Tallinna helikassetitehas
Margus Kruut
03.03.2010

Tallinna helikassetitehas oli ettevõte, mis varustas 1/6 maakerast (N. Liitu) ja ka tema satelliitriike helikassettidega. Vinüülplaatide kadumise ning CD-plaatide tuleku vahelise perioodi täitsid need neljakandilised helikandjad edukalt, kuid käesolevaks ajaks on ajalukku kadunud nii helikassetid kui ka viimaseid tootnud tehas.

Et Tallinnasse ehitati omal ajal tehnika viimast sõna esindav helikassette tootev tehas, selles oli suur ja määrav roll ettevõtte esimesel direktoril Väino Verlinil. 1969. aastal käis ta Gruusias seminaril ning kohtus seal üleliidulise firma Melodija peaspetsialisti Katzmaniga. Taoline tehas oli algselt plaanis rajada Gruusiasse, kuid Katzman tegi Verlinile ettepaneku, et kui Tallinnas leitakse tootmiseks sobivad ca 300 m2 suurused ruumid, siis rajatakse tehas Tallinna. Asuti tegutsema. Tiivase tn 12 (praegu Nõmme-Kase tänav) leiti ruumid, kus poollagunenud kahekorruselises elumajas remondieelse üldpinnaga 377 m2 elasid eit, taat ja kits. Pärast elanikele asenduspinna leidmist ja maja remontimist ning tootmisele vastavaks kohandamist läks kassettide tootmine lahti. Tootmisüksuse ametlikuks nimetuseks sai Riia heliplaadivabriku Tallinna helikassetitsehh. Esimene tiražeerimise aparatuur osteti Lääne-Saksa firmalt Vollmer. See paljundusliin oli suhteliselt väikese jõudlusega, sest salvestas normaalkiirusest ainult 8 korda kiiremini, hilisemad masinad tegid seda juba 32 korda kiiremini.
1971. aasta esimeses kvartalis valmis esimene 10 000-line katsepartii helikassette. N. Liidu kompartei XXIV kongressi delegaadid said kingiks kassettmagnetofoni ja selle juurde käivad Tallinnas tehtud helikandjad, mis olid N. Liidu esimesed helikassetid. Samal aastal alustati ka seeriaviisilist tootmist ja valmistati juba 200 000 helikassetti.
Esialgu osteti vajalikud detailid välismaalt – Saksamaalt (magnetlint firmadelt BASF, AGFA), Jaapanist ja Ameerikast. Hiljem muretseti pressvormid ja hakati ise tegema survevalu, valmistamaks kassettide detaile. Et toodangut suurendada, püüti järgi teha ka helikasseti korpuseid valmistavaid pressvorme, kuid see ei õnnestunud. Venemaa salastatud sõjatehasest saabunud tehnika tootis ainult praaki, sest pressvormid olid mõõtudest väljas ning seetõttu neid töökorda ei saadudki. Tuli jälle pilk pöörata lääne suunas. Mainimist väärib, et kassetile salvestatud muusika oli stereofooniline, kuid seda polnud võimalik esimese aasta jooksul ruumilisena nautida, sest N. Liidus valmistati tol ajal ainult monofoonilisi kassettmakke. Esimesed stereofoonilised kassettmagnetofonid hakkasid Leedust tulema alles 1971. aasta lõpus.

Tallinna helikassetitehas
Riia heliplaadivabrik andis 1. juulil 1975. aastal Tallinna helikassetitehase alluvusse Tallinna heliplaadistuudio ja helikassetitsehhi ning uus tehas allutati üleliidulisele heliplaadifirmale Melodija. Viimane määras, milliseid helisalvestisi teha, kui suurtes tiraažides paljundada, kellele ja kuhu saata. See kujundas olukorra, kus hoolimata suurtest tootmismahtudest ei saanud tehas rahuldada kohaliku tarbija vajadusi. Peaaegu pool tehase toodangust läks otse magnetofone valmistatavatele tehastele, kuid Tallinna helikassette saadeti ka sellistesse riikidesse nagu Tšehhoslovakkia, Soome, Ungari, Prantsusmaa, Liibanon, Indoneesia, Vietnam ja Singapur.
Tootmine nõudis üsna palju käsitööd, näiteks allhankena saadud vutlaripooled pandi kokku käsitsi. Täielik käsitöö oli ka kasseti ja selle ümbrise (pildi ja tekstidega kujunduspaberi) asetamine vutlarisse, samuti toodangu pakkimine.
N. Liidus esines kurioosumeid, mis tunduvad normaalses riigis võimatuna. Kord jäi kadunuks terve vagun Tallinna kassetitehasele mõeldud toormaterjaliga. Siis pöörduti kadunud rongide otsimise peavalitsusse (selline asutus oli täiesti olemas). Vaguni otsimise käigus leiti kuskilt tupikteelt mitu vagunit tuliuute sõiduautodega Pobeda, mille valmistamine oli aastaid tagasi juba lõppenud.
Tootva personali suuruseks oli esimesel tegevusaastal 44 inimest.
1970ndate alguses salvestasid muusikat ja teksti kassettmagnetofonide jaoks ainult kolm üleliidulise firma Melodija ettevõtet – Riia, Tbilisi ning Tallinna helikassetitehased. Kõigi nimetatute aastatoodang oli kuni Tallinnasse Lohu tänavale uue tehase rajamiseni enam-vähem võrdsel tasemel. Tallinna tehases valmistati 1975. aastal 263 000 kassetti, 1976 aastal oli see arv aga juba 405 000. Areng oli kiire – 1980. aastal lasti välja juba 1,1 miljonit helisalvestusega kassetti, millest 101 000 läksid ekspordiks.

Uus ülimoodne tehas
Kiire areng sundis mõtlema uuele ja moodsamale tehasele tootmisvõimsusega 5 miljonit helikassetti aastas. Võrdluseks – vanas tehases toodeti kuue aasta jooksul, 1971–1977 ligi 2 600 000 helikassetti ning valmistati 400 erineva nimetusega salvestist.
Tehase asukohana jäi sõelale koht Lohu tn 12, mida nüüd teatakse ARKi majana. Üheks määravaks asjaoluks oli, et seal praktiliselt puudus liiklusest tingitud vibratsioon, sest tulevikuplaanides oli ka CDde tootmine. Etteruttavalt tuleb öelda, et laserplaatide tootmisest asja ei saanud, CDde tehase ehitasid Tallinna ligi 25 aastat hiljem hoopis leedulased.
Ettevõtte ehitamisel kasutati nii häid materjale, kui seda tolleaegsed olud lubasid. Näiteks tehase alumiiniumraamidega aknad ja tulekindlad uksed toodi Jugoslaaviast. Väino Verlini meenutuste järgi ei uskunud Moskvas juhthoobade juures olnud ametnikud viimase hetkeni, et tehas saadakse valmis plaanitud ajaks (N. Liidus asjad ju nii reeglina käisid) ning seetõttu ei tellitud tehasele uusi seadmeid õigeaegselt. Nii tuli Verlini sõnul kavaldada ja välja valitud Jaapani tipptasemel tiražeerimisliine tootva firma Otari esindajatega kokku leppida, et viimased saabuksid oma tehnikaga justkui sümpoosionile ning pärast seda jätaksid suurema osa tehnikast siia maha. Nii tehtigi ja jälgede segamiseks viisid jaapanlased osa seadmeid tagasi (mida tehas ei olnud tellinud). Et uus tehas oli varustatud ülimalt kaasaegse, isegi eesrindliku Jaapani tehnikaga, käis tehases väga tihti välismaa delegatsioone, kellele demonstreeriti uhkusega tehnika viimase sõna järgi varustatud ettevõtet.
Tallinna helikassetitehas oli ainuke tehas firma Melodija süsteemis, mis valmistas eksporttoodangut. Viimane tehti eranditult läänest toodud lindile (AGFA, BASF). Nõukogudeaegse elu kõverpeegli klassikana võib välja tuua kummalise seiga, et tol ajal ei kujundanud kodumaise helisalvestise hinda mitte žanr ega esitaja või esitatav teos ise, vaid see, kui palju oli kassetti keritud magnetlinti ja kas viimane oli N. Liidu tootjalt või importkaup. Helikassettide hinnakujundus sõltus ainult materiaalsest sisust, mistõttu maksis näiteks 60 minutit väärtuslikku klassikalist muusikat sisaldav kassett niisama palju kui sama pika salvestusega mõne vähetuntud kerge muusika kollektiivi helikandja. Käsumajandamise süsteemis puudus mõiste turuhind, põhiliselt räägiti hulgi- ja jaehindadest, mis pidid ühe kaubaartikli juures N Liidu ulatuses jääma samaks ning seetõttu trükiti kauba hind kasseti vutlaris olevale kujundusele ja ka kassetile kleebitud etiketile.
Piiri taha minevatele kassettidele salvestati klassikalist ja Vene rahvamuusikat. Suureks tellijaks oli kirjastus Russki Jazõk Moskvas, kes lisas helikassettidele sõnastikud ja muu keeleõppeks vajaliku paberkandjail ning suunas toodangu nn arengumaadesse, kelleks tol ajal peeti N. Liitu sõbralikult suhtuvaid riike Aasias, Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja mujal.
Salvestisega kasseti valmistamine hõlmas mitmeid suhteliselt keerulisi etappe. Paljudele võib olla üllatuseks, et heli salvestati alguses suurtele magnetlindiketastele, millelt hiljem keriti see spetsiaalsel kerimismasinal tühjadesse kassettidesse. Tähistusega C-0 oli lindita importkassett (cassette) ja MK-0 tähendas lindita kodumaist kassetti (vn k magnetofonnaja kasseta). Stuudios valminud salvestisega lint jõudis helikassetitehasesse, kus sellest tehti ümberlindistus ehk tööoriginaal. Kui tehase algusaegadel töötas tiražeerimisliini emamakk kui tavaline magnetofon, millel magnetlint liikus ühelt poolilt teisele, siis hiljem võeti kasutusele suurema jõudlusega tootmisliinid, mille emamakis tööle pandud tööoriginaal (ringlint) n-ö ketras spetsiaalses (klaas)kapis päevad läbi ringiratast käia. Omamoodi imetlusväärne oli see, kuidas see lindipundar sassi ei läinud (tegelikult vahel ikka läks ka). Uues majas käis salvestamine Jaapani Otari liinidel 32 korda kiiremini, kui võrrelda kasseti tavalise taasesitamiskiirusega. Piltlikult öeldes keriti linti suhteliselt suure kiirusega ühelt poolilt teisele ning samal ajal salvestati emamakilt selle kõikidele heliradadele korraga ka heli. Ühele BASF lindikettale mahtus umbes 30–45 kassetijagu linti.

Kodumaine materjal põhjustas probleeme
Kodumaised kassetid jäid lääne analoogidele mäekõrguselt alla. Peamise probleemi põhjustas N. Liidu keemiatööstuse tootmiskoondiselt Svema tarnitud magnetlint, mis oli abrasiivne ning kulutas magnetofonide helipead ülikiirelt kasutuskõlbmatuks. Samuti ei vastanud nõuetele lindi elektrilised parameetrid, salvestatud muusika taasesitamisel tekkisid moonutused. Kui siia lisada vilets alusmaterjal ehk põhimik, mis kippus venima, ja viletsad sidematerjalid, mille süül raudoksiidiosakesed pudenesid lindilt maha, siis on selge, miks kodumaised lindid tihti muusikat venitasid, vilisesid, krigisesid ning lõpuks kinni kiilusid.
Kui ükskord helisalvestustehnika tõrkuma hakkas, teadustati sellest kohe tiražeerimisliini valmistanud Jaapani firmat. Viimane palus saata neile töös kasutatava magnetlindi näidised. Mõne aja pärast saabus vastus, kus imestati, et liinid sellise praaklindiga üldse töötavad. Probleemide vältimiseks soovitasid jaapanlased tungivalt kasutada korralikku magnetlinti. Kuid seda nõuannet järgiti ainult välismaale saadetava eksporttoodangu puhul, igapäevane töö jätkus sellesama jaapanlaste poolt praagiks tunnistatud kodumaise magnetlindiga, sest see oli odavam.
Teine suurem murelaps oli kassett ise, õigemini selle detailide halb kvaliteet. Tooraine, mis saadi Omski keemiatehaselt kassetikülgede ja vutlarite tootmiseks, oli tihti selline, et välismaised pressvormid keeldusid töötamast (s.t tark masin leidis, et ei tohi praaki toota). Seetõttu reguleeriti seadmed äärmuslikule töörežiimile, mis samas lühendas pressvormide iga. Paradoks oli, et „suurel ja võimsal” maal õiget kassetitootmiseks ettenähtud plastmassi ei valmistatudki ning helikassetitehased pidid leppima mänguasjade tootmiseks mõeldud asendusmaterjaliga. Sellega hädad ei lõppenud. Kassetid ei kerinud linti korralikult ning kiilusid tihti kinni. Seda põhjustasid grafiidiga kaetud tasapinnalised voodrikiled ning asjaolu, et kassetile kleebiti, õigemini sulatati paberist etiketid toluooliga. Selle mürgise keemilise ühendiga niisutatud ja ülessulatatud (et paberetikett plastmassile kleepuks) kassetikorpus hakkas hiljem kuivades kõveraks kiskuma ning ei lasknud lindil korralikult liikuda. Kassettidele ei mõjunud hästi ka korpuse kahe poole kokkukeevitamine ultraheliga. Ideaalne, kui küljepooled oleksid olnud omavahel kinnitatud kruvidega nagu välismaistel kassettidel. Kruvid tagasid kasseti õige kuju ning võimaldasid vajadusel helikandjat avada. Šostkas tehti 1987. aastal küll pooled kassetid kruvidega, kuid viimaste kvaliteet jättis tugevalt soovida.
1990ndate aastate alguses, kui paberetikettide asemel hakati kassettidele teksti trükkima, mure lahenes. Tallinna helikassetitehase toodangu kvaliteet paranes oluliselt, kui hakati kasutama korralikku magnetlinti ja välismaalt toodud kokkumonteeritud magnetlindita kassette (C-0).

Tehase laiali pudenemine
Eesti vabariigi tekkimisel jagunes helikassetitehas kolmeks aktsiaseltsiks – AS Theka, AS Forte ja AS Auvi ning üheks riigiettevõtteks. Tehases tegelesid veel helikassettide oma nime all väljastamisega aktsiaseltsid Kuldnokk, File, Laser ning firma Avantek. Kasutati parimaid saadaolevaid linte jm materjale. Praaktoodang vähenes praktiliselt olematuks. Kuid see kõik ei aidanud ning laserplaatide pealetung, MP3 tulek ja muusika siirdumine arvutitesse, mälupulkadele ja iPod’idele viis kunagise Eesti ja N. Liidu suurima helikassetitehase ajalukku.

Sarnased artiklid