Tank, mis vääris oma nime
Margus Kruut
02.04.2009

Tiiger, hiiglaslik triibuline kass on ehk võimsaim kiskja kogu loomariigis, seega õigustas Teise maailmasõja aegsele Saksa rasketankile antud nimi end täielikult. Kui kaks teist kuulsat tanki – T-34 ja Sherman – raiusid end ajalukku suurte toodetud kogustega, siis rasketanki Tiger mäletatakse kui võimsat ja täiuslikku „rasket Saksa rauda”.

Rasketanki Tiger loomise alguseks võib lugeda 1937. aastat, kui firma Henschel sai tellimuse projekteerida Reichile tank nimetusega DW1 (Durchbruchwagen – läbimurdemasin). Selle 30tonnise tanki korpus koosnes kahest osast, mis olid teineteise külge kinnitatud poltidega. Veermiku katsetused tehti ilma tornita, selle kaalu jagu oli veermikule ballasti lisatud. Veermik töötas vähemalt kõvematel pinnastel hästi. Maksimaalseks kiiruseks saadi 35 km/h. Septembris 1938 töötati välja uus mudel DW2. Sellele plaaniti panna tanki Pz IV torn 75 mm kahuriga ja kuulipilduja MG 34. Teine kuulipilduja pidi tulema esikülje soomusplaadi paremasse külge. Nii nagu esimese katsemasinaga, tehti ka selle proovisõidud tornita šassiiga. Järjekorras kolmanda katsetanki VK 3001(H) korpuse esiosa soomust suurendati 60 millimeetrini ja võeti läbivuse parandamiseks kasutusele roomikud laiusega 520 mm. Roomikul veerevad rattad (veerikud) ei jooksnud mitte ühel teljel, vaid olid paigutatud malelauataoliselt – nii nagu hilisematel Tigeritel.

Valmistati kolm katsetanki, mida kasutati erinevate sõlmede ja agregaatide proovimiseks. Kui 1941. aastal andis Hitler käsu välja töötada iseliikuvad suurtükid, mis oleksid varustatud tankide hävitamiseks mõeldud võimsate 105 ja 128 mm kahuritega, said valmisehitatud korpused ja šassiid uue otstarbe. Neist kahe baasil valmisid rasked iseliikuvad suurtükid, mis olid varustatud ülivõimsa 128 mm kahuriga (mürsu algkiirusega 910 m/s). Et kanda ja mahutada seda 7tonnist relva, tuli pikendada käiguosa, lisades veel kaheksas veerik. Masina kaal tõusis 36 tonnile. Mõlemad liikurid saadeti idarindele, kus ühe hõivasid 1943. aastal punaarmeelased. Praegu asub see unikaalne sõjamasin Venemaal Kubinka tankimuuseumis.

Porsche Tiiger – liiga hea?
Paralleelselt firmaga Henschel töötas uue rasketanki VK 3001(P) projekti kallal ka Porsche. Tank pidi saama Pz IV modifitseeritud torni koos 75 mm kahuriga ning tulevikus plaaniti see asendada 105 mm toruga.
Maikuus 1941. aastal tuli Hitler välja uue rasketanki loomise ideega, mis nägi ette uuel masinal tavatankist suuremat tulejõudu ja paksemat soomust. Neist pidi saama tankivägede põhiline löögijõud. Füüreri ettepanekute ja rasketankide katsetuste tulemuste baasil töötati välja tehnilised nõuded, mille järgi esitati Porschele tellimus 88 mm kahuriga tanki VK 4501(P) väljatöötamiseks. Prototüüp pidi valmima maiks-juuniks 1942.

Tööd masina Sonderfahrzeug II, ametlike dokumentide järgi Panzerkampfwagen VI VK 4501(P) Tiger(P) loomiseks hakati tegema Nibelungenwerke tehase tsehhides. 20. aprillil 1942. aastal (Hitleri sünnipäeval) esitleti füürerile nii Henscheli kui Porsche tanke. Kaaludes kõiki plusse ja miinuseid ning hoolimata Hitleri soosivast suhtumisest doktor Porschesse, otsustas komisjon firma Henschel tanki kasuks. Porsche elegantne lahendus oli küll ehk parem, kuid tehnoloogiliselt keerulisem, lisaks nõudis Porsche elektriülekanne hulgalisest vaske, mida sakslastel oli napilt. Füüreril ei jäänud muud üle kui nõustuda Henscheli pakutuga. Masin sai tähistuse Pz Kpfw VI (Sd Kfz 181) Tiger Ausf H1. Kui ilmus ka nn kuningtiiger, nimetati tanke lihtsalt Tiger I ja Tiger II.

Nibelungenwerke tehases Porsche poolt toodetud 90 šassiid VK 4501(P) otsustati ära kasutada uute iseliikuvate suurtükkide-tankihävitajate loomisel, mis oli varustatud sellesama 88 mm algselt õhutõrjeks loodud kahuriga.

Esimesed Tigerid sõitsid ka vee all
Augustis 1942 algas uue rasketanki seeriatootmine, mis aga ei tähendanud edasiste katsetuste lõppu. Esimene tank oli selleks ajaks läbi sõitnud 960 kilomeetrit. Maastikul kujunes kiiruseks 18 km/h, kütusekulu oli aga masendav – 430 liitrit bensiini 100 kilomeetri kohta. 18. augustiks 1942 oli välja lastud neli esimest Tigerit.

Seeriatootmises jätkus tanki täiustamine, seetõttu erinesid eri aegadel toodetud masinad üsna märgatavalt nii sisemise ehituse kui ka väljanägemise poolest. Vaenlase jalaväe vastu võitlemiseks paigaldati mais 1943 tankile väiksed mortiirid, mis tulistasid jalaväevastaseid miine. Üks surmakülvaja sisaldas 360 teraskuulikest, mis miini lõhkemisel mõni meeter maapinnast kõrgemal hävitas kõik elava plahvatuskoha lähiümbruses. 1943. aasta teisest poolest alates hakati Tiigritele paigaldama uut tüüpi komandöritornikest, mis oli unifitseeritud Pantri omaga ning millel oli koht õhutõrje kuulipilduja kinnitamiseks.

Esimesed 495 tanki olid varustatud seadmetega, mis võimaldasid sõita ka vee all ja omal jõul läbida kuni 4 meetri sügavusi veetakistusi. Selleks asetati mootoriosale (algselt tornile) spetsiaalne kolmemeetrine teleskooptoru, mis tagas vee all mootorile vajaliku õhukoguse. Kõik tanki luugid olid varustatud kummitihenditega. Näiteks viibis tehase polügoonil selleks spetsiaalselt ehitatud basseinis üks tank katsetuste käigus vee all töötava mootoriga tervelt 2,5 tundi. Omal ajal oli Tiger esimene seeriaviisiliselt toodetud „allveetank” maailmas. Kuid kuna tankistid sellist atribuutikat eriti ei kasutanud, siis aja jooksul sellest loobuti.

Uusi tanke ihaldasid ka teised
1943. aasta suvel anti kolm tanki ajutiseks kasutamiseks sõjalisele partnerile Itaaliale. Hiljem tagastati need Saksamaale. Ainuke maa, kuhu neid tanke eksporditi, oli Saksamaa ustav liitlane Ungari. Sinna viidi tankid juulis 1944 ning eri allikate andmetel kõigub nende arv kolme ja kolmeteistkümne vahel. Kõrgendatud huvi tundsid uute Saksa tankide vastu ka jaapanlased. 7. juunil 1943. aastal vaatles Saksamaal resideeriv Jaapani suursaadik 502. rasketankide pataljoni lahingutegevust Leningradi all ning hiljem külastas Henscheli polügooni, kus korraldati tankide tehasekatsetusi. Varsti pärast seda sai firma kõrgemalt poolt käsu anda jaapanlastele üle kaks komplekti mikrofilmile võetud dokumentatsiooni.

Septembris 1943 kerkis üles küsimus ühe tanki müümisest Jaapanile. Tõusva päikese maa pojad mõtlesid selle koju toimetada koos juba eelnevalt ostetud Pantriga osadeks võetuna ja seda… allveelaevaga. Firma Henschel nägi jaapanlaste ostuhuvis head võimalust kasu lõigata. Täielikult komplekteeritud Tiger oma 92 mürsu, 4500 kuulipilduja padruni, 192 püstol-kuulipilduja padruni, raadiojaama ja optikaga läks Wehrmachtile maksma 300 000 marka. Kaug-Ida liitlasele müüdi tank aga 645 000 marga eest. Tõsi, selles summas sisaldus tasu lahtivõtmise ja pakkimise eest. 14. oktoobril saadeti tank Bordeaux’ sadamasse, kus Panther juba ees ootas. Kuigi jaapanlased maksid nõutud summa, allveelaevaga tank reisida ei saanudki, sest Saksa maavägede ülemjuhataja käsul 21. septembril tank rekvireeriti ning anti Wehrmachti käsutusse.

Kiirustatud kasutelelevõtt ja raskused idarindel
Tigerite jaoks loodi spetsiaalselt uus taktikaline üksus – rasketankide pataljon (Schwere Panzerabteilung – sPzAbt). See kujutas endast eraldiseisvat sõjaväeosa, mis võis tegutseda nii iseseisvalt kui ka teiste Wehrmachti üksustega koos. Tiigrid said esimesena enda käsutusse 502. pataljoni sõdurid 19. augustil 1942. aastal. Füürer kiirustas asja tagant, sest teda huvitas väga, kas ja kuidas Saksa uued tankid end lahingutegevuses õigustavad. Kuigi Hitler ootas kannatamatult sõnumeid oma raudsete maimukeste vägitegudest, oli Venemaa oma puuduliku teedevõrgustiku ja pehme pinnasega 56,8 tonni kaaluvatele tankidele väga ebameeldivaks võitlusväljaks. Juba lahingupositsioonidele sõitmisel hakkasid tekkima probleemid. Kahel tankil läksid rivist välja käigukastid, kolmandal kuumenes üle ja läks põlema mootor. Need õnnetused põhjustas märg ja soine pinnas, kus suure massiga tank pidi liikuma. Pimeduse saabudes veeti purunenud tankid tagalasse ning parandati Saksamaalt toodud varuosadega.

21. septembril rünnakule läinud Tigeritest suri ühel mootor välja ning ei käivitunud enam, seda elektrisüsteemi ülesütlemise tõttu. See tank põles ära, sest üks meeskonnaliikmetest, nähes et tanki ei õnnestu päästa, viskas pärast masinast lahkumist viimase luugist sisse granaadi. Kolm ülejäänud Tiigrit suutsid veidi edasi liikida, kuid jäid kinni pehmesse pinnasesse. Mõne päeva pärast õnnestus need suurtükitule ja jalaväe toetusel tagasi tuua. Üks vigastatud tank seisis ligi kuu aega neutraalses tsoonis ning see lõhati Hitleri isikliku käsu alusel. Oma sõdurimeenutustes kommenteerib tankivägede kindral Guderian asja nii: „Tiger läks 1942. aasta septembris lahingusse.

Juba Esimese maailmasõja kogemustest oli selge, et uute relvade loomisel tuleb varuda aega ja oodata ära nende massiline tootmine, et neid oleks võimalik kasutada korraga suurtes kogustes. Kuigi Hitler oli sellega kursis, tahtis ta nii kiiresti kui võimalik näha oma trumpässa tegutsemist. Kuid uutele tankidele oli antud teisejärguline ja absoluutselt vale ülesanne – lokaalne rünnak Peterburi soistes metsades. Rasked tankid said liikuda ainult kolonnis mööda kitsaid metsasihte ning sattusid seetõttu tankitõrjekahurite tule alla. Tulemuseks olid kaotused ja polnud enam võimalust ehmatada vaenlast uue relva ootamatu ning massilise kasutuselevõtuga.”

Hävitas vaenlase tanki juba 4 km kauguselt
Jaanuaris 1943 osales 502. pataljoni 1. rood rasketes lahingutes, vastaseks Leningradi blokaadi murda üritatavad nõukogude väed. 10. jaanuari seisuga oli roodu koosseisus 7 Tigerit, 3 Pz III N ja 7 Pz III L. Kuu lõpuks oli pataljoni koosseisus ainult kaks Tigerit ja mõned Pz III. Kuigi kaotused olid üsna suured, langes enamik Tigereid rivist välja tehniliste rikete ja pehme pinnase tõttu. Nõukogude tankitõrjekahurite meeskonnad kurtsid, et nende tabamused ei suutnud peatada seninägematut ja paksu soomusega rasketanki. Kuid sellegipoolest õnnestus Punaarmeel saada just Leningradi rindelt esimesed trofee-Tiigrid, mis veeti tagalasse põhjalikumaks uurimiseks. Leidis kinnitust, et 76,2 mm tankitõrjekahurid olid selle tanki vastu jõuetud ning nõukogude armee tankitõrjepüss sobis ainult Tigeri vaatlusseadmete pihta tulistamiseks.

Kui võrrelda Tiigrit teiste toonaste tankidega, siis selle konstrueerimisel oli mõeldud ka meeskonna mugavusele, mis osutus tihti eeliseks teiste, ka Saksa soomusmasinate ees. Tigeri sees oli meeskonnale hoopis enam ruumi. Üle poolesajatonnise soomushiiglase juhtimine käis imelihtsalt, ilma igasuguste füüsiliste pingutusteta. Näiteks sai käike vahetada lausa kahe näpuga. Tanki pöörati roolirattaga, mitte kangidega nagu enamikul toonastel soomusmasinatel. Juhtimine oli nii lihtne, et sellega sai vajadusel hakkama ükskõik milline meeskonnaliige. Kui rääkida relvastusest, siis 88 mm kahuri KwK 36 efektiivsus on üldteada. Ning kahuri heale kvaliteedile vastas ka eeskujulik optika, mis võimaldas vastaste tanke hävitada juba 4 km kauguselt. Vene tankiajaloolane M. Barjatinski väidab, et võrdsetel tingimustel toimunud hüpoteetiline duell Tigeri ja Vene rasketanki IS-2 vahel oleks lõppenud viimase kindla kaotusega, sest ka kõige treenitumad meeskonnad suutsid IS-2 kahuri laadida ja lasu sooritada minimaalselt 20 sekundiga. Tiiger oli aga võimeline tulistama iga 6–8 sekundi järel. Barjatinski leiab, et ühe Tiigri hävitamiseks võrdsetel tingimustel, oleks vaja läinud kolme tanki IS-2. Ja nii see tegelikkuses välja ka nägi – nii Punaarmee kui liitlaste tankidel oli Tigeri vastu šansse vaid siis, kui neid õnnestus rünnata küljelt ja väga lähedalt – vaid siis võis loota, et mürsud sakslaste koletist vigastavad.

Lõpetuseks
Tigerite üle saavutatud võidud olidki reeglina tulnud vastase arvulisest ülekaalust ning raskele soomusmasinale sobimatust pinnasest, õigemini tanki liiga suurest kaalust. Viimane oligi selle suurim puudus, sest näiteks Pantheri konstrueerijad said suurema nurga alla paigutatud õhemate soomuslehtede abil oma loodud tanki kaalu vähendada, samas tagades Tigeriga võrdväärsed kaitseomadused. Seda peeti silmas Tiigri järglase, Kuningtiigri ehk Tiger II projekteerimisel, millest sai kogu Teise maailmasõja võimsaim tank.

Sarnased artiklid