Tallinna trammimuuseum
Margus Kruut
30.04.2010

Tallinna ja ühtlasi kogu Eesti trammimuuseum asub pealinnas Pärnu maantee trammidepoo kinnisel territooriumil. Kuid sellest pole midagi – igal neljapäeval pärast lõunat on huvitav muuseum avatud ning valmis vastu võtma trammi- ja trolliajaloo huvilisi.

Regulaarne liiklus Tallinna esimesel hobutrammiliinil Vene turg – Kadriorg (Viru väljak – Narva mnt – A. Weizenbergi tn – J. Poska tn) algas 24. augustil 1888 ja juba sama aasta 22. septembril läks käima teine hobutrammiliin Vene turg – Tartu mnt, Heeringa tänav (Viru väljak – Tartu mnt Keskturu peatus). Huvitav on see, et alguses kasutati puitrööpaid, millele oli peale löödud raudvits. Hiljem võeti kasutusele terasest rööpad. 1901. aasta 28. märtsil avati veel kolmas trammiliin Vene turg – Pärnu mnt (Viru väljak – Pärnu mnt – Vabaduse väljak – Roosikrantsi tn – Pärnu mnt kuni Tallinna–Narva raudteeni). Oma aja ära elanud ja suhteliselt aeglane hobutrammiliiklus kadus ajalukku 14. novembril 1918. aastal. Kuid just seda kaeramootoriga töötavat ning rööbastel liikuvat transporti võib julgelt lugeda praeguse trammiliikluse esiisaks.

Tramm käis mööda Viru tänavat vanalinna
Kas olete kuulnud, et kunagi sai hobutrammiga sõita piki Viru tänavat läbi Viru väravate isegi vanalinna, Raekoja platsi kõrval asunud Vanale turule? Seda trammiliini plaaniti veel pikendada läbi vanalinna Balti jaama, kuid kohalike kaupmeeste ja majaomanike vastuseisu tõttu jäi teostamata.
Kas teadsite, et kuni 1953. aastani puudus võimalus trammiga Balti jaamast kesklinna sõita? Siis sõitis Kopli tramm ainult Balti jaamani, seal pöörati vagunid spetsiaalsel pöördringil ümber ning algas sõit tagasi Kopli poolsaare poole. Kui samal 1953. aastal ühendati Mere puiestee kaudu kesklinna ja Kopli trammiliinid, lõppes Tallinnas mootortrammi liikluse ajastu ning sõitma hakkasid ainult elektrijõul liikuvad trammid.
Kas olete kuulnud veel seda, et alles 1955. aastast hakkasid trammid ka Lasnamäe nõlvast üles sõitma? Enne seda oli trammiliini lõpp-peatus Lasnamäe nõlva all, kus enne mäkketõusu on Sossi (end Tselluloosi) järsk kurv.
Kas üllatab tõsiasi, et kuni 1970. aasta 26. oktoobrini käis trammiliiklus Narva maanteelt Tartu maanteele läbi Laikmaa tänava? Ehk tänapäevases mõistes kulgesid rööpad Viru keskuse ja Tallinki hotelli vahelt.
Kas teate, et 1962. aastast töötavad neli trammiliini muutumatult tänaseni? Seega juba 47 aastat järjest! Need on nr 1 Kopli–Kadriorg, nr 2 Kopli–Ülemiste, nr 3 Tondi–Kadriorg ja nr 4 Tondi–Ülemiste.

Tramm võib sõita ka tühja juhikabiiniga
Kui kunagistel elektritrammidel oli juhikoht vaguni mõlemas otsas, siis tänapäeva trammidel on sarnaselt busside ja trollidega ainult üks juhikabiin. Nagu teada, on tagurdamine oma piiratud nähtavuse tõttu üks ohtlikemaid manöövreid. Kuid sellele vaatamata sõidavad trammid ohutult ka tagurpidi? Ja seda ilma kabiinis istuva trammijuhita?! On see üldse võimalik? On küll. Seda ja palju muudki põnevat saab teada, kui külastada trammimuuseumi. Neile, kes arvavad, et tühja juhikabiiniga tagurpidi liikuv tramm on üks hea nali, eksivad. Depoos, kus suur arv tihedalt paiknevaid pööranguid nõuab täpselt manööverdamist, juhitakse tagurpidi liikuvat trammi selle tagaosas asuvast väikesest ja tavaolukorras märkamatust viie nupuga juhtpuldist ning tehakse seda püsti seistes ja tagaaknast välja vaadates. Pult on loomulikult peidetud, kindlalt lukustatud ja linnas liinisõidul välja lülitatud, et mõnel naljamehel ei tuleks keset niigi pingelist linnaliiklust järsku mõttessegi hakata alternatiivseks trammijuhiks.
Kunagistel trammidel olid ka liininumbrid, kuid neid ei valgustatud. Kuidas siis reisija õhtuhämaruses ja veel pimedas õige trammi ära tundis? Väga lihtsalt – iga liini tähistas kindel värvitoon ning seda värvi tuluke, õigemini pisike prožektorike trammi katusel näitas sõitjatele juba kaugelt, missugust marsruuti sõitev transpordivahend läheneb.

Muuseumi algus
1980. aastal eraldati trammipargi ajaloo säilitamiseks Pärnu maantee depoo endise olmehoone kolmandale korrusele muuseumile ruumid, kuhu koondati mitmetes üksustes (arhiivis, tehnika- ja remondiosakonnas) alles hoitud dokumendid, fotod ning seadmed, millest paljud on väga vanad ja unikaalsed. Ühed vanimad eksponaadid on hobutrammi ratas ja selle kõrval paiknev trammijuhi reguleeritava kõrgusega, metallkarkassiga ja puitistmega taburet. Viimase ees seisab kontroller – agregaat, mis trammijuhi vändataolisest juhtimiskangist infot saades tekitab elektrimootori tööks ja erinevate kiiruste loomiseks vajalikke ühendusi. Seadmel on esipaneel maha võetud, sest muidu ei saaks kontrolleri keerulist sisemust uurida. Kindlasti on lugeja sõitnud trammiga ning kuulnud kiiruse muutumisel plõksatusi. Need olid sarnase kontrolleri tekitatud, kuid aja jooksul on tehnika täiustunud ning nüüd juhitakse kõike elektrooniliselt.
Nagu arvata võib, ei puudu muuseumist vanad trammipiletid ja sõidudokumendid. Näiteks üks 1923. aastal väljastatud Tallinna tänavaraudtee pilet nr 140, mis kehtis 1. märtsist kuni 31. märtsini, on varustatud isegi selle kasutaja fotoga. Pilku püüavad konduktori ning juhi talvised vormirõivad ning mündisorteerimismasin. Viimane oli vajalik alates 1963. aastast, kui trammidel hakati kasutama piletikassasid, mis töötasid kuni 1973. aastani. Siis mindi üle talonge märgistavatele kompostritele. Teises saalis seisavad rööbastee remontimise seadmed ja tööriistad, mida kasutati veel 1930ndatel aastatel. Põnevaid eksponaate oleks ehk rohkemgi, kui 1942. aasta aprillis poleks trammikontor kolinud Kaupmehe tn 3 hoonesse, mis purustati 1944. aasta 9. märtsi punalendurite pommitamise ajal täielikult ning seetõttu hävis ka kogu trammiarhiiv. Kuid õnneks on Tallinna trammi varasemate aastate ajalugu taastatud endiste töötajate käest saadud materjalidega.

Muuseumi hing ja giid
Muuseumi külastamine tuleb kokku leppida inimesega, kes omab Tallinna elektritranspordi sektoris ühte pikemat juhtivtöötaja töökogemust. See mees on Uno Heinvere, kes suunati pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1953. aastal tööle Tallinna Trammi- ja Trolleibuse Trusti (nii seda tol ajal nimetati) ning 1985. aastal määrati trammipargi ülemaks. 2004. aastast on mees muuseumi haldaja ja hooldaja, samas tuleb teha ka teisi töid, näiteks olla teinekord veel trammipargi tehniline ekspert. Pikk tööstaaž ja suured kogemused on abiks muuseumis giidi rollis olemisel. Olgu öeldud, et kuna muuseumi näol ei ole tegemist riikliku ning avaliku mäluasutusega, siis tuleb külastused kokku leppida Uno Heinverega, kelle kontakti leiab internetist TTTK kodulehelt www.tttk.ee > uudised > arhiiv > muuseum on avatud. Huvitav, miks nii keeruliselt ehk segaselt, kas TTTK arvates pole muuseum avalehel linki väärt?
Ka trollibussid pole Heinverele võõrad, sest temale allus kuni 1. juulini 1985 ka trollibusside remondimajand. Et trollipargil oma muuseumit ei ole, siis on trammimuuseum ka Tallinna trollibusside ajaloo tutvustamise enda kanda võtnud vastava stendiga.
Et tegemist on trammimuuseumiga, siis seonduvad vanad seadmed, aparaadid, meened, auhinnad ja sümboolika reeglina trammidega. Suuremad eksponaadid muuseumi siseruumidesse ei mahu ning neid hoitakse depoodes. Mõni eksponaat on pärast pikka teenistuskäiku ka sünnimaale rännanud. Näiteks osteti 1930. aastal Rootsist 1929. aastal ehitatud tramm-lumesahk, mis oli käigus veel 1990. aastate alguses. 1995. aastal kingiti see masin Rootsis asuvale trammimuuseumile.

Tramme tuli ise valmistada
Pärast Teist maailmasõda N. Liidu koosseisu sattudes selgus kurb tõsiasi, et suurriik ei olnud võimeline trammiparki uute, kuid samas väga vajalike trammidega varustama. Seetõttu tuli 1951. aastal hakata ise kohapeal vaguneid valmistama. Uued trammivagunid ehitati põhiliselt Pärnu mnt trammidepoos, kasutades sõjaeelsest ajast säilinud jooniseid ja tehases Ilmarine valmistatud alusvankreid, raame ja muid detaile. Vagunite ehitamine kestis trammitsehhis kuni 1954. aasta lõpuni. Kokku ehitati nelja aastaga 15 uut elektrimootorvagunit (nr 34–48) ja 23 haakevagunit (nr 128–150), millest Pärnu mnt trammidepoos valmis 12 ja tehases Ilmarine 3. Näiteks 1951. aastal valmis kokku 7 uut elektrimootorvagunit, millest 4 (nr 34–37) pandi kokku depoos, 3 (nr 38–40) tehti aga tehases Ilmarine. Lisaks ehitati 1951.–1954. aastal 6 bensiinimootorvagunit ümber haakevaguniks. Uued trammivagunid varustati kodumaiste seadmetega – veomootoritega DTI ja kontrolleritega MT.
Alates 1925. aastast ehitati tehases Dvigatel, Ilmarine, Raudtee Peatehased, Riigi Sadamatehas ja Tallinna trammitöökodades kokku 35 uut elektrimootorvagunit ja 35 järelhaakevagunit. Tallinna trammidepoos on konstrueeritud ja ehitatud ka tavatrammidest erineva välimusega vaguneid. Need on eriotstarbelised nn tehnilised trammid, mille ülesandeks on vajadusel osutada manööverdusabi teistele trammidele, rööbastelt lund ning prahti eemaldada, olla abiks kontaktvõrgu ja rööbasteede remontimisel ning uute trammijuhtide väljaõpetamisel. Aastatel 1929–1997 ehitati selliseid teenindustramme 37, millest praegu on kasutusel veel 9. Need on: kolm lumesahka, üks kontaktvõrgu remonditramm, üks manöövertramm, üks õppetramm ja kolm ajaloolise väärtusega trammivagunit.

Lõpetuseks
On tänuväärne, et üks asutus, mille põhieesmärk on inimestele transporditeenust osutada, leiab aega ja tahtmist ka ajalooga tegeleda. Ning on raskustele vaatamata (trammiarhiivi hävimine) kogunud, taastanud ja säilitanud Tallinna trammide huvitava ajaloo järeltulevatele põlvedele. Seda nii muuseumis asuvate eksponaatide kui ka ajaloolist väärtust omavate ning omal jõul ringiliikuvate vanade trammide näol.

Sarnased artiklid