Taskumuusika lühiajalugu
Kaido Tiigisoon
01.10.2006

Kümned miljonid noored maailmas tilbendavad (edevamas keeles hängivad ja chillivad) päevad läbi ringi, tropid kõrvas. Troppidest kostab muusika. Ja muusika tuleb sinna mööda traati väga erinevatest aparaatidest.

Aparaatides on muusika erineval kujul, alates kassettidest ja lõpetades moodsate mälukiipidega. Kassettpleieri isaks peeti pikka aega Sony ühte kaasasutajat Akio Moritat, kelle loodud Walkman tegi Sonyst paljuski sellise firma, millisena me seda täna tunneme. Siiski oli Sony sunnitud aastatepikkuse kohtulahingu järel tunnistama, et tegelikult leiutas esimese kaasaskantava kassettpleieri Andreas Pavel. Sakslane, kes tollal elas vahelduva eduga Itaalias ja Brasiilias. Paveli leiutatud seade kandis nime Stereobelt (stereovöö) ja patendi sellele sai ta 1977. a – Sony tuli oma Walkmaniga turule kaks aastat hiljem. Leiutis ise sündis Paveli peas nii nagu taolised asjad ikka sünnivad – kuuekümnendate lõpus sõpradega koosviibimistel muusikat kuulates kerkis tihti küsimus, et miks nad ei saa oma muusikat endaga kaasa võtta?! Pavel tegigi kassettmaki nii väikeseks, et seda sai vöö peal kaasas tassida ning kõrvaklappidega sealt muusikat kuulata. Kõike seda võimaldavate kompaktkassettidega tulid aga esmakordselt rahva ette Philipsi insenerid 1963. a – lahtiste makilintidega poolide ja vinüülplaatide ajastul polnud kaasaskantavad pleierid mingi trikiga mõeldavad.

Esimesed sammud
Esimese kaasatassitava CD-pleieriga rõõmustas Sony elanikkonda 1984. a. Eriti suurt osa läbimüügist pole kaasaskantavad CD-pleierid iial andnud, kuid tegu oli siiski läbimurdega kvaliteedis. CD-pleierite suur probleem oli pleierite ja CD-de suurus, mistõttu kogu seda kola kaasas tassida oli üsna tülikas. Seda probleemi üritas Sony hiljem lahendada seadmega, mis kasutas MiniDisc-kettaid, kuid erilist levikut ei leidnud ka see. Lisaks vaevas varajasi CD-pleiereid nn hüppamise probleem, mis hiljem lahendati osaliselt muusika mälukiibile puhverdamise abil.
Mälupuhvrist samm edasi oligi CD-osast loobumine ja kogu muusika maha mängimine kaasaskantavalt mälukiibilt. See tõi kaasa pleieri mõõtmete drastilise vähenemise, voolutarbe vähenemise tõttu kasutusaja pikenemise ning kaotas igasugused “hüppamise” ja seadme suuruse probleemid. Peamine takistus sellise lahenduse teel oli esialgu mälukiipide hind, väike mälu maht ja muusikat kandva bitijada pikkus. Esimesed kaks probleemi lahenesid ajapikku mälukiipe tootvate firmade vahelise konkurentsi tagajärjel. Kolmanda eest hoolitses Euroopa Liidu teadusprogrammi EUREKA raames eri riikide teadlaste loodud muusika pakkimise algoritm, mis kuulub MPEG pakkimisalgoritmide perekonda ning on tuntud lihtsalt kui MP3 (pakitud failidele Faunhoferi instituudi poolt antud faililaiendi järgi).
Esimesena avastas, et “hetk on käes”, firma nimega Eiger Labs, mis tõi turule seadmed nimega MPMan F10 ja F20. Mõlemal oli 32 MB mälu, mida F10 puhul sai tehases suurendada 64 MB-ni ja F20 puhul mis iganes suuruseni SD-kaardi abil. 32 MB on tänaste mõõtude järgi muidugi häbiväärselt vähe, kuid mälukiipidel on kombeks ajapikku kosuda ja küll vaadatakse kunagi ka tänastele keskmiselt 1 GB mahuga pleieritele kui naljanumbritele. Tuntuma tegijana tuli peatselt turule Diamond Multimedia oma Rio PMP 300-ga, mis omadustelt sarnanes väga eelmisega. Rio on tuntud selle poolest, et see oli esimene pleier, mis suutis üles ärritada Ameerika salvestustööstuse kartelli RIAA. Viimane kaebas Diamond Multimedia kohtusse. Üldsuse rõõmuks Diamond võitis ning nii me võimegi nautida aega, kus igaüks võib ehitada seadme, mis salvestab mälukiibi peale muusikat ning kellelgi pole selle üle kobisemist. Kui muusika just varastatud pole.

MP3
Esimene kõvakettaga MP3-mängija (nn personaalne jukebox) töötati välja 1998. a firmas nimega Digital Equipment Corporation (DEC) kuu aega enne seda kui see firma neelati alla kunagise arvutituru valitseja Compaqi poolt. Seade sai nimeks PJB-100. Compaq ise pidas vidinat tähtsusetuks ja litsentseeris selle valmistamise ja müügi Lõuna-Korea firmale HanGo Electronics Co., Ltd. PJB-100 sisaldas ilma taustavalgustuseta mustvalget LCD-ekraani ning tavalist 2,5tollist sülearvuti kõvaketast, millel oli tollal mahtu 4,85 GB. Pleieri nime võib lahti lugeda nii: (P)ersonal (J)uke(B)ox – 100 (arv näitab 128 kbit sämplinguga pakitud CD-de arvu, mis teoreetiliselt pidi kõvakettale mahtuma). Number säilis samasugusena ka siis, kui seade sisaldas juba suuremaid kõvakettaid. Hiljem töötas PJB meeskond välja ka väiksema mudeli, mis sisaldas 1,8tollist kõvaketast ning oli üllatavalt sarnane hiljem ilmunud Apple’i iPodile, kuid Compaq loobus ka selle mudeli tootmisest ning kuna firma strateegia hulka ei kuulunud arendustöö tegemine teistele firmadele litsentseerimiseks, lõpetati PJB meeskonna tegevus. Saatuse irooniana oli HP, kes siis oli alla neelanud ka Compaqi, sunnitud edasi müüma Apple iPodi. Seda seetõttu, et ajaks, mil firmal muusikapleierite vastu huvi tekkis, oli nende endi sarnaseid seadmeid loonud meeskond juba laiali jooksnud. Populaarseimaks sai tollal Creative Labsi Nomad Jukebox, mis sisaldas samuti veidi alla 5 GB mahuga kõvaketast, kuid tuntuma kaubamärgi tõttu leidis rohkem ostjaid. Seniks kuni…

Kuninga sünd
iPod kasvas välja Apple’i digitaalse keskuse strateegiast, kui firma lõi tarkvararakendusi kasvava hulga digitaalsete vidinate jaoks. Kui igasugused muud turuni_id (digikaamerad, videokaamerad, pihuarvutid jne) olid välja kujunenud ja küllastumise lähedale jõudmas, siis muusikapleierite turul nägi Apple haigutamas tühja ruumi kvaliteetse seadme puudumise tõttu. Esimene iPod valmis vähem kui aastaga, mis sedasorti seadme arendamise puhul on üpris lühike aeg. Steve Jobs hõikas seadme välja 23. oktoobril 2001. a ja pälvis kohe analüütikute ja mäkifännide kriitika. iPod olevat liiga tavaline ja liiga kallis ning erakordselt nõmeda nimega. Aga tarbijat targutamine ei huvita. Tarbija hääletab oma rahakotiga ja nii haarati värsket iPodi lennult.
Algsel iPodil oli nii palju eeliseid teiste tollaste kõvakettaga jukeboxide ees, et oleks imelik olnud, kui turg oleks jätnud positiivselt reageerimata. Seda vaatamata sellele, et esimese põlvkonna iPod kõlbas esialgu kasutamiseks vaid koos Maciga. Kuna Apple on tuntud oma läbimõeldud kasutajaliideste poolest, siis oli iPod esimene MP3-mängija, mille kasutamiseks ei pidanud manuaali kaasas olema. Navigeerimise tegi lihtsaks pöörlev ratas. iPod oli ka tolle aja pleierite kõrval hämmastavalt väike ning kasutas arvutiga suhtlemiseks Firewire-liidest, mis võimaldas muusikat seadmesse laadida suurusjärgu võrra kiiremini kui konkurentide poolt kasutatud USB 1.1 liides. Firewire kaablit kasutati ka seadme aku laadimiseks, mis tähendas, et tavakasutuses puudus vajadus eraldi laadija kaasas tassimiseks. iPodi on kogu aeg saanud kasutada ka kui välist kõvaketast, milleks pole tarvis installida mingit eritarkvara – kõik failid on nii nagu USB-mälupulgal ilusti nähtaval. Ja lõppude lõpuks ei saa märkimata jätta iPodi head väljanägemist, mis on kahtlemata oluline, kuna edevuse laat tänavatel ei lõpe iial.
iPodi üks peamisi edutegureid oli siiski tarbija eest varjul. Suurt osa turu vallutamisel mängis olulise ressursi monopoliseerimine. Sisuliselt ostis Apple kokku kõik Toshiba poolt tollal valmistatavad 1,8tollised kõvakettad ja kuna teised valmistajad sellise mõõduga kõvakettaid ei teinud, polnud konkurentidel võimalik sarnaste toodetega turule tulla. Paratamatult pidid nad kasutama 2,5tolliseid sülearvuti kettaid, mistõttu olid seadmed märksa kogukamad ja vajasid ka suuremat akut. See andis Apple’le piisava edumaa konkurentide ees ning kuna seade ise oli hea, siis polnud läbimüügi kasvul ees mingeid takistusi.
Järgmise aasta märtsis toodi turule ka suurema, 10 GB kõvakettaga mudel. Juulis aga täiesti uus mudel, millel senine mehaaniline ratas oli asendatud sülearvutitelt tuntud puutetundliku padjaga sarnaneva kettaga, kus ükski osa ei liigu, kuid mis ometi reageerib nagu pöörlev ketas edasi-tagasi kerimisele. Sellele järgnesid uuendused, mis seisnesid kõvaketta mahu suurenemises, seadme suuruse vähenemises ja ekraani värviliseks muutumises. Huvitaval kombel ei ole Apple kunagi iPodile lisanud raadiot, millega paljud konkurendid eputavad, kuid mis tarbijaid ei paista huvitavat.
2004. a toodi esmakordselt turule iPod, mille mälumaht oli pisem kui eelkäijal. Seadmeks oli iPod-mini ning see võitis ostjate südameid eelkõige tänu oma veelgi vähenenud mõõtmetele, kusjuures suudeti säilitada senine kasutusmugavus. Kõvaketta mahtu oli vaid pisut vähem kui kunagisel esimese põlvkonna iPodil. 2005. a sai tarbija katsuda esmakordselt ka odavat iPodi, millel puudus küll ekraan, kuid mis kasutas see-eest kõvakettast märksa töökindlamat välkmälu ning mis peaasi – maksis poole vähem. Sama aasta sügisel toodi turule seade, mis kandis nime iPod-nano ning on praegu saadaval. Muide, ka iPod-nanoga kordas Apple sama trikki, mis kunagise esimese põlvkonna iPodiga – osteti kokku kõik vajaliku suurusega ja hinnaga välkmälukiibid ning konkurentidel ei jäänud muud üle kui uue toote tähelendu pealt vaadata. Isegi kui omal potentsiaalne konkurent olemas oli, ei suudetud seda vajalikus mahus toota. Tänaseks on iPod sisuliselt vallutanud kogu turu ning eelmise kvartali seisuga oli neid kokku müüdud 42 miljonit tükki. Seljatatud on kõik konkurendid, kes on üritanud turule trügida, sh Sony, Creative, Dell, Philips jpt tarbeelektroonika gigandid.

Sarnased artiklid