Targad tahvlid
Glen Pilvre
04.07.2011

Kui Apple umbes aastapäevad tagasi iPadi lauale lõi, polnud paljude spetsialistide esmased reaktsioonid just kõige sõbralikumad. Ent iPad neid ei kuulanud – seade on hoopiski osutunud vajalikuks miljonitele kodanikele. Kas ja mida on konkurentidel rohkem kui aasta möödudes vastu panna? Vaatame lähemalt Aceri uusimat Android-tahvlit ja uut iPadi.

Acer Iconia Tab A500
Apple iPad 2

Apple on üks neist firmadest, mis kedagi külmaks ei jäta – austajad kiidavad taevani ning tähenärijatest pragmaatikud leiavad tuhat ja üks põhjust Õuna mitte sallida. Ütlen kohe alguses ära, et ma ei kuulu just esimeste hulka, kuid proovin vähemalt nii kaua kui võimalik pea selgena hoida. Aga iPad on üks salakaval leiutis – seda pole teil täpselt nii kaua vaja, kuni teil seda pole. Kui see juba juhtumisi olemas on ja äkitselt tuleb ära anda, saab kiirelt selgeks, et tegu oli ühe asendamatu asjaga.
iPad on edukaim tehniline vidin läbi aegade – mitte ühtegi „asja” pole ostetud sellise tempoga. Mida sellest järeldada? Näiteks seda, et tahvelarvutid on taas IN – vähemalt näikse nii arvavat paljud konkurendid. Eelmisel sügisel esitles ühena esimestest oma „iPad-killerit” Samsung – selle nimi oli Galaxy Tab. Oma tahvlid on nüüd pakkuda lugematutel Aasia firmadel ning ka sellistel tuntumatel tegijatel nagu Motorola, Dell või Acer – aga ikka jääb see va iPad millegipärast ostjate rahakotile enne ette. Miks küll...?

Duubel 2
Kui iPad mullu saabus, polnud seda otseselt millegagi võrrelda. Nii oli skeptikutel hea keskenduda kõigele sellele, mida teha ei saanud – selle asemel, et näha, kuidas asju teha saab. Hiljuti ka Eestis müügile saabunud iPad 2 olemuselt oma eelkäijast ei erine, olles lihtsalt õhem, veidi kergem ja üksjagu kiirem. Teisisõnu, head asja on lihtsalt viimistletud. Nagu Apple’i toodete puhul tavaks, on ka uus iPad ääretult minimalistliku, et mitte öelda lausa igava pildiraamiliku välimusega. Kui iPad 1 oli tagant kumer, siis iPad 2 on sile, mis tähendab kindlalt laual püsimist, mitte edasi-tagasi kiikumist. Sihverplaat on praktiliselt identne – koju-nupule lisaks on nüüd teises servas VGA-resolutsioonis kaamera, mis lisab Facetime-videokõnede võimaluse. Lisandunud on ka ühemegapiksline kaamera tagapaneeli vasakusse nurka. IPS-ekraani teoreetilised näitajad on samad: diagonaal 9,7 tolli, 1024 x 768 pikslit ja LED-taustavalgustus. Ka mingeid „uusi” liideseid pole – ainult üks dokk-connector ja klapipesa. Sisulised muudatused on kraadi jagu suuremad – kahetuumaline 1 GHz A5-protsessor, kordades kiirem graafika ning 512 MB töömälu mulluse 256 asemel. Endiselt on Apple’i maailmas aga olulisel kohal valge juhe ja iTunes – sellist (juhtme)vabadust, nagu pakub Android, ei tasu loota. Aga iPad pole ju iPhone – nii pole vähemalt esmaseks tegevuseks oma aadressiraamatu kopeerimine. Sestap võib juhtmeasja iPadile (erinevalt iPhone'st) isegi andeks anda.

Petetud lootus
Acer Iconia Pad A500 on esimene siia jõudnud Android 3.0 (ehk Honeycomb) tahvel. Honeycomb on teatavasti esimene tahvlite jaoks loodud Androidi versioon. Välimuselt on A500 küllalt soliidne, märksa tehnokraatlikum ning võrdlust pildiraamiga ei kipu tekkima. Ka tehnilistelt näitajatelt on Acer pea igas asjas iPadist parem – 10tolline 1280 x 800 resolutsiooniga laiekraan, USB-liides mälupulkade ja väliste seadmete (nagu klaviatuur, kõvaketas vms) jaoks ning micro-USB, mini-HDMI, kaks kõlarit, micro-SD-kaardipesa ning LED-välguga 5 Mpx kaamera. Protsessoriks on kahetuumaline 1 GHz Nvidia Tegra ning töömälu täpselt kaks korda iPad 2st rohkem – 1 GB. Ja peale selle „mängib” A500 (nagu ikka uued Androidid) ka flashi. Mõõtudelt on A500 siiski kogukam, olles nii massiivsem kui ka paksem. Hinnalt on aga uus super-Android isegi odavaimast iPadist vähemalt mõnikümmend eurot soodsam. Olles Androidi austaja, peaks ma nüüd kirjutamise pooleli jätma – „über-näitajatega” iPadi-purustaja on lõpuks kohal, selles pole kahtlust! Aga selle asemel lülitan sisse hoopis Aceri. A500 esipaneelil enam ühtegi nuppu pole – nagu seni Android-asjadel tavaks. Millest on kahju, sest esimene harjumist vajav suutäis tulebki alla neelata seoses uue OSi versiooniga – nupud „tagasi” ja „koju” on nüüd virtuaalsel kujul ekraani allservas, nagu ka seadete menüü. Õigemini – allservast avaneb n-ö süsteemiseadete valik, rakenduste seaded asuvad (alati) üleval paremal. Veel on kadunud senise „mobiiliandroidi” üks geniaalsemaid leiutisi, n-ö kardin ehk võimalus ekraani ülaservast „teadetetahvel” lahti libistada. Kui varem sai Androididel koju-nuppu pikemalt all hoides avada viimatikasutatud rakenduste valiku, siis nüüd on selleks eraldi (virtuaal)nupp. 3.0 näib olevat eelkõige mõeldud landscape-asendis kasutamiseks – siis on mainitud virtuaalnupud enam-vähem sõrmede all. Näiteks Android Marketi põhivaade toimibki ainult laiupidi – olenemata sellest, kuidas tahvel käes on.
Teine ja hoopis niruma mekiga „tükk” (mis edasise „söögiisu” ausalt öeldes üldse ära võtab) ei lase end kahjuks kaua oodata. Asjad A500 ekraanil enamasti ei libise, vaid hüppavad näpule uimaselt järgi. Ometi peaks A500 protsessoril kiirust rohkem jaguma ja teisedki strateegilised näitajad olema tippklassist. Tõsi, ka enamik Android-mobiile ei hiilga graafika sujuvusega, kui SE Xperia Arc ja Samsung Galaxy S2 välja arvata. Tahaks tõesti tänastelt mobiilse koodi kirjutajatelt uurida, kuidas see efekt neil palju kiiremate protsessorite kiuste luua õnnestub, sest isegi ajaloolised (ja kümneid) korda aeglasemad PCd liigutasid aknaid mitu korda libedamalt.

Kas on üldse vaja?
Võib ju küsida, et milleks üleüldse osta tahvelarvuti? iPadi puhul on põhjusi kümneid tuhandeid. Just iPadile loodud rakenduste arv on juba 100 000 kandis (lisaks toimivad ka iPhone’i omad), Android-tahvlite puhul on see number umbes tuhat korda väiksem. Muidugi, ega kvantiteet ei taga kvaliteeti, aga suure hulga seas on alati rohkem ka asiseid „appe”.
Olles nii iPadi kui A500 umbes nädala jagu kasutanud, pean Androidi-sõbrana ohates tõdema, et Apple on (taas kord) kümnesse tulistanud, aga A500-l on raskusi isegi märklaua tabamisega. iPad on küll teoorias kehvem, aga tegelikkuses on seis täpselt vastupidine – erinevalt A500st järgivad asjad iPadi ekraanil näppude liigutusi millimeetrise täpsusega ja KOHE. Vaatamata nigelamale resolutsioonile on iPadi ekraan erakordselt ilusa värvigammaga ning fotod-filmid näevad välja ülihead – A500 teravamal (aga kesise värvivalikuga) ekraanil pole midagi taolist vastu panna. Kiitus ka kohalikele tegijatele – näiteks Eesti Ekspressi ja Eesti Päevalehe iPadi-versioonid on väga kenad, rääkimata lugematutest rahvusvahelistest sisupakkujatest. Ja aku vastupidavus, pildiraamiliku väliskesta laitmatu viimistlus, õhuke ja kerge käesõbralik disain ning kallis materjalivalik panevadki iPadi i-le punkti. Kui iPad on terviklik ja viimistletult esteetiline kogemus, siis A500 mõjub okkalises tehnorägastikus pusklemisena ja igal sammul torkab mõni teravik teatavasse kohta. iPad pole mitte lihtsalt parem, vaid ta on hetkel ainus VALMIS kübertahvel.

Aga lõpetuseks lohutav pai ka Acerile – kui teil on vaja tahvlit, millel on olemas liidesed-kaardipesad ja palju head, mida tegelikult Androidi avatum maailm pakub (ja kui uimaselt kargav graafika ei heiduta), siis võib A500 ju soovitada. Või pigem veidi oodata ja siis ostma minna – tarkvarauuendused võivad mõnikord imet teha. Kui tahate aga aru saada, miks miljonid valivad iPadi, minge poodi ja tooge iPad koju – ta teeb teie (pere) ellu kiiresti pesa. Kas aga võtta versioon 1 või 2 ? Kui 100 eurot (keskmine hinnavahe) just eluküsimus pole, siis kindlasti sihtige uut. Aga teisalt pole ka „vana” iPad kuidagi halvemaks muutunud ja on oma soodsamaks kukkunud hinda veel rohkem väärt kui enne.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid