Tehnika?! Pilt on tähtis!
Alan Bridger, Harri Hietala
01.02.2005

Naerata! Klõps. Oota üks hetk, pilt trükitakse kohe välja. No nii, siin see on. Vaata, kui ilusad värvid, täpselt nagu sinu uuel kampsunil...
Tõsi ta on, nüüdisaegsetel digikaameratel või kaameratelefonidel piisab vaid päästiku ja seejärel trükkimisnupu vajutamisest, ning lõpptulemust saab mõne hetke pärast nautida päris fotopaberilt.

Kodus trükitakse fotosid ilma arvutit kasutamata üha enam. Kuigi kaameratootjate fotoprintereid on olnud müügil juba aastaid, hakkas kodus trükkimine levima alles siis, kui kaamerad ja printerid ühiste normide järgi tegutsema saadi. Nendest fototrüki standarditest on tuntuim PictBridge.
Fotod trükitakse enamasti 10 x 15 cm suurusele nn postkaardiformaadis paberile. Taolisi trükiseid tootvad tindi- ja sublimaattrükkalid võib suurepäraselt asetada näiteks fotode vaatamiseks ja sorteerimiseks kasutatava teleri kõrvale.
Pildistamise digitaliseerumisega on kaamerate valmistajate ridadesse tulnud uusi nimesid peamiselt meelelahutuselektroonika ja kontoritehnika poolelt. Näiteks Epson, Hewlett-Packard ja Panasonic ei tulnud veel paar aastat tagasi tuntud kaameramarke meenutades üldse meelde.
Traditsiooniliste digikaamerate kõrval on omaette mõisteks kujunenud kaameratelefonid. Näiteks Nokia, kelle uutest mudelitest on suur osa nimelt kaameratelefonidel, püstitas möödunud aasta Photokina messile esimest korda omaenda paviljoni.
Digitehnika läbimurre on lähiminevikus olnud plahvatuslik. Mobiilsidevahendite ostmisel tahetakse rohkem kui poolte juures näha kaamerat ja kuigi ka digikaameraid ostetakse palju, on kaameratelefonid selgelt populaarsemad.
Pikslite arvu ja optilise kvaliteedi poolest hakkavad paremad kaameratelefonid jõudma odavamate digikaamerate tasemele. Pole siis ime, et neid ennustatakse juba lähitulevikus asendavat vähemasti nn klõpsimisklassi seebikatena tuntud kaameraid. Kodust lahkudes libiseb telefon taskusse loomulikumalt ja sagedamini kui kaamera.

Juveele ja klassikuid
Digikaamerate kujundamisel piiravad fantaasialendu vaid mälukaardi ja objektiivi mõõtmed. Elektroonika paindub igasuguse kesta sisse.
Üks suundumus on saanud alguse APS-filmi kasutavatest fotoaparaatidest, millesse on istutatud digitaalsed tööriistad. Sellised on Canon Ixus, Konica Minolta Revio ja muud taolised. Teise rühma moodustavad suure kuvariga õhukesed taskuaparaadid, nagu Casio, Panasonic ja Sony.
Kompaktkaameraid saab ka erinevates värvides, alates elegantsest hõbehallist kuni vahvate pastelltoonideni. Nii sobib ehteklassi kaamera hästi kas või õhtukleidi juurde.
Digikaameraid varjatakse ka klassikalise kaugusmõõdikuga aparaadi välimuse taha. Nii sündisid muu hulgas näiteks Epson RD-1 ja Panasonic Lumix LC-1. Suurem osa peegelkaameratest on säilitanud traditsioonilised mõõtmed ja kuju, sest neis kasutatakse enamasti samu objektiive kui vastavates filmikaamerates.

Üha rohkem piksleid
Uusimat tehnikat esindavate lihtsamat sorti kaamerate fotoelemendi pikslite arv varieerub nelja ja kuue miljoni vahel ning objektiivi suumiulatus on kolme- või neljakordne. Need omadused on tavaharrastaja jaoks piisavad nii pildistamiseks kui fotode trükkimiseks kuni A4 mõõdus. Nõudlikumale harrastajale pakutakse aga kuni kümnekordse suumiulatuse ja kaheksa miljoni piksliga mudeleid.
Pilkslite arv kasvab ka fotoharrastajate peegelkaamerates. Profikaamerates on ikkagi piksleid rohkem, sest nende CCD- või CMOS-elemendid on suuremad. Asju pisut lihtsustades võib öelda, et profisüsteemis on suurem, kinofilmi kaadri (24 x 36 mm) suurune element 8–16 miljoni piksliga ja harrastajate kaamerates nn APS-formaadis (umbes 16 x 23 mm) element, millel piksleid 6–8 miljonit.
See on aga vaid rusikareegel, sest mõnigi APS-suuruse elemendiga kaamera töötab suurepäraselt professionaali tööriistana. Näiteks kõlbab hästi kasutada uue 4/3-formaadis elemendi ümber kujundatav Olympuse E-süsteem.
Uued digitaalsed peegelkaamerad sisaldavad palju tulemuste stabiilsust kindlustavaid elektroonilisi ja mehaanilisi süsteeme. Suurepärane näide on Konica Minolta Dynax 7D, mille sisseehitatud värinakaitse töötab kõigi kere külge sobivate objektiividega.
APS- või kinofilmisuuruses elemendiga aparaatide juures toimub jagunemine ka objektiivide poolel. Väiksemale elemendile mõeldud objektiivid on kas konkreetsele kaamerale või mitme kere külge sobiva versioonina. Viimaseid toodavad näiteks Sigma ja Tamron ja nende tüübitähises esineb enamasti sümbolina D-täht.
D-seeria objektiivide kujutise läbimõõt ei ole nii suur kui filmikaadrile arvestatud objektiividel, kuigi fookuskauguse ja valgustugevuse numbrid on samad. Põhjuseks on see, et filmikaadrist väiksem APS-suuruses fotoelement kasutab ära vaid osa filmikaadri pindalast. Seetõttu on D-seeria objektiividele lubatud fookuskaugust vaja korrutada keskeltläbi 1,5ga, et saada aru väiksemale elemendile tekitatava kujutise tegelikust pildinurgast.

Elukutselise silmadega
Lisaks sellele, et kinofilmikaamera korpust kasutavatele digifotokatele tuleb kogu aeg juurde piksleid, omadusi ja ennekõike kiirust, võib Nikoni ja Canoni tippmudelitest pildid edasi saata ilma traadita. Esialgu on selleks küll vaja lisavarustust.
Ajal, mil filmimisest digipildistamisele siirdumine tundub juba toimununa, üllatas Nikon ilmselt paljusid ala elukutselisi F5-filmikaamera järglasega, mida loogiliselt nimetatakse F6ks. Meenutagem, et sama objektiivibajonetti kasutav Nikon F toodi turule 1959. aastal.
Nikon F6 on tõsine profikaamera neile, kes sellist veel vajada võiksid. Tagakaanel olev vedelkristallkuvar näitab nagu oleks tegemist digikaameraga, mis võib olla ka tahtlikult tehtud. Aparaati iseloomustab 11 punkti automaatteravustamine ja alumiinium-magneesiumkorpus, süsteemide töötamine on püütud teha võimalikult vaikseks.
Digipoolelt on Nikoni huvipakkuvaim uudis tõenäoliselt peegelkaamera D2X. Selles on sama suur APS-element kui paljudes kuue megapiksliga aparaatides (näiteks Nikon D70), kuid pikslite arvu on suurendatud 12 miljonini. See tähendab, et objektiividelt nõutakse tõeliselt head eraldusvõimet, et fotoelemendi omadused saaksid ära kasutatud.
Nikon D2X võtab üldiselt viis kaadrit sekundis, kuid piirates pildi suuruse 6,8 megapiksliga, suureneb pildistamise kiirus kaheksa võtteni sekundis. Sellega koos muutub aga ka fookuskauguse koefitsient, sest fotoelemendi kasulik pindala väheneb. See kajastub loomulikult ka pildiotsijas. D2X pakub huvi ennekõike spordisündmuste ja looduses hetkede pildistajatele.
Canoni uues kesksarja mudelis 20D on kaheksa miljonit pikslit, ja see kõlbab kindlasti ka paljudele elukutselistele pildistajatele. Päris profipoole uudis on aga tegelikult Canon EOS-1 Ds MkII (miks taeva päralt peab Canon nimetama erinevaid aparaate praktiliselt samade nimedega?). Uudis on väliselt suuresti EOS-1 Ds-i ja EOS-1 MkII-ga sarnane.
Canon EOS-1 Ds MkII on varustatud täiskinokaadri suuruse CMOS-fotoelemendiga, milles on 16 miljonit pikslit (EOS-1 Ds-il on neid 12 miljonit). Hoolimata suurenenud infohulgast suudab aparaat pildistada kiirusega neli kaadrit sekundis ja käivitumisviive on vaid 0,3 sekundit.

Tõeliselt suured
Rullfilmikaameraid valmistanud Mamiya ja Hasselblad toovad nüüd turule tõelised stuudiotaseme süsteemid, mis on varustatud uue 645 filmikaadri suuruse fotoelemendiga.
Hasselblad on ühinenud skannerite ja digikaante valmistaja Imagoniga. Nende koostöö on kestnud juba aastaid, kuid nüüd on oodata tõeliselt uusi tooteid. H1D on sisseehitatud 22megapikslise digikaanega (elemendi suurus on 37 x 49 mm) varustatud kaamera, milles kasutatakse H-süsteemi objektiive. Pildimäluna toimib sisseehitatud 40gigabaidine kõvaketas, 16bitise rgb-pildi suurus on 132 megabaiti. Kaameraga saab vaherõnga abil kasutada ka vana V-süsteemi objektiive. H-süsteemile on saada kolm uut objektiivi.
Mamiya omakorda tutvustas uut digitaalset kaamerasüsteemi Mamiya ZD ja samanimelist digikaant, mis sobib kasutamiseks nii 645 kui 6 x 7 mudelitega. Kaamera kasutab praeguse Mamiya 645AF-objektiive, 22megapiksline fotoelement on Hasselblad H1-ga ühesuurune. Kaamera teeb 1,5 võtet sekundis ja tundlikkuse piirkond on 50–400.

Ilma juhtmeta
Digitaalsete fotode traadita edastamine, trükkimine ja arhiveerimine muutuvad lähitulevikus ilmselt massiliseks ning seejuures võimalusterohkemaks. Mitmes profiaparaadis ja kallimates kompaktkaamerates on juba nüüd olemas võimalus võetud piltide arvutisse siirdamiseks ilma juhtmeta.
Kõige rohkem aga suurendavad nõudlust traadita pilditeenuste järele loomulikult kaameratelefonid. Ilmselt hakkavad varsti nii mõnedki internetist fototeenuseid pakkuvad firmad olema kättesaadavad ka mobiilvõrgu kaudu. Näiteks Soomes varem interneti kaudu toiminud Fujikuvat võtab nüüd trükkimiseks pilte vastu ka taskutelefonidelt GPRS-ühenduse vahendusel. Fujikuvat pakub GPRS-i kaudu ka digitaalsete piltide arvhiveerimise ja säilitamise teenust.
Üks digitaalsete piltide tuleviku seisukohalt oluline küsimus on nende säilivus ja säilitamine. Veel paar aastat tagasi piisas CDdest arhiveerimisvahendiks ka profipildistajatele. Failide suurenedes on aga DVD-plaadid CDd kõrvale tõrjunud.
Mis aga saab nendest tulevikus? Kas 50 aasta pärast on seadmeid, mis loevad praegusi laserplaate? Vähemasti kodus kõrvetatud ja hoitud plaatide säilivus nii pika aja jooksul pole päris kindel. Nii tuleb olulisematest fotodest esialgu teha trükised päris fotopaberile. Need peaks praegu olemasoleva informatsiooni kohaselt säilima sada aastat ning nende vaatamiseks pole vaja muud kui silma.

Lugu vaata siit.

Sarnased artiklid