Tallinna pisim trollibuss
Tõnu Ojala
01.05.2007

Tehnikamaailma veebruarinumbris oli juttu eestimaisest elektriautost – elektritoitel liikuvast Pobedast. Et ligi poole sajandi vanuse sõiduki baasil iseehitatud elektriauto talveoludes mitte kõige mugavam sõiduk ei ole, leidis omanik lahenduse teise, talvistesse oludesse sobivama elektriauto näol. Nii suriseski sel talvel igapäevaselt Tallinna tänavatel väikebuss Subaru Elcat.

Muidugi leiab kasutatud elektriautosid hea otsimise peale Euroopast üsna mitmeid (rääkimata Ameerikast), kuid Elcati suureks plussiks on tema päritolu, mis lubab seda talvelgi kasutada – nimelt on Elcat Soome firma. Põhjanaabrid on oma elektriauto pakasekindlaks tegemisega kõvasti vaeva näinud – akumahutil on nii soojendus- kui jahutussüsteem ning kabiinil on eraldi bensiini või diisliga töötav kütteseade.
Väliselt ei erine Elcat kuigivõrd oma baasmudelist – omaaegsest Subaru pisibussist Libero, vaid auto esiosast avastab veidra sahtli, milles peitub… toitejuhe! Vahe tavalise Subaru Liberoga ongi tegelikult üsna väike (ehkki Liberot toodeti ka neljarattaveolisena, on soomlaste elektri-Subarud kõik tagaveolised). Veermik ja käigukast on standardsed, vahetuses on vaid jõuallikas – auto tagasilla kohal asuv standardne 38 kW (52 hj) 1,2liitrise töömahuga bensiinimootor on asendatud 22 kW (30 hj) alalisvoolu elektrimootoriga. Alles on koguni bensiinipaak – bensiini läheb tarvis eelsoojendi jaoks – ning selle kütusekulu arvestades on autoomanikul tanklasse asja vast kord-kaks aasta jooksul!
Sõitjateruumis on keskkonsooli ülaotsa lisandunud täiendav näituriplokk ning rooli kõrvalt leiab paar täiendavat nuppu. Muide, neist ühe abil lülitatakse sisse lisahelisignaal, millest abi kaubanduskeskuste parklates manööverdamisel (muidu ei oskavat jalakäijad vaikselt suriseva autoga arvestada)!

Sulandub liiklusse
3,5 m pikkuses ja vaid 1,4 m laiuses autos (isegi Toyota Aygo on 20 cm laiem!) väga ringutada muidugi ei saa, eriti talveriietes kipub ruumi külgsuunas nappima. See-eest pole probleemi kõrgusega ning bussihakatise 1,9meetrine kõrgus võimaldab koguni Toyota Land Cruiseri omanikega samal tasandil (tegelikult pisut kõrgemalgi) olla! Ehkki mõnes mõttes on Libero näol tegu praeguste pisikeste mahtuniversaalikeste eelkäijaga, tuleb selge vahe sisse rooli istudes, sest erinevalt Opel Meriva või Fiat Idea sõiduautolikust sõiduasendist istub Subaru rool kätte pigem nn bussilikult. See vajab küll veidi harjumist, kuid ei midagi hullu!
Pisiautole kohaselt paistab Elcat silma oma manööverdamisvõime poolest – pöörderingi diameetriks on vaid 7 meetrit. Tallinnas on selle auto üheks vägagi arvestatavaks eeliseks ka tasuta parkimine ning Meelis Merilol kui kahe elektriauto omanikul on selliseid lubasid nüüd koguni kaks!
“Pealinna väikseima trolli” elektrimootor suriseb vaikselt ja peamised hääled, mis autosse kostavad, tulevad ülekannetest. Kohalt minnes pole sidurit tarvis ning kohe võib sisse lülitada teise käigu – sõitmisel muus osas tavaautoga võrreldes erinevusi ei ole. Alalisvoolumootori eeliseks on see, et maksimaalne moment on kättesaadav vahemikus 0–2600 p/min ja nii saab auto kohe “täie rauaga” minema. Kahjuks hakkab juba veidi üle 30 km/h-ni jõudes jõud raugema (moment väheneb oluliselt) ja tuleb 3. või 4. käik sisse panna – tavaautodel alles nende pööreteni jõudes see “magus” ala hakkab. Kuni 30 km/h-ni pole seega väga vigagi, aga siis hakkab Elcat teiste liiklejatega võrreldes maha jääma.
Et müratase on sisuliselt olematu, on esialgu käiguvahetuse õiget aega raske tabada ja siin on tõhusalt abi näidikuteplokis olevast signaallambikeste rivist.
Sõltuvalt mudelist jääb tootja andmetel Elcati maksimaalne kiirus 70–90 km/h piiresse – kiirendusvõimest 100 km/h-ni pole seega siin midagi rääkida! Omaniku sõnul tema oma autoga üle 80 km/h sõitnud pole (kui mitte arvestada allamäge lõike). Aga jah, ega selle autoga tema kuju arvestades eriti kiiremini sõita tahakski!
Kuigi tehnoandmed lubavad pisut enamat, kippus vähemalt talvistes oludes ühe laadimisega läbisõit jääma 50–60 km piiresse, mis on igapäevaseks tööl käimiseks ja ühe-kahe linnasisese sõidu tegemiseks täiesti piisav. Ja kui vaja enamat, siis on elektrikontakt ju enamasti ikka võtta ning tund laadimist lisab läbisõidule kohe 15 km!
Olgugi tegu kaubikuga, võtab suure osa kandevõimest raske akude plokk – 380 kg ei saa jätta avaldamata mõju ka auto sõiduomadustele, sest ka vedrustus on vastavalt timmitud.

Elcat versus Pobeda
Elcatil on kasutusel järjestikergutusega alalisvoolumootor ja Curtise regenereeriva pidurdusega kontroller, mis püüab kinni kuni 10% pidurdamisel vabanevast energiast. Pobedal oli see näitaja kõrgem, aga sel autol kasutatud VW CityStromeri tehnika sisaldab püsimagnetiga mootorit.
Meelis Merilo hinnangul ei ole Elcati elektrisüsteem tehniliselt nii täiuslik kui Pobedale paigutatud Volkswageni vahelduvvoolulahendus. Kui uuemal mudelil (Elcat 202) on ka aku monitor, siis Merilo autol seda pole, ja nii on plaanis see puudujääk oma jõududega likvideerida. “Kindlasti tahaks sinna panna samasuguse energiakulumõõturi DCC4000 nagu on Pobedal – siis on hea neid autosid omavahel võrrelda,” kommenteerib Merilo.
Elektriauto üks riskantsemaid nüansse ongi seotud kontrolleriga, täpsemalt sellega, mis juhtub kontrolleri rikke korral. Musta stsenaariumi korral jõuab sel juhul mootorisse täispinge (antud juhul 72 V) ja see võrdub käsklusega “täiskäik edasi!” – sõltumata sellest, kes või mis parajasti auto ees olema juhtub! Elcat peaks sellest murest vaba olema – kui samal ajal gaasipedaali ei vajutata, lülitub mootor välja. Erinevalt enamikest sisepõlemismootoriga autodest ei hüppa Elcat paigalt ka lohakalt autot käivitades – kui gaasipedaal alla vajutatud, auto käima ei lähe, ning ka avarii korral lülitub süsteem kõvemat hoopi saades välja.

Sobib ka meie oludesse
Merilol oli oma elektriautode saagat alustades eesmärgiks tõestada, et Eesti tingimustes saab tavaline inimene 90% oma vajalikest sõitudest aastaringi elektriautoga ära teha. Nüüd kui nii Pobeda kui Elcatiga mitmed tuhanded kilomeetrid selja taga, on selge, et elektriautoga saab igapäevaselt tõesti hakkama (kui muidugi pole vaja päevast päeva nt Tallinna ja Tartu vahet sõita!) – seda julgeb Merilo pärast mitut 25 külmakraadiga hommikut kindlalt väita. Tänu eelsoojendile oli auto hommikuti meeldivalt soe ja mis lumisel ajal oluline – tänu püstistele külgedele polnud hommikuti muret isegi lume pühkimisega!
Jooksvalt on Elcati igapäevane kasutamine poole odavam kui tavalise auto puhul. Ühe laadimisega saab sõita umbes 50-60 km, mille läbimine läheb praeguseid elektritariife arvestades maksma 6 krooni kandis. Tõsi, talvel kulub tänu eelsoojendile siiski veidi ka bensiini – sõltuvalt ilmast 0,2–0,4 l/h.
Tallinna teedel-tänavatel pälvib Elcat praegugi rohkesti tähelepanu, sest kuigi üheksakümnendate aastate alul toodi Eestisse mitmesuguseid Jaapani pisibusse üsna palju (peamiselt Toyota omi), on need tänaseks teedelt kadunud ning uusi peale ei ole tulnud, kuna Jaapani autotehaste Euroopa mudelivalikusse sellised sõidukid ei mahu. Võib aga arvata, et kui autoomaniku kõik plaanid teoks saavad, kujuneb Subaru pisibussist tõeline magnet. Nimelt on plaanis koos Subarut esindava ASiga Mariine autot pisut “tuunida” ning selle käigus peaks Elcat peagi valge värvi asemel “selga saama” ralli-Subarule omase sinise!

Sarnased artiklid