Tasakaalu otsimas
Harri Hietala
01.06.2005

Stabilisaatoriga varustatud 5–8megapikslised digikaamerad - Konica Minolta A200, Nikon Coolpix 8800, Panasonic DMC-FZ20

Kusagil 1960ndatel oleks TMis võinud unistada sellisest tulevikukaamerast: see on väiksem kui kinofilmi peegelaparaat, aga annab samaväärse pildikvaliteedi. Selle parajalt valgusjõuline suumobjektiiv ulatub lainurgast linnupildistajatele sobiva teleulatuseni. Automaatsete valgustusprogrammide kõrval on sellel eriline, väga oluline pildistabilisaator ning seejuures on aparaat mõistliku hinnaga.

Minevikku vajunud aastakümnete unistused on nüüd argipäev. Suure ulatusega suumobjektiivi ümber ehitatud nn nõudliku harrastaja digikaamerate uuemates mudelites on sisseehitatud pildistabilisaator, mis vähendab kaamera värisemise tõttu untsu läinud kaadrite arvu.
Pildistabilisaator ei ole iseenesest uus leiutis. Videokaamerate ning peegelaparaatide kvaliteetsete teleobjektiivide juures on neid juba kaua kasutatud. Nüüd on need aga ka kodupildistaja aparatuuris tavaliseks muutumas. Kõige kaugemale on sellega läinud Panasonic, kel on stabilisaatoriga varustanud isegi kompaktkaamerad.

Milleks seda vaja on?
Sellest ajast, kui välklambid 1970ndate lõpus kaamerate standardvarustuseks muutusid, on statiivi kasutamine pildistamisel üha vähenenud. Välklambiga saab teravaid pilte lihtsamalt, sest selle valgusimpulss kestab kõigest sekundituhandikke.
Kaamerate sisseehitatud välkvalgustid suudavad aga objekti piisavalt valgustada ainult paari meetri kauguselt, nii et vähemasti hämaras pildistades oleks statiivi ikka vaja. Lisaks on välklampide valguse esteetikaga nii nagu on. Statiivi peetakse tänapäeval aga elukutseliste töövahendiks.
Kodupildistajate kaamerad on kombeks varustada täisautomaatikaga, mis võtab välklambi kasutusse alati, kui valgust on nii vähe, et säriajad venivad pikemaks kui 1/60 või 1/30 sekundit. Eesmärgiks on loomulikult vähendada kaamera värisemise tõttu ähmaseks muutunud piltide hulka, ehk siis vältida pikast säriajast põhjustatud kujutise ebateravust lõpptulemustes.
Eespool nimetatud pikemate säriaegade puhul muutub ilmseks see tõsiasi, et inimesel on raske kaamerat liikumatult hoida, ükskõik kui kõvasti seda ka ei üritata. Mõnel inimesel värisevad käed niisamagi üsna tuntavalt.
Objektiivi pildinurk mõjutab lõpptulemustes kaamera liikumise nähtavust väga suurel määral. Lainurgaga pildistades ei ole aparaadi väikest liikumist tihti üldse näha, aga kuna teleobjektiivi suur fookuskaugus teeb osa objektist suuremaks, muudab see suuremaks ka kaamera värisemise mõju.
Peab ka meeles pidama, et kui pildistatav objekt, näiteks inimene või auto, võtte ajal liigub, ei peata kaamera värisemise kompenseerimine objekti liikumist. Tulemuseks on pilt, kus taust on terav, aga liikuv objekt ähmane.

Huvipakkuv kolmik
Selles testis on kolm kaamerat, mida ühendab suure ulatusega, püsivalt korpuse külge kinnitatud suumobjektiiv, elektrooniline pildiotsija ja stabilisaator. Aparaatideks on Konica Minolta A200, Nikon 8800 ja Panasonic DMC-FZ20. Stabilisaatoriga varustatud Canoni mudelit S1 IS me siia ei võtnud, sest see on tunduvalt odavam ning sellel on kõigest kolme miljoni piksliga fotoelement. Teiste sõnadega – see võistleb teises kaalus.
Testirühma kolme kaamera objektiivid venivad telepoolel silmapaistvalt pikaks. Ka kaamera väikseim liikumine on sellistega pildistades fotode suurendustel näha tugevalt rõhutatud ebateravusena, nii et stabilisaatoreid läheb kindlasti vaja. Veelgi parem oleks muidugi kasutada vana head statiivi.
Testirühma kolmes kaameras on kaht liiki stabilisaatoreid: Nikoni ja Panasonicu optiline stabilisaator kompenseerib kaamera liikumist objektiivi läätsi liigutades, Konica Minolta aga tasandab aparaadi liikumist selle CCD-elementi nii püst- kui horisontaalsuunas liigutades. Süsteem töötab nii, et elektrooniline andur avastab liikumise, kaamera protsessor analüüsib olukorda ja annab läätse või fotoelemendi liigutamiseks sobivad korraldused, nii et kaamera liikumise mõju pildile saab kompenseeritud.
Kõigis on ka neljakordne digitaalne suum, aga see lisab objektiivi suurendust ainult tinglikult, sest tegelikult see vaid piirab pildivälja elektrooniliselt. Teoorias on sellest Nikoni ja Konica Minolta kasutajatele rohkem kasu, sest neis on piksleid kaheksa miljonit, ehk palju rohkem kui viie megapiksliga Panasonicus.

Minolta päritolu
Kaheksa miljoni pikslise fotoelemendiga varustatud Konica Minolta A200 on mudelisarja Minolta Dimage 7, 7i, 7Hi ja A2 järglane. Kõiki neid ühendab sama objektiiv, käsitsi suumitav Minolta GT APO 7,2–50,2 mm f/2,8-3,5 (kinofilmi ekvivalent 28–200 mm). Kui arvestada objektiivi väikesi mõõtmeid, võib selle valgusjõudu pidada heaks. Kuigi kaamera omadusi on aastate jooksul lihvitud, pärineb selle olemus mitme aasta tagant.
Konica Minolta tundub käes kerge. Lisaks elektroonilisele pildiotsijale on sellel ka pöörduv vedelkristallekraan. Kaamera on võttevalmis paar sekundit pärast voolu sisselülitamist. Nagu teistel selle rühma aparaatidel, on ka A200-l tugevalt vormitud käepide paremal küljel. Aparaat istub tugevalt käes ja päästikunupu asukoht on õnnestunud.
Suumimine toimub käsitsi (lisaks on kaameras neljakordne digitaalne suum) ja on seetõttu täpne. Täismehaanilisest süsteemist on kasu ka selle poole pealt, et kaamera voolu sisselülitamisel ei kulu voolu objektiivi väljalükkamiseks ja ka suumimine ei tühjenda akut.
Objektiivi küljel asub makrolüliti, aga makrovõtteid saab teha ainult objektiivi suumi äärmistes asendites. Ka telepoolel teravustab objektiiv kiiduväärselt lähedale.
Konica Minolta pildistabilisaator on tuttav juba eelnenud mudelist A2: CCD-elementi liigutatakse elektroonilise liikumisanduri signaalide alusel piki- ja püstsuunas. Kui kaameraga jälgitakse liikuvat objekti, kompenseerib skeem ainult ühesuunalist värinat.

Asjalik pildiotsija
Pildiotsijas nähtav kujutis on paranenud selle mudelirea algusaastate mudelite kujutisega võrreldes. Pilt on testirühma aparaatidest suurim ja silmaga üsna meeldiv vaadata. Automaatteravustamist kasutades ilmub helisignaali saatel teravustamiskohale punane ristkülik. Pikkadel fookuskaugustel sahistab automaatteravustamine lühikest aega edasi-tagasi.
Objektiivi tüve ümber on suur teravustamisrõngas ja käsitsi teravustamisel suurendatakse pildivälja keskosa kogu pildiotsija suuruseks. Heas valguses toimib käsitsiteravustamine rahuldavalt, aga nõrgemas valguses on pilt väga teraline ja objektiivi lainurkasendis on käsitsi teravustada praktiliselt võimatu.
Nuppe on riputatud kaamera kolmele küljele, aga nende selgus on siiski rahuldav. Ajaprogramme on vähe ja need leiduvad kõik tööre_iimide valimisrõngalt. Konica Minolta on testirühmas ainus, mis pakub ka muid värviskeeme kui SRGB.
Särituse ja ava käsitsi seadmine toimub valikuratta abil sujuvalt. Kui soovitakse kaameraga kasutada suurema võimsusega välklampi, sobivad ainult Minolta enda tooted, sest kontakt ei ole mitte standardset tüüpi.
Videot võib salvestada 640 x 480 pikslise eraldusvõimega kiirusega kolmkümmend kaadrit sekundis, aga sarifotodena on kiirus 2,3 kaadrit sekundis. Kaameraga saab salvestada ka RAW-JPEG kombinatsiooni. A200 kasutab CompactFlash ja MicroDrive mälukaarte.

Nikoni esimene
Kaheksa miljoni pikslise fotoelemendiga varustatud Nikon Coolpix 8800 on, nagu numbrite järgi võib arvata, mudeli 8700 edasiarendatud versioon. See on ka firma esimene laiatarbekaamera, milles on pildistabilisaator.
Optika on telepoolel pisut pikemaks venitatud, kinofilmile vastav suumiulatus oli 8700-l 35–280 mm, nüüd on see 35–350 mm, aga muus osas meenutab uus kaamera suuresti eelkäijat.
Nikkor ED objektiivi valgusjõud on lainurga pool sama, mis testirühma teistelgi, ehk siis f/2,8, aga teleotsas ainult f/5,2. Kuna väikseim ava on siin ainult f/8, jääb mänguruumi ava seadmiseks väheks.
Nikon on rühma raskeim ja tundub olevat tugev. Kaamera on võttevalmis umbes neli sekundit pärast voolu sisselülitamist, kuna objektiiv on vaja transpordiasendist välja lükata.
Käepideme kuju on õnnestunud ja päästik asub heal kohal. Tagakülje pööratav kuvar on väga kasutuskõlblik asi.
Nupud on koondatud üles ja tagaküljele. Särire_iimide valikurõngal on väga käepäraselt otsevalikud ISO-arvule ja valgustasakaalule, nii et neid ei tule menüüdest taga ostida. Nikonil on ka rühmas ainukesena aparaadi pealmisel küljel asetsev väike vedelkristallkuvar, milles on näha olulisemad seaded. See on eriti mugav siis, kui kaamera asetseb statiivil.
Automaatteravustamine nagistab telepoolel edasi-tagasi ja töötab üldse aeglaselt. Käsitsiteravustamine aktiveeritakse nupu vajutamisega, aga selle seadmine juhtrattast on aeglane ja ebamugav.
Müra pildis kasvab tundlikkuse lisamisega, aga 400 ISO juures on see veel kontrolli all. Teravustamise abivalgusti on hea abivahend, aga lähedalt pildistades ei meeldi pildistatavatele selle ere sähvatus. Lähipildistamise kaugus jääb objektiivi teleasendis meetri peale, nii et makropildistamise jaoks peab kasutama lühemaid fookuskaugusi.

Rohkelt toiminguid
M-asendis, ehk siis käsitsi seatava valgustusega käitub aparaat just nagu optilise pildiotsijaga peegelkaamera. Teiste sõnadega pildiotsija kujutise heledus on sõltumatu sellest, kas valgustatus on seatud üles- või allapoole. Mõte tundub imelik, sest elektroonilise pildiotsija eelis peaks just selles olemagi, et valgustatuse õigsus on kohe silmaga näha. Pildiotsijasse saab esile manada ka histogrammi.
Nikoniga pildistaja peaks 160leheküljelise kasutusjuhendi hoolega läbi lugema, sest toiminguid on palju. Žanriprogramme on pakkuda tervelt 15. Lisaks võib võtta samast objektist rea pilte nii, et kaamera jätab neist alles vaid kõige teravama (selleks on BSS ehk Auto Best Selector toiming). Kaamera saab panna ka võtma järjest viis erineva säritusega pilti ning valima neist kõige paremini valgustatu (AE-BSS ehk Auto Exposure BSS).
Nikon 8800-le sobivad ka firma uued i-TTL sarja välklambid SB-600 ja SB-800. Pildid salvestatakse CompactFlash mälukaardile, kõlbab ka MicroDrive.

Panasonic ja Leica objektiiv
Viie miljoni pikslise fotoelemendiga varustatud Panasonic DMC-FZ20 ei ole samuti tühjalt kohalt sündinud. Selle eelkäijateks on mudelid FZ1, FZ2 ja FZ10, milles kõigis on 12kordne suumobjektiiv.
Panasonic tundub selles testis olevat noorema venna rollis: sellel on ainult viis miljonit pikslit teiste kaheksa vastu. Tuleb aga meeles pidada, et korraliku viie miljoni piksliga kaamera pildi kvaliteedist piisab praktikas suurepäraselt A4-formaadis trükkimiseks, nii et vahe hakkab silma alles siis, kui pilte veel rohkem suurendatakse.
Panasonicu optika katab fookuskauguste ulatuse, mis kinofilmi puhul vastavad vahemikule 36–432 mm. Tähele tuleb panna ka seda, et Panasonicu objektiivi valgusjõud on kogu suumiulatuses ühtne f/2,8. See on igati lugupidamist vääriv saavutus Leica objektiivitehaselt, mis seisab objektiivi konstrueerimise taga. Voolu sisselülitamisel liigub objektiiv veidi korpusest väljapoole, kuid suumides ei pikene ega lühene.
Kaamera kuju kas meeldib või ei. Kohmakat üldmuljet on raske vältida, kuna objektiiv tundub äärmiselt massiivne ja kaamera korpus kuidagi karbikujuline. Käes istub FZ20 aga hästi ja see on palju kergem, kui esmamulje lubaks arvata.
Kaamera käivitub kiiresti, aga objektiivi võttevalmidusse jõudmine kestab neli sekundit. Päästiku koht ei ole hea, sest see asetseb pisut liiga taga, aga sellega kohaneb tasapisi. Suumikang asub päästikunupu ümber samamoodi, nagu Panasonicu kompaktkaameratel.
Nuppe on kaamera küljes vältimatu arv, ehk siis ainult kõige vajalikumad. Tagakaane kuvar on hele ja menüüd sellel selged, aga see ei pöördu nii nagu testirühma teistel aparaatidel.

Toimiv teravustamisautomaatika
Automaatteravustamine on Panasonicul kolmiku parim. See töötab suhteliselt kiiresti ja ei surista seejuures eriti edasi-tagasi. Käsitsi teravustades suurendatakse pildiotsijas kaadri keskosa, ja sellega saab päris hästi hakkama.
Teravustamise abivalgusti asukoht on aga halb, sest pildistaja käsi varjab selle kergesti ära. Selle tekitatav valgus on ka ebamugavalt hele. Päris suumiulatuse teleotsas ei õnnestu enam lähedale teravustamine, nii et makrovõteteks tuleb kasutada väiksemaid fookuskaugusi. Säriaja ja ava käsitsi seadmine läheb neliasendinupuga päris hästi.
Panasonicu optilise stabilisaatori sisselülitamine toimub pisut ebamugavalt menüüde kaudu. Eesmärgiks on ilmselt olnud see kogu aeg sisselülitatuna hoida. Kasutada on kaks tööre_iimi, millest esimene hoiab stabilisaatori kogu aeg sisselülitatud olekus (pildiotsijas vähem värinat) ja teine lülitab selle sisse ainult võtte ajaks. Viimane on värinate kompenseerimisel efektiivsem. Panasonic kasutab SD-mälukaarte.

Lõpphinnang
Kuna kaamerate hinnavahemik on suur, 9500 kroonist 14 000ni, kaldub valik ilmselt odavama ehk Panasonicu poole – ja miks ka mitte. Panasonic on meeldiv ja lihtsalt kasutatav, ning selle valgusjõuline objektiiv on laia suumiulatusega ning hea kvaliteediga. Miinuseks on vaid müra suurema tundlikkuse puhul.
Konica Minolta saavutas testis punktivõidu; sellel on kõige laiema nurgaga suum – asi, mida nii mõnedki väga oluliseks peavad. Ka Konica Minoltat on üsna lihtne kasutada. Miinuspoolele jäävad teravustamise puudused ja Minolta oma, mittestandardne välklambikontakt.
Nikon on tugev, telepoolel head pilti tegev kaamera, millel on eriti rikkalik varustus ja võimalus kasutada Nikoni i-TTL välklampe. Nikoni käsiseadeid on mõnevõrra ebamugav kasutada.
Testirühma kaamerad sobivad näiteks loodusfotograafidele, pildistavatele ajakirjanikele ja ka tribüünisportlastele, kes vajavad pika fookuskaugusega objektiivi.

Konica Minolta A200
Hinnaklass: 11 000 krooni

Konica Minolta A200 on väike aparaat, mille tagakaanel olevat kuvarit saab pöörata. Täpselt toimiv käsitsi suumitav objektiiv ei kuluta voolu. Lai tundlikkusvahemik ulatub 50 ISOst 800ni. Müra kasvab suurema tundlikkuse puhul ning on pildis selgesti nähtav alates 400st ISOst, aga muutub häirivaks alles 800 juures. Kaameras on ka Adobe RGB värviruum.
Seitsmekordse suumiga objektiiv ei veni nii pikaks, kui kahel konkurendil, kuid on see-eest kõige laiema nurgaga (vastab kinofilmi 28 millimeetrile). See on asi, mida mõnigi hindab. Objektiiv teravustab ka teleasendis päris lähedale ja selle valgusjõud on hea. Pildi teravusele ei saa midagi ette heita, aga objektiivi lainurkasendis on pildil pisut tünnimoonutust.

Hea
Pildikvaliteet ja pildiotsija
Laia nurgaga objektiiv
Lähivõtteomadused

Halb
Lühim teleulatus
Teravustamise puudused
Mittestandardne välklambikontakt

Koondhinne 8,4
* * * *

Panasonic DMC-FZ20
Hinnaklass: 9500 krooni

Panasonic on lihtsalt kasutatav kaamera. Sellel ei ole pööratavat kuvarit, nagu testirühma teistel kaameratel, aga teisalt on ka hind odavam. Telepoolel ei saa eriti lähedale teravustada ja suurematel tundlikkustel kasvab pildis nähtav müra. Vaatamata sellele, et Pansonicu fotoelemendis on vaid viis miljonit pikslit, on selle pildi kvaliteet praktiliselt sama mis Konica Minoltal ja Nikonil. Ka stabilisaator töötab just nii, nagu peab.
Panasonicu eriti pikaks veniv objektiiv annab hea kujutise ja selle valgusjõud väärib eraldi kiitust. Teleasendi pikematel fookuskaugustel on kaadri servades näha kergeid värvimoonutusi. Lainurkasendis on tünnimoonutust sama palju, kui rühma teistel aparaatidel. Kontrast väheneb pisut suuremate avanumbrite juures.

Hea
Pildikvaliteet ja objektiiv
Toimiv automaatteravustamine
Lihtne kasutada

Halb
Kuvar ei pöördu
Vähem piksleid

Koondhinne 8,3
* * * *

Nikon Coolpix 8800
Hinnaklass: 14 000 krooni

Nikon on tugev ja toimingute poolest väga mitmekülgne kaamera. Testid näitavad, et stabilisaator parandab pildi kvaliteeti käest pildistades suurel määral. Tagakaane pöörduv kuvar ja arenenud välise välklambi juhtimissüsteem lisavad aparaadile kasutusvõimalusi. Säriaja ja ava käsitsi seadmine ning mõnede teiste toimingute kasutamine on ebamugav.
Optika venib pikaks, aga valgusjõud suumiulatuse pikemas otsas on rühma teiste kaameratega võrreldes nõrk. Eraldusvõime on kogu suumiulatuses hea ja iseäranis telepoolel, aga lainurkasendis esineb kaadri servadel mõnevõrra värvimoonutusi. Tünnimoonutus on tavalisel tasemel. Lähedale teravustamine pikkade fookuskaugustega ei õnnestu.

Hea
Pildikvaliteet ja objektiiv
Pöörduv kuvar
Palju toiminguid

Halb
Puudused teravustamises
Valgusjõud telepoolel

Koondhinne 8,0
* * *

Sarnased artiklid