Tänapäeva kõrbelaevad
Toomas Mikkor
05.10.2008

Kõrbeinimeste autod ehk kõrbeautod on üks omaette nähtus – oleks nagu päris autod ja ei ole ka. Kui kapoti alla vaadata, siis tundub, et jah – need on olnud autod, aga seda millalgi väga-väga ammu!

Sama tunne tekib, kui uurida veidi tähelepanelikumalt ükskõik millist kõrbeauto sõlme – paratamatult tekib veendumus, et need autod ei käivitu iial. Või kui käivituvadki, siis vähemalt ei jõua nad kuigi kaugele (kui minek pole just allatuult ja allamäge).
Tegelikkus tõestab vastupidist. Tarvitseb mõnel egiptlasel oma uue ja uhke maasturiga kõrbe keerata, kui varsti on häda käes – maastur end kõhuni liiva sisse kraapinud ja egiptlasel mõistus taguotsaga triiki. Siis ilmuvad ei kusagilt beduiinid. Keset tühja kõrbe, kuhu poleks nagu kellelgi asja, tuleb algul üks ja siis teine ja varsti võib-olla kolmaski auto. Või ei, mis autod, pigem mingid metallist moodustised!
Seal nad siis uudistavad olukorda. Ei parasta, ei tänita. Kuulavad ära kõik võõra pakkumised, loevad kokku kõik need maad ja taevad, mida liivast välja aitamise eest lubatakse. Siis mingil hetkel hakkavad siblima. Kui paremat pole, siis paljaste kätega – maasturi rattaid liivast välja kaevama. Ainult ise nad teavad, kui palju seda teha tuleb. Siis hüppab üks neist linnamehe auto rooli, ülejäänud lükkavad – kui vaja – ja kui muidu ei saa, lükatakse ka mõne kõrbeautoga. Puksiirköit pole neil iial, nii kaugele beduiin ette ei mõtle. Milleks, kui aastasadu on ilma hakkama saanud!
Kui tekib oht, et linnamehe maasturit lükkav kõrbeauto võib läikivale pühademunale kraapsu peale teha, on kindlasti mõnel beduiinil autos pamp laagrivarustusega – linasse kokku sõlmitud tekid ja küljealused. Ja kui ei ole, siis teavad nad läheduses mõnda, kel on. Lapsed ja vanaeided kamandatakse maast lahti (kui nad parasjagu magama juhtuvad) ja kõik rekvireeritakse. Pehme pamp pannakse kahe auto vahele ja saabki uhke rauakosu liivast välja.
Tasu päästetud linnamehelt reeglina ei võeta – kui siis ehk suitsu või teed. Selle asemel palutakse tal enam siia iial mitte tulla! Kõrb on beduiinide monopol. Kõik on teretulnud, aga ainult beduiinide külalistena, mitte omapäi seiklejatena. Beduiinid ei taha, et kõrbe tuleks lollpäid, kes seal hukka saavad – see viib kõrbe maine alla.
Mõned kõrbeteed on sellised, et beduiin oma tagasillaveolise Toyota pikapiga läheb läbi, aga võõras oma viimase peal maasturiga mitte. Beduiin laseb kõrbeserval, seal kus liiv veel kannab, oma auto kummid peaaegu tühjaks. Siis võtab ta üles enneolematu hoo, miski 70-80 km tunnis (paksus liivas vägagi suur kiirus!) ja laseb nagu sabaga täht läbi kõrbe! Kõige olulisem siinkohal on mitte gaasipedaalilt maha astuda, sest kui ta seda teeb, on ta kohe “kõrvuni sees”. Teiseks probleemiks on mitte mõnele flegmaatilisele kaamelile kõhu alla kimada või künkasse põrutada. Ning samal ajal on selle pikapi kastis naine, lapsed ja enam-vähem kogu nende maine vara!
Põnev teema on beduiinide autode käivitamine. Enamasti on neil autodel vanad karburaatormootorid, kus igasugused õhufiltrid, tooreklapid ja kõik muu tarbetu saast ammu maha pudenenud. Autost hoolivatel inimestel on lausa füüsiliselt valus, nähes beduiine liivatormis kihutamas ja olles enne näinud, et õhufiltrist pole kapoti all enam mitte jälgegi…
Kahest karburaatori kõrist sisse voolav liivajuga teeb seal kindlasti oma töö. Aga tööjõud on Siinail odav – auto lüüakse lahti ja kokku sama lihtsalt kui kristlastel lauluraamat pühapäevahommikusel jumalateenistusel!
Beduiinid puhastavad karburaatorit ilma ühtki tööriista kasutamata. Vahetavad mõned küünlapiibud ära ja käivitavad mootori. See turtsub ja aevastab igast otsast, juht annab samal ajal kohapeal muudkui gaasi. Kui see õudus on väldanud umbes 5 minutit, pannakse piibud õigetele küünaldele tagasi. Ja ennäe imet – auto sõidab sujuvalt, ei katku enam sugugi!

Kui on külm…
Võõra kõrvaltvaataja teeb närviliseks külmal talvehommikul käivitamine. Selgituseks – Siinai külm talvehommik on + 10 kraadi, aga see on just piisav, et mootor õhuklappi kinni tõmbamata käima ei lähe. Kuid õhuklapid on neil autodel ju ammu-ilma kadunud!
Tavalisel hommikul, kui temperatuur on + 15 °C või üle selle, tuleb veidi kauem starterit käiata, gaasipedaali pumbata ning üsna pea mootor töötab. Külmal hommikul on teisiti. Kõigepealt keeratakse küünlad maha ja asetatakse lõkke äärde sooja. See aitavat alati. Kui küsida, et kas õhuklapi korda tegemine ei oleks mugavam – küünalde peale ja maha kruttimine on ju tülikas ja aeganõudev tegevus – ei saa beduiin aru. Kuidas saab maksimaalselt 6 küünla maha ja pealekeeramine tülikas olla? Ja lõke ju süüdatakse hommikuse tee jaoks niikuinii! Ning aeg on neil üldse suhteline mõiste. Kui aeg oleks Siinail raha, siis oleksid kõik miljonärid. Aega on kõigil palju.
Asi läheb veel põnevamaks siis kui lõkke ääres soojendatud küünlad ei aita. Kord kogesin seda ise – laenasin beduiinilt autot. Siinail elav sudaanlane soojendas küünlad gaasipliidil küll üles, aga sellest polnud abi. Siis võttis abivalmis must mehike karburaatori külge mineva bensiinijuhtme, rebis selle ropsuga küljest ning tõmbas sealt endale põske punnsuutäie bensiini! Ronis siis poolest kerest saadik kapoti alla ja puristas suutäie karburaatorisse, andes mulle energiliselt märku, et ma käivitaks. See mõjus. Mootor käivitus… ja suri jälle välja. Kui sudaanlane hakkas uut punnsuutäit võtma, hüüdsin talle, et ta on hull. Vastus kõlas, et ta on paberitega automehhaanik, mitte hull! Teise punnsuutäie järel jäi mootor tööle...

Ise olen lapanud automootoreid alates Moskvitšist ja Žigulist kuni Firebirdini ning paar hooaega sai isegi vormel-Vostokile rattaid alla keeranud. Kõrbeautode juures ei ole neist kogemustest mingit kasu. Pigem vastupidigi, sest kõik kõrbeautode juures kehtiv on terve mõistuse ja loogika vastane.

Põnevat lisa leiad Tehnikamaailma oktoobrinumbrist. Vt ka http//11022.edicypages.com – loo autor Toomas Mikkor korraldab nende autodega Egiptuses Siinai kõrbesafareid.

Sarnased artiklid