Teedeehitusmasinate uus elu
Mairut Marmor
17.10.2008

Kiirelt asfaltkattel kulgedes mõtleme harva minevikule, pigem ikka tulevikus ootavatele toimetustele. Huvitav tagasivaade teede ajaloole ning erinevad teeehitusmasinad ootavad huvilisi Varbusel.

Inimloomuse iha liikumise järele ja sissetallatud radade eelistamine sünnitas esimesed teed juba püsiva asustuse tekkimisel. Suuremate teedevõrkude rajamise tingis postivedu ja praeguste maanteede ehituse põhjustasid meie lahutamatud neljarattalised sõbrad möödunud sajandi teisel poolel. Liikluskoormus ja ohutus seab üha kõrgemad nõuded teekatte kvaliteedile, mille tagamiseks leiutatakse järjest paremat tehnoloogiat. Masinate kiire arengu tõttu on palju muuseumiväärset kahjuks sulatusahjus uue kuju saanud ehk jäädavalt kadunud.
Millised olid teed viiskümmend, sada või veel enam aastat tagasi? Kuidas toimus nende ehitamine ja hooldamine? Vastused leiab Põlvamaal endises Varbuse postijaamas asuvast Eesti Maanteemuuseumist.

Ajalooline postijaam
Postijaama peahoones on tuntav kauge ajaloo hõng. Illustratsioonid ja maketid viivad kaugesse minevikku ning tekst tutvustab ajakohaseid fakte. Näiteks, et postipoisi romantilisel ametil olid hilinemise korral valusad tagajärjed. Väljapaneku lõpetab esimese Eesti Vabariigi aegne teedeehitus, illustratsioonid asenduvad fotodega, kus on näha, et labidatöö kõrvale asuvad esimesed masinad.
Tallihoone on pühendatud sõjajärgsest ajast tänaseni kestvale intensiivsele teedeehitusele. Lähiminevikku aitavad edastada kaasaegsed lahendused. Valige ise vaatamiseks sobiv filmilõik või proovige virtuaalse teehöövli juhtimist.
Tehnikahuvilist tõmbavad magnetina masinad, mida jätkub nii kaarhalli kui selle ümbrusesse. Eksponeeritakse Eestis toodetud või siin laialdaselt kasutatud tehnikat. Masinaid-seadmeid on püsiväljapanekus 45 ühikut, peale selle veel mitmesugused teepäraldised (liikluse reguleerimise ja ohutuse tagamise vahendid) ja betoonelemendid. Kohapeal viibides soovitan enne läbida ajalugu kajastav osa, sest vanem tehnika on säilinud ainult piltidel.

Teehöövlid ehk greiderid
Masinahallis jääb esmalt silma rida haagis- ja liikurhöövleid. Teehöövlite põhiline tööseade on mitmesugustesse asenditesse keeratav hõlm, mis pöörderingi ja veoraami kaudu on ühendatud masina raamiga. Hõlma saab pöörata, kallutada, liigutada külgsuunas ning muuta lõikenurka. Nõlvade ja teekraavide töötlemiseks nihutatakse hõlm koos veoraamiga masina raami alt külje poole välja ning seatakse põiknurga alla. Liikurhöövlite kasutusvõimalusi täiendavad kobesti ja buldooser. Erinevad seaded annavad teehöövlile mitmekülgsed kasutusvõimalused teede ehitamisel, hooldamisel ja remondil. Sobivates tingimustes piisab kraavidega pinnastee ehitamiseks ainult greiderist.
Haagishöövlitel ja esimestel liikurhöövlitel kasutati tööseadme mehhaanilist juhtimist. Inimjõu ülekandmine käsirattalt toimus kardaanvõllide, reduktorite ja hoobadega mehhanismi kaudu. Head näited on Caterpillari liikur- ja haagishöövel koos Nõukogudemaal toodetud teisenditega. Haagishöövlitel saab muuta ka rataste kaldenurka ja veotiisli asend võimaldab sõita traktori jälje kõrval. N. Liidus eelistati pikka aega liikurhöövlitest lihtsama konstruktsiooniga haagishöövlite kasutamist, paraku olid nende vedamiseks tarvilikud traktorid teede hööveldamise tippajal sageli hoopis põllutööl. Töötuks selle höövliliigi esindajad siiski ei jäänud ning ka muuseumis on neid vaatamiseks mitu. Väljaspool teemat olgu mainitud, et tööseadme hüdrojuhtimine jõudis ka haagishöövlitele.

Eesti teehöövlid
Eestis algas Bitvargen teehöövlite kokkupanek AB Vägmaskineri litsentside alusel 1927. aastal Ilmarise tehases. Masinahalli vanim liikurhöövel on 1930ndatel USA litsentsi alusel Tallinnas Ilmarise tehases valmistatud Caterpillar Auto Patrol No 10.
Siinsetele teedele jättis sügava jälje teedemasinate tootmine Paides. Esimene Eestis projekteeritud liikurhöövel ehk autogreider V-1 valmis Paide teedemasinate tehases 1948. aastal, rahvale demonstreeriti seda sama aasta maiparaadil. Teehöövli projekteeris insener Arnold Volberg, millest ka nimi V-1. Volbergi mõttetöö vili polnud ainult kohaliku tähtsusega saavutus, V-1 oli esimene Nõukogude Liidus toodetud autogreider. Peagi selgus, et GAZ-AA (u 3,3tonnise täismassiga veoauto) agregaatide (mootor, sillad) baasil ehitatud liikurhöövlil nappis jaksu järjest suureneva autodehulga poolt kulutatavate teede silumisel. Kiiresti järgnesid väikeses koguses toodetud V-3, V-4, V-5, V-6 ja V-8, samuti Volbergi kavandatud Eesti esimene kolmeteljeline teehöövel E-6-3. Liikurhöövlite võimsuse kasvu piiras sobivate jõuallikate valik. Algselt kasutati veoautode jõuallikaid, edukaks osutusid traktorimootorid.
Insener Volbergi teehöövlitest ainsana säilinud V-10 jõudis tootmisse 1956. aastal. Esimese teehöövliga võrreldes tuntava kaalusäästuga masinal kasutati 54 hj roomiktraktori DT-54 diiselmootorit. Paide tehase eesrindlikkus jätkus – esmakordselt N. Liidus liigutas teehöövli tööseadmeid hüdraulika. Eestis kõige rohkemaarvuliselt toodetud teehöövlit valmistati 2040 masinat.
Muuseumis on Volbergi edukaima mudeli kõrval uue elu saanud Paides 1962.–1966. a toodetud teehöövel D-512. Insener Villem Grossi juhtimisel konstrueeritud mudelil kergendas höövlijuhi tööd rooli hüdrovõimendi. Eelkäijast tehniliselt parem, mugavam ja võimsam (75 hj traktoridiisel) masin tuli toime paljude töödega, kuid jäi headele omadustele vaatamata tehase viimaseks teehöövliks.
Lisaks teehöövlitele toodeti Paides gudronaatoreid ehk pigilaotureid ja lumesahku.
Teehöövlite tootmise lõpetamine Moskva käsul tekitas selles tööstusharus siinmail pika pausi. Praeguses vabariigis toodeti teehöövleid Kohilas, aga kahjuks on tegevus tänaseks lõpetatud. Kohilas litsentsi alusel valmistatud Corbex-Vammas ja Eestis projekteeritud Corbex MG-1901 teehöövleid näeb veel aastaid teetöödel. Tulevikus saab neid loodetavasti rahulikult Varbusel uudistada.

Mitmekülgne masinapark
Võimatu on tähelepanuta jätta masinahalli kõige uuemat ja suuremat eksponaati – liikurhöövlit DZ-98B. Silm märkas kaarduva raami all kuut kardaanvõlli, mis kannavad osa Venemaal toodetud 19,5 tonni kaaluva masinamüraka 275 hj mootori pöördemomenti esisillale. Kiiruse asemel tõstab võimsus teehöövlite tootlust. Valmimisaastat vaadates mõtlesin, miks nii noorelt muuseumis? Selgus, et vanus pole määrav, kogutakse ka veel uuemat tehnikat. Muuseumi üheks töösuunaks ongi tänapäeva teedeloo dokumenteerimine.
Teede ehitamiseks ja hooldamiseks vajatakse erineva otstarbega masinaid. Noorematel huvilistel on võimalus tutvuda liiklusest ammu kadunud auväärses eas veokitega. Vanim muuseumi veoauto GAZ-MM väärib erilist tähelepanu. Sama masina agregaate kasutati Volbergi liikurhöövlil V-1. Nn sõja võitja GAZ-AA oli tootmises tegelikult kuni 1938. a, aga kuna sisult jäi asi samaks, siis nimetas rahvas ka modifitseeritud autosid GAZ-MM ikka GAZ Ai-Ai. Uuendused olid peamiselt kosmeetilist laadi, hobujõud lisandusid sama mootori suuremast surveastmest ja kõrgematest pööretest.
Rallikrossis praegugi edukas veoauto GAZ-51 oli kunagi tõsine töömasin, samuti agregaatide doonor teehöövlite tarbeks. Väga pikalt (29 aastat) tootmises olnud masinat võib heal juhul liikluseski näha. Kindlasti pole kohatava madelauto kasti külge kinnitatud inimjõul töötavat liivapuisturit ja enam ei leiduks ka mehi, kes talvekülmas autokastis seistes tagaporte küljes olevasse koonusesse liiva kühveldada soovivad.
Tänaseks on ajalugu ka bensiiniõgijast baasmasinaga spetsiaalne liivapuistur. Lumepuhurina oleme nüüd harjunud ette kujutama jalgraja puhastamiseks mõeldud agregaate, muuseumis leiduva maastikuläbivusega veoauto esiotsa varjab analoogne eksemplar, mis vajab käitamiseks eraldi võimsat mootorit. Tehnikamaailma lugejatele pakub rõõmsat äratundmist Eestis väikeseerias ehitatud pisike kaubaauto ET-600 (TM 3/2005). Omapärase auto seeriatootmiseni kahjuks ei jõutud.
Muuseumi territooriumit ilmestavad mustkattemikser, teerullid ja minu lemmik – kollane liikurskreeper. Skreeperi ülesanne on küngaste tasandamine ja lohkude täitmine. Üheteljelise veduki poolhaakes olevale veoraamile on kinnitatud pinnast lõikava teraga kopp, millesse liikudes kogutakse lõigatav pinnaseviil. Tühjendamisel laotatakse pinnas laiali ühtlase kihina.
Meeldiv on vaadata korralikult taastatud masinaid, eriti neid, mis koos külastajatega ilmastiku eest kaitstud. Infotahvlitelt leiab lisaks tehnilisele teabele huvitava ülevaate masinate pikast ja töörohkest ajaloost. Muuseumi tulevikuplaanidesse kuulub külastajatele töövõtete näitamine demoteehöövliga.
Püsiekspositsioonide kõrval korraldatakse suviti hooajalisi näitusi. Tänavu olid väljapanekus ise- ja ümberehitatud sõiduvahendid. Kuldsete kätega nutikad mehed tavalise seeriatootega ei lepi.
Koduteel ärge imestage, kui poeg teemeistri või mõne teedemasina operaatori elukutse omandamisest rääkima hakkab. Arvestades praeguse tehnika olulist paremust, võrreldes muuseumis nähtuga, on mõte karjääri tegemisest teedeehituses küllalt perspektiivikas.
Edu muuseumi kollektiivile säilitamist vääriva leidmisel ja taastamisel!

Sarnased artiklid