Taskukaamera 100 euro eest
Harri Slip
04.06.2011

Vähem kui sada eurot „seebika” eest pole vast palju küsitud. Aga kas selle raha eest saab ka ilusat pilti tegeva kaamera? Saab – kui valida sobiv kaamera ning seda korralikult tundma õppida. Kuidas täpsemalt, sellest järgnevatel lehekülgedel juttu teemegi.

Canon PowerShot A1200
Fujifilm FinePix JV200
Nikon Coolpix L23
Olympus VG-120
Pentax Optio RS1000
Samsung PL20

Nähes häid pilte, on tihti esimeseks küsimuseks, millise kaameraga need on tehtud. Fotoaparaadi kvaliteet ja pildi kvaliteet on loomulikult seotud, ent väga häid fotosid on tehtud ja tehakse vägagi tagasihoidliku varustusega. Eespool öeldu ei tähenda, et selle võrdluse kaameraid saaks nimetada „väga tagasihoidlikeks” – vaid mõned aastad tagasi olid taolise tehnilise suutlikkusega kaamerad palju kõrgemas hinnaklassis.
Veenvaimaks testitulemuseks osutusid rohked fotod, mida aparaatidega tegime. Neilt piltidelt ei paistnud küll välja, et need oleksid tehtud odavate „seebikarpidega”, ning aastate pärast määravad fotode väärtuse ikkagi pildi kompositsioon ja sisu.

Õige hind
Võrdlusse proovisime leida võimalikult uusi mudeleid, mille hind ei ületaks 100 eurot. Ainus erand ses osas on Pentax RS1000, mis algul maksis rohkem ning mille hind langes seoses uuema (ja taas veidi kallima) RS1500 tulekuga. Selle võrdluse läbiviimise hetkel oli RS1500 kallim kui 100 eurot ning jäi hinna tõttu kaasamata, aga pole võimatu, et täna maksab ka see juba alla seda summat.
Sada eurot pole aga mingi alampiir – näiteks võrdluse odavaim kaamera Nikon L23 maksab kõigest 75 eurot. Hinna osas tagantpoolt teisel kohal on Fujifilm JV200 oma 89 euroga. Tõenäoliselt ei saa väike hinnaerinevus määravaks ostuotsuse tegemisel, ent test kinnitas tuntud tõde – odavus tähendab siiski järeleandmisi aparaadi funktsionaalsuses või ehituskvaliteedis. Küsimus on, kui suured on need järeleandmised võrreldes kallimate kaameratega?
Kõikidel võrdluse kaameratel puudub optiline (või mehhaaniline) pildistabilisaator. See kallimas segmendis ammu standardiks saanud funktsioon hoiab läätse (või sensori) paigal kaamera (väiksema) väristamise korral – tagades niimoodi terava pildi ka pikema säriaja puhul. Optilist stabilisaatorit asendab säästuseebikates elektrooniline, ent toimimisefektiivsuselt ei pääse viimane „õigele” asjale ligilähedalegi. Nii peab pikema säriga pildistades tagama kaamera liikumatuse, näiteks toetudes mis tahes sobivale pinnale. Kui mahub, võib lisaks kaamerale taskusse pista ka väikese statiivi, ent sobiva toetuspinna leiab hea tahtmise korral ka improviseerides.
Tasub meelde tuletada, et optiline stabilisaator ei aita kuidagi kiiresti liikuvat subjekti teravana hoida, vaid elimineerib just kaamera liigutamisest tulenevat hägu pildil. Et hetke n-ö külmutada, tuleb valida võimalikult kiire säri – kuniks valgust jagub, saab seda edukalt teha kõigi võrdluse kaameratega.

Seaded paika
Säri ja ava seadeid reguleerib odavseebikatel automaatika, küll aga saab valida, kuidas automaatika seda teeb. iA (intelligentne automaatika) puhul proovib kaamera ise tuvastada stseeni ning vastavalt sellele määrata säri ja ava, P (täisautomaatika) puhul määrab automaatika säri ja ava ainult valgusolusid arvestades ning nn stseenivaliku puhul saab kasutaja määrata vastava (eelseadistatud) stseeni (portree, maastik jne) ja automaatika valib säri-ava vastavalt valgusoludele. N-ö käsiseadeid odava hinnaklassi kaameratel tavaliselt pole.
Näiteks püüdes pildile jäädvustada kiirestiliikuvat subjekti, tasub valida stseen Sport – siis valib automaatika lühima võimaliku säriaja ning suurima ava. Maastiku puhul aga püsib ava võimalikult väike (tagamaks suurt teravussügavust), Lume (või Ranna) puhul proovib automaatika pilti mitte üle valgustada. Ööstseeni korral aga valitakse võimalikult pikk säri ja suur tundlikkus. Loomulikult – enne päästikule vajutamist tuleks kindlasti ekraanilt paistva põhjal veenduda, kas tulemus on ikka see, mida vaja. Kasutades aga režiimi iA, proovib kaamera ise aru saada, milliste oludega on tegu ning valib vastava režiimi automaatselt.
Kõikidel kaameratel saab automaatika poolt valitud säritust reguleerida – kas kiirmenüü abil või nuppudega +/–. Samsung võimaldab ka nn särikahvlit – see tähendab kolme järjestikuse erineva säritusega pildi tegemist. Kuniks valgust jagus, polnud säritusega probleeme, aga hämaruse saabudes hakkasid ilmnema aparaatide vahel nähtavad erinevused.
Vältimaks liiga pikki säriaegu, tuli vähese valguse korral suurendada tundlikkust (ISO). Fujifilm tegi hämaras parimaid pilte ning ka Samsung püsis tihedalt kannul. Canon ja Pentax järgnesid n-ö juhtkaksiku kiiluvees. Olympuse müravähendus „vähendas” nähtavalt ka detailsust ning ikkagi tekkis pilti koledaid müragraanuleid ja värvilaike. Nikoni puhul ei saa käsitsi ISO valikutesse sekkuda ja kui valgust ikka vähe, tuleb leppida sellega, mida automaatika valib.

Üllatavalt erinevad
Odavam hinnaklass avaldub mingil määral ka optika/ekraani kvaliteedis. Ekraani juures häirib enim suhteliselt kitsas vaatenurk, optika osas torkab aga kõige enam silma pildi pehmenemine pikemate fookuskauguste korral.
Need mööndused on aga võrdluse parimatel kaameratel üllatavalt väikesed – kindlasti väiksemad, kui hind lubaks arvata. Ja lisaks üllatasid aparaadid veel nii mõneski osas meeldivalt.
Üheks taoliseks üllatuseks on Canoni optiline pildiotsija – mis on abiks just kirkas päikesevalguses või miks mitte ka siis, kui vaja kaamerat kindlalt paigal hoida. Pildiotsijast nähtav kujutis meenutab küll läbi mikroskoopilise uksesilma piilumist, ent „lukuauk” täidab oma peamist rolli siiski täitsa arvestatavalt. Optiline pildiotsija pikendab märgatavalt ka akude tööaega, sest just ekraan (mille saab välja lülitada) on peamine elektriõgard.
Kõikide kaamerate (v.a Fujifilm) objektiividel on lainurk (alates ca 28 mm). Geomeetrilisi moonutusi ja pildi tumenemist nurkades on küll märgata, aga parematel pole asjalood üldse hullud.
Pikemate fookuskauguste puhul muutub pildikvaliteet nigelamaks – teravus väheneb tuntavalt. Väiksema suumiulatusega Canon ja Fujifilm toodavad küll veidi teravamat tulemust, ent suurendus pole võrreldav konkurentide 120–140 millimeetriga.
Sensori „teravus” ületab neljal kaameral koguni 14 Mpx piiri, Canonil on 12 Mpx ja Nikonil 10 Mpx. Sensori megapikslitest olulisem on objektiivi kvaliteet – sensori pildipunktide arv ei ole kvaliteedi määraja.
Tore on tõdeda, et Fujifilm on suutnud ühendada tundlikud 14 megapikslit suhteliselt terava objektiiviga – tulemuseks on paremgi kvaliteet kui nii mõnelgi kallima taseme taskukaameral.
Pikslipalaviku jahutamiseks tasub meelde tuletada, et nii mõnelgi tippklassi digikompaktil on „vaid” 10 megapikslit, mis tagavad siiski palju teravama ja müravabama pildi kui odavseebikate 14 megapikslit – täpselt nii nagu 400 euro võrra suurem hinnanumber ka loota lubab.

Võrdluse kaameratega tehtud testpiltidega saab tutvuda Soome TMi veebilehel http://tekniikanmaailma.fi/kuva-ja-aani/vertailut/tm-vertailu-taskukamer... – neid tasub igatahes uurida.

Mõõdupuuna hitt-toode
Nikon Coolpix S3000 on firma sõnul maailma ostetuim taskukaamera. Aasta tagasi sai see kaamera 200euroste fotoaparaatide võrdluses kolm tärni ja 7,9 punkti. Nüüdseks on aparaadi hind langenud alla saja ja nii konkureerib see tänaste uute säästuseebikatega. Lennukas disain ja esmamulje näivad tõepoolest ahvatlevamad kui odavas hinnaklassis tavaks. Funktsionaalsuselt aga ei ületa S3000 tänaseid odavkaameraid enam kuidagi – ekraan pole teravam ega kvaliteetsem ning objektiivigi ulatus sama 27–108 mm. Optika kvaliteet on keskmine, ka pole S3000s optilist stabilisaatorit.
Suurim ISO 3200 tagab sarnase hämarakvaliteedi siinse võrdluse parimate odavseebikatega. Video resolutsioon on sama Nikon L23ga – kõigest VGA ehk 640 x 480 pikslit.
Algselt pea kaks korda kallim taskukaamera, nagu selgub, ei ületa tänaseid sajaeuroseid seebikaid kuidagi – kui, siis ainult viimistletuma välimuse poolest. Teisalt võib ka hea välimus saada ostuotsuse langetamisel määravaks.
Panasonic ja Sony pole seekordses võrdluses esindatud just sellel põhjusel, et nende valikus alla sajaeurose hinnaga uusi mudeleid pole – küll aga võib leida sarnaselt Nikon S3000ga kallimate (vanemate) mudelite sooduspakkumisi.

Lõpphinnang
Hindasime fotoaparaate kuues kategoorias – nagu ikka, saab igaüks luua enda jaoks sobivaima pingerea, tõstes osatähtsusi ümber.

Kasutatavuse (käsitsemise) hinnet mõjutavad nii nuppude asend, menüüde selgus kui üldine tunnetus. Canoni puhul lisab punkte hea haare ja nuppude loogika, Olympuse ja Samsungi puhul menüüd, nuppude asetus ja ekraan. Pentax kaotab punkti kehvema ekraani tõttu.
Objektiivide suumiulatus on alates 26–28 mm lainurgast kuni 110–140 mm teleni. Suumiulatuse kõrval parandavad hinnet pildi teravus, moonutuste vähesus ja teised optilised omadused.
Pildikvaliteeti hindasime hea valgusega tehtud testpiltide põhjal. Hinnet mõjutasid särituse ja valgetasakaalu täpsus, hinnangut langetasid objektiivist sõltumatud puudused.
Hämaras pildistamise hinde määras fotode kvaliteet kõrgematel ISOdel (400–1600).
Video resolutsiooniks on kõigil kaameratel peale Nikoni „HD” ehk kõrgterav. Siiski on erinevusi video sujuvuses ja detailsuses ning tulemused ei küündi kallimate seebikate tasemele. Fookustamine videorežiimis ei toimi, suumi saab salvestamise ajal muuta vaid Fujifilmil ja Samsungil.
Omaduste hinnet tõstavad näiteks (Canoni) optiline pildiotsija ja (Samsungi) särikahvel. Lisaks on mõlemas palju erinevaid säritusrežiimide valikuid. Nikoni hinnet langetab aga ISO-valiku puudumine.

Lõplikud kokkuvõtted iga kaamera kohta leiad juunikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid