Tasuta lõunate jahil
Veiko Tamm
05.02.2015

Ahnus ajab upakile – ja seda ka arvutimaailmas. Lootus palju ja head ja tasuta saada viib kasutajaid sageli lõksudesse, kus nad peavad maksma palju enam, kui lootsid kokku hoida, ja sageli seadma ohtu enda ja oma lähedaste (küber)turvalisuse…

Inimesele on loomupärane aplus, eks ellujäämine omal ajal sõltuski sellest, kui palju toitu, vara ja partnereid keegi kokku ajada oskas. Ning see atavism on säilinud ka moodsatel aegadel – tarvitseb vaid kaupluses üles seada reklaam „Osta kaks, saad kolmanda tasuta“ ja me näeme kangelaslike tarbijate horde vedamas kuhjadena kaasa sodi, millest neil ka mitte ühtegi vaja poleks läinud. Inglastel on ütlus „There is no such thing as a free lunch”, kuid seda elutarkust me ei taha kuidagi meeles pidada. Ning need „tasuta lõunad” on oma koha leidnud ka digitaalses maailmas, tuues kaasa kas tüütud reklaamid või suisa ohu langeda küberkurjategijate ohvriks, kaotades oma raha või langedes suurtesse sekeldustesse.

Kui tasuta on siis tasuta?
Igasugune looming, ka tarkvara tegemine, on töö ja see nõuab aega ning tegija suurt panust oma tegevusse. Aga see tegija ei ole robot, vaid lihast ja luust inimene, kes tahab süüa ja ka oma muid vajadusi rahuldada. Õhust ja armastusest elatusid ehk vaid mõned India joogid, kui nemadki. Seega peab keegi selle nn tasuta asja loomise kinni maksma. Tõsi, on olemas suuri netivabatahtlike ühendusi, kes loovad oma vabast ajast asju, mida maailmas tasuta jagada – nimetagem kas või Linuxi või Mozilla kommuune. Kuid suurem osa tasuta kolast on riskantne värk.
Online mängude (MMO, Massive Multiplayer Online) maailmas on enim populaarseks majandusmudeliks saanud F2P ehk Free to Play. Selge see, et hiiglasliku virtuaalmaailma loomine, arendamine ja selle jooksutamiseks vajalike serverite käigushoidmine maksab raha ning mitte vähe. Samas on „tasuta” mängude ilmumine sundinud paljusid seniseid P2P ehk Pay to Play kuumaksuga (mis oli tavapäraselt suurusjärgus 10–15 €/kuu) MMOsid minema samuti üle F2P mudelile. Viisakamad neist teenivad raha, kasutades inimlikku edevust – nagu nn pärismaailmas jooksevad moehullud viimase malli „kuktsi-muktside” järele, makstes mõnede totakate (ja asiaatidest nobenäppude poolt kokkutraageldatud) särgividinate eest korralike rätsepatööde hinda –, nii ka virtuaalmaailmade virtuaalpoodides pakutakse oma „haruldast ja unikaalset” pesu, mida saab soetada vaid reaalse raha eest. Ja need hinnad pole odavad – algavad ehk paarist eurost riidetüki kohta ning ulatuvad sadade eurodeni eriti peene komplekti eest. Ent siin pole sul/mul miskit vastu viriseda – teatasin ma ju alguses, et õhust ja armastusest mänguloojad ära ei ela ja edevuse eest peabki maksma.
Hullem on siin vallas olukord, kui mängu tuleb termin P4W elik siis Pay for Win. Situatsioon, kus reaalse raha eest saad sa osta mängu kulgu muutvaid esemeid (nt üliharuldane imetabane super-hüper mõõk, mida ka tipptasemel mängur peaks jahtima mitmeid kuid) ja mille mõni tohmanist rikkuripojuke saab oma papa sajaseid luhvtitades lupsti kätte. Või on suisa kriitilisi esemeid, milleta sa ei saagi maksimumini areneda. Näiteks oli ühes MMOs raidiboss, kes pani juhuslikele grupi liikmetele peale needuse, mis tappis minutiga, kui seda võlujoogiga maha ei võtnud. Aga seda võlujooki sai osta ainult reaalse raha eest (jah, see oli „odav” – vaid ühe õlle hind, kuid üks raid võis vajada kuni viite jooki ja nii maksidki „tasuta” mängijad kuus 50 ja enamgi eurot). Suur mees teab, mida teeb, aga lapsevanemad – olge ettevaatlikud, kui teie võsuke on asunud mängima Täiesti Tasuta Supermängu! Varsti võivad teid tabada (kui te olete selle oma krediitkaardiga registreerinud) sadade või isegi tuhandete suurused arved.

Tasuta tarkvara ohud
Viimasel ajal on mul tulnud pea igal nädalal aidata ravida mõne tuttava saastaga nakatunud arvutit. Viirustõrje puudumine? Oi ei – see on isegi olemas, kuid siin on üks aga. Nimelt kaotasid viirustõrje tootjad kohtulahingu reklaamvara (adware) tootjatega. Viirus on defineeritud kui kahjurprogramm, mis paigaldub arvutisse kasutaja teadmata ja siis levitab end igale poole, kuhu vaid võimalik. Reklaamvara seda ei tee ja nii küsisidki nad kohtus, miks telefirmad võivad tegevusvabaduse piires oma „emme-pissi-tuli” reklaame filmide ja saadete vahele pikkida ja nemad ei või? Kuidas tohib mingi antiviirus nende toodangu ilma küsimata eemaldada? Ja tõesti – kõik need megasaastad (Ask, Delta jpm) ei levita end automaatselt ning paigaldatud on nad kasutaja nõusolekul. Aga ma ju ei tahtnud?
Aga paljud teist lugesid läbi igi-igava ja ülipika kasutuslepingu, kui mingit „tasuta” tarkvara paigaldasid? Enamikul neist asjadest on n-ö tasuline (ja mitte eriti kallis, ehk paarkümmend eurot) versioon, mis paha ei tee, ja siis „tasuta” versioon, mis on kas piiratud võimalustega või saadav koos soovimatute lisade rahega (bundleware). Mõnel juhul on võimalik seda saasta vältida, kui installides eirata pakutavaid võimalusi „Easy”, „Fast” jne, mida enamik arvutivõhikuid siiski teeb. Tuleks valida „Custom”, „For Experts Only” jne – sageli on ainsaks võimaluseks „kastomeerida” ehk linnukese eemaldamine küsitava väärtusega tarkvara paigaldamise nupult.
Kas nüüd on reklaamvara ohvriks langenu ainus häda kannatada „paljaste-tädide-ja-kasiinode” vilkurreklaamide käes? Ei, see on vaid tüütu, kuid need reklaamimootorid tirivad alla suvalist saasta, mida nende n-ö peremehe kotti on raha eest laaditud. Ja sinna laaditakse tänapäeval megalt troojakaid ja muud pahavara. Samas teatab reklaamvara tootja, et tema ei vastuta temale saadetud „reklaamide” eest. Ning teie masinas administraatoriõigustes pesitsev saast paigaldab need Troojad ka olemasoleva antiviiruse korral.
Juba ametisoleva pahavaraga masinat pole nii lihtne (kui üldse) puhastada – selleks peab valmistuma korraliku pahavaratõrje programmiga Boot-CD (Boot-USB) ja seda peab tegema „puhtas” arvutis. Kuid see pole lihtne tegevus „mitte-pikapatsi-poisile”.

Ühe lihtsa lahendusena on ka meie turule tulnud Kanada firma FixMeStick lahendus nutika USB-mälupulga näol. Pistad pulga nakatatud arvutisse, lased käima ainsa .exe-faili (FixMeStick.exe) ja see loob pisikese Linuxi stardijaotise, teeb restardi (ning võrguühenduse korral tirib alla uusimad uuendused) ning ehitab virtuaalmasina, kus käivitab kogu arvuti skaneerimise kolme kõva pahavaratõrje programmiga (Kaspersky, Sophos ja Vipre) ning eemaldab kogu leitud pahavara (kas automaatselt või soovi korral käsitsi üle kontrollides). Seejärel teeb ta taaslaadimise, koristab ära oma liinuksid ning arvuti ärkab üles puhta ja värskena. Seade maksab 55 € aastas ning meil toob seda maale Fix ET OÜ.
Kui asi pole veel väga hull, tasub veebist otsida kaks turvalist ja tõhusat saastvara eemaldajat – Junkware Removal Tool ja AdwCleaner – need teevad koos vägagi tõhusa töö.

Sarnased artiklid