeg dikteerib vaatamise aja. Tihti on ju isegi kodustes tingimustes raskusi pikema saate segamatul jälgimisel, rääkimata siis kusagil mõnd minutit parajaks tehes. Ja kui neil minutitel peakski sattuma peale millelegi huvitavale, siis peab selle paraku pooleli jätma, kui vaba moment läbi.
Kodus aitavad hästi saadete ajarünnakuid tõrjuda kõvakettasalvestid, millega saab igal hetkel pausi-nuppu vajutada ja muidki kavalaid trikke teha (nagu vaatamisel reklaame vahele jätta). Lisaks on nendega võimalik huvitavad saated kenasti taimeri abil salvestada ning hiljem valida just soovitud saadete seast – mitte piirduda sellega, mis parajasti eetrist tuleb. Loodetavasti jõuavad ka DVB-H-tuuneriga seadmete tootjad õige pea ideeni varustada need salvestiga – see lisaks asjale juba palju ahvatlevama värvi. Siis oleks telefoniga vaadataval programmil võimalik näiteks „paus peale panna”, poolelijäänud lõiku endale sobival ajal hiljem edasi vaadata jne jne. Praegu ongi kaasaskantavatest raadiotest-taskuteleritest palju populaarsemaks osutunud just multimeediapleierid (iPod, Archos, Cowon jt). Kuulata saab muusikat ju kõikjal, tehes samal ajal ka muid toimetusi ning kui tõesti mõni pikem istumine ees (lennu-rongireis vms), siis on väga mugav vaadata salvestatud filmi või telesaadet.
Aga mobiil-TV-l on mõned eelised ka – eelkõige avalduvad need näiteks spordiülekannete (või teiste otseülekannete) puhul. Õige spordihuviline tahab oda lendu jälgida ikkagi „live’is” ning pilti näitav mobiil annab võimaluse seda kodust eemal viibides teha. Samuti saavad uudisteaustajad mobiil-TV abil maailmaasjadel paremini silma peal hoida. Ja väheoluline pole ka tõsiasi, et noorem generatsioon on juba ammu pleieritega harjunud ja see, et taskuseade või telefon ka telepilti näitab, tundub neile täiesti loomulik.

Millega näeb?
Kui aga vaim peakski mobiil-TV jaoks valmis olema ja piltki õhus levib, komistame kohe vajamineva tehnika puudumise otsa. Lugematutest telefonitootjatest on DVB-H kontekstis praegu veidi kohatu rääkida, hetkel piisab erinevate mudelite üleslugemiseks vaat et ühe käe sõrmedest. Kirjutamise hetkel ainus Eestis saadaolev eksemplar Nokia N77 on sisult vägagi suutlik telefon (mis kajastub ka hinnas), kuid disain oleks justkui ise tulnud ning ka mõõtmed meenutavad mobiilide algusaastaid. Aga vorm pole selliste vidinate puhul üldse vähem oluline kui sisu – seda tõestab ilmekalt kas või iPhone.
Nokial peaks kohe-kohe lisanduma veel mõned uued DVB-Hga varustatud mudelid (N78 ja N96), ka on firmal pakkuda eraldi DVB-H vastuvõtja SU-33W, mis ühendub sobiva telefoniga läbi Bluetoothi. DVB-Hd kohtab ka Korea päritolu mobiilide andmetes (LG, Samsung jt). Erinevad tootjad on pakkumas veel DVB-H USB-pulki ning samuti näib DVB-H-tuuner vaikselt teed leidvat ka autostereotesse ning navigatsiooniseadmetesse. Arvuti suurelt ekraanilt vaatamiseks võib DVB-H resolutsioon (320 x 240) jääda küll veidi nigelaks – meenutades VHSi aegu, kuid näiteks ekraaninurka spordiülekanne tiksuma panna on ju igati hea mõte.
Mobiiltelevisioon on kindlasti tulnud, et jääda – küll vastavad õiguste regulatsioonid varem või hiljem korda saavad ning standardid parima välja selgitavad. Aasta algul avaldas Euroopa komisjon toetust just DVB-H-le kui tuleviku üleeuroopalisele mobiil-TV standardile. Praegu on aga pall seadmetootjate väravasse toppama jäänud ja peab lootma, et nad selle sealt hoogsalt minema virutaksid. Kui elekter on, aga pirni pole, siis on ikkagi pime.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid