Täiuslikku allveelaeva otsimas – USA kahe maailmasõja vahel
Sander Kingsepp
08.03.2011

1917. aasta kevadel Esimesse maailmasõtta astudes pidasid ameeriklased oma allveelaevu maailma parimateks. Kokkupõrked sakslastega näitasid aga, et nende U-boot’id sukeldusid kiiremini, arendasid suuremat kiirust ning omasid ka suuremat tegevusraadiust. Ilmselt oli USAs kogu senine areng toimunud vales suunas.

Pärast trofeeks saadud allveelaevade katsetusi pidid ameeriklased tunnistama, et ka Saksa diiselmootorid, periskoobid ja ventilatsioonisüsteem olid nende omadest peajagu üle. Eriti sügava mulje jättis ekspertidele 1930tonnine allveeristleja U 140, mis oli lisaks kuuele torpeedotorule relvastatud suurekaliibriliste tekikahuritega. See tüüp tunduski ameeriklastele kõige perspektiivikamana. 1919. aastal vastuvõetud laevastikuprogrammi raames otsustati ehitada kolm V- ehk Narwhal-tüüpi allveeristlejat, mis olid suuremad kui ükski seni ehitatud allveelaev. Esimene, 116 meetri pikkune Argonaut (V-4) võis lisaks torpeedodele pardale võtta 60 miini. Narwhal (V-5) ja Nautilus (V-6) olid relvastatud 152 mm tekikahuritega ning kandsid kumbki 24 torpeedot. Kõik kolm olid varustatud Saksa firma MAN litsentsi alusel USAs toodetud diislitega. Argonaut jäi suurimaks USA allveelaevaks esimeste aatomiallveelaevade valmimiseni (Narwhal ja Nautilus olid veidi lühemad) ning 152 mm jäi ühtlasi suurimaks Ameerika allveelaevadel kasutatud tekikahurite kaliibriks. Narwhalite läbikukkumine Tegelikult oli kaptenmajor Francis S. Craven esitanud märksa julgema auruturbiinidega allveeristleja projekti, mis oli ilmselgelt inspireeritud Briti K-tüüpi allveelaevadest (vt TM 11/2005). Tema 190 meetri pikkune „sukelduv lahingulaev” pidi veekindlates pöördtornides kandma kuut 305 mm suurtükki ja olema soomustatud 203 mm mürskude tabamuste vastu. Kuna tolleaegsete ellingute mõõtmed olid piiratud, pakkus Craven välja idee mahutada ühise väliskere sisse viis omavahel ühendatud survekeret. Praegu kasutatakse sarnast lahendust Vene Taifuun-tüüpi aatomiallveelaevadel, kuigi neil on „ainult” kaks survekeret. USA Kongress ei kiirustanud ülisuurte allveelaevade ehituseks raha eraldama ja nii venis Narwhalite ehitus pikale: Argonaut valmis alles 1928. aastal ja viimasena vette lastud Nautilus kaks aastat hiljem. Nende katsetuste tulemused olid kurvad: uued diiselmootorid ei arendanud nõutud võimsust ja projekteeritud kiirust ei õnnestunud saavutada. Kõik kolm olid viletsa manööverdusvõimega ja tänu suurtele mõõtmetele oli neid vee all kerge avastada. Rahapuudus kummitas USA allveelaevastikku kogu kahe sõja vahelisel perioodil. Tol ajal peeti laevastiku põhijõuks võimsate suurtükkidega lahingulaevu ning allveelaevad pidid nende operatsioone vaid toetama. Narwhali-tüübi väike kiirus tähendas aga seda, et allveelaevad ei suuda koos lahingulaevadega tegutseda ning järelikult jäi nende hooleks üksnes luure ja vastase kaubalaevade ründamine. Allveelaevad jahivad salakaubavedajaid Rahaliste vahendite puuduse tõttu polnud kerge valminud laevadele meeskonnaliikmeid leida ning lisaks oli allveelaevastikus avariide ja katastroofide arv võrdlemisi suur. Septembris 1925 hukkus koos 33 mehega S-51 ja 1927. aasta detsembris rammis üks oma hävitaja põhja S-4, mis hukkus koos kõigi 40 meeskonnaliikmega. Palju sedasorti õnnetusi juhtus kuiva seaduse kehtimise ajal, kui allveelaevad pidid öösiti koos teiste sõjalaevadega salaalkoholi vedajaid jahtima ning jäid seejuures ise pealveelaevadele jalgu. Alles pärast endise mereväeohvitseri Franklin D. Roosevelti presidendiks valimist õnnestus personalipuudus lahendada allveelaevnike palga tõstmisega, kes teenisid nüüd 25 protsendi võrra rohkem kui nende kolleegid pealveelaevadel. 1930. aastal toimus Londonis järjekordne mereväerelvastuse piiramise konverents, kus juhtivate mereriikide allveelaevade hulgale kehtestati esmakordselt piirangud. Suurbritannia püüdis saavutada koguni allveelaevade kui relva keelustamist, väites, et allveesõda on iseenesest barbaarne ja sõjaseadustega vastuolus. Nii kaugele asi ei jõudnud, kuid USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa nõustusid oma allveelaevastiku veeväljasurvet piirama; ühtlasi keelustati uute allveeristlejate ehitus. Uute mootorite otsingud Pärast konverentsi jäi projekteerijatel ainsaks võimaluseks püüda minimaalse veeväljasurvega allveelaevadele maksimaalselt võimast relvastust ja suurt kütusekogust mahutada. Esimeseks sammuks selles suunas oli 1148tonnine Cuttlefish (V-9), mille eeskujuks oli Esimese maailmasõja aegne U 135. Cuttlefish varustati samuti MANi diislitega ja taas ei õnnestunud nõutud kiirust saavutada; lisaks sellele ilmnes mootoritel nähtus, mida ametlikus keeles kirjeldati kui nukkvõlli plahvatuslikku lagunemist. Diislitega seotud probleemide lahendamiseks korraldati konkurss viie USA mootoriehitaja vahel, kellest tähtsamad olid Winton Engine Company (praeguse General Motorsi filiaal) ja Fairbanks-Morse Company. Täit usaldust kodumaiste tootjate vastu laevastikul siiski ei olnud ja Saksamaalt osteti uue 1300 hj diisli joonised, mida hakkas litsentsi alusel ehitama MANi USA filiaal nimega Hooven-Owens-Rentschler (HOR). 1936–1938 valminud kuuest Salmon-tüüpi allveelaevast kolm olid esmakordselt USA laevastikus keevitatud survekerega. Sellel 1458tonnisel tüübil katsetati ka esimesena nn komposiit-jõuseadet. Kui seni olid allveelaevad vee peal sõitnud diisel- ja vee all elektrimootoritega, siis uue tüübi diislid ajasid ringi hoopis elektrigeneraatoreid ning elektrimootoritega sõideti ka vee peal. Sellise lahendusega loodeti vähendada keerulise konstruktsiooniga reduktorite arvu, kuid jõuseade tervikuna muutus suuremaks ja juurdepääs mootoritele raskemaks. Komposiit-jõuseadet kasutati ka kõikide hiljem ehitatud USA allveelaevade puhul. Salmon-tüüpi allveelaevad olid relvastatud nelja torpeedotoruga vööris ja neljaga ahtris. Torpeedosid oli pardal 24, seega niisama palju kui Narwhal-tüüpi allveeristlejatel ja kümne võrra rohkem kui Saksa tüübil VIIB (samas oli viimane ka peaaegu kaks korda väiksema veeväljasurvega, TM 1/2011). Kõigil uut tüüpi allveelaevadel oli õhukonditsioneer, mille ülesandeks oli elektrooniliste seadmete kaitse kuumuse ja niiskuse eest. Juulis 1940 võttis USA Kongress vastu eelarve Vaikse ja Atlandi ookeani laevastike täiendamiseks, millega loobuti kõikidest seni kehtinud piirangutest. Lisaks olemasolevatele tehastele, mida ida- ja läänerannikul oli kokku kolm, anti tellimused uute allveelaevade ehituseks Bostoni mereväearsenalile, Manitowoci laevatehasele Michigani järve kaldal ja Crampi laevatehasele Philadelphias, nii et tootjate arv praktiliselt kahekordistus. Manitowoci puhul oli probleem eeskätt geograafias: seal ehitatud allveelaevad toimetati ujuvas kuivdokis mööda Mississippi jõge New Orleansi, kus nad lõplikult kokku monteeriti. Crampi firma asukoht oli küll soodsam, kuid seal ehitatud allveelaevade koostekvaliteet oli nii vilets, et neid tuli teistes tehastes täiendavalt putitada. Gato, Balao ja Tench 1940. aasta sügisel valmis esimene Gato-tüüpi allveelaev, millel vööris asuvate torpeedotorude arvu oli suurendatud kuueni (torpeedode arv jäi endiseks). See arv valiti lähtudes USA mereväeluure infost, kes väitis, et Inglise ja Jaapani allveelaevadel on samuti vööris kuus toru. Gato seeria varustati ka niisuguste mugavustega nagu külmik, merevee destillaator ja pesumasin, mis pidid keskmiselt 75 päeva kestva patrullreisi talutavamaks muutma. Meeskonna hügieeni suhtes polnud tolleaegsed admiralid sugugi ühel meelel ja Lawrence Y. Spear (1870–1950), praktiliselt kõigi tolleaegsete USA allveelaevade projekteerija, nägi kurja vaeva, tõestamaks, et allveelaevnikud peavad merel viibides ka duši all käima. Gatode ehitus kestis 1944. aasta aprillini, kui neid oli toodetud 77. Märtsis 1942 valmis Gato edasiarendus nimega Balao, mille survekere ja selle kaared olid valmistatud vastupidavamast terasest, nii et lubatud sukeldumissügavus kasvas 120 meetrini. Balao oli ühtlasi esimene variant, mille puhul loobuti saksa päritolu diislite kasutamisest. Osale Gatodest paigutatud HOR-diislid olid küll kompaktsed, kuid vibreerisid nii tugevasti, et kippusid alustelt lahti tulema. USA allveelaevnike arvates olid sakslased neile meelega oma kõige viletsamad mootorid kaela määrinud, kuid sõjaaegsed tehnilise ülevaatuse protokollid vihjavad, et häda oli pigem tootjates, kes ei suutnud saksa standarditest kinni pidada. Balaosid ehitati septembrini 1948 kokku 122. Viimaseks sõjaaegseks variandiks jäi Tench, mida algul kavatseti ehitada 146. Esimene Tench lasti vette 1944. aasta suvel, just siis, kui USA laevastiku juhtkond otsustas allveelaevade ehitust piirata. Seda tüüpi jõuti ehitada ainult 31; viimane nimega Grenadier (SS-525) võeti relvastusse veebruaris 1945. Tenchi puhul muudeti jõuseadet ning ballastitankide paigutust, suurendades torpeedode arvu veel nelja võrra. Kuna eelmiste seeriate sukeldumiskiirus oli liiga väike, lisati väliskeresse rohkem avasid õhu väljalaskmiseks. Tenchil loobuti ka viimasest sakslastelt ülevõetud detailist – pilsipumbast. Ring saab täis USA allveelaevad tegutsesid suurema osa ajast oma lennuväe ja laevastiku ülekaalu tingimustes ehk nende kaitse all ning radar võimaldas neil vastast juba kaugelt avastada. Vastupidiselt Euroopa ja Jaapani praktikale monteeriti neile üha rohkem tekikahureid ja veepinnal tegutsemiseks mõeldud tulejuhtimisseadmeid, mis vähendasid laeva kiirust ja samas muutsid sukeldunud allveelaeva avastamise lihtsamaks. Viimane sõjaaegne USA projekt kujutas endast Tenchi-tüübi 2000tonnist edasiarendust, millel oli kaks või kolm distantsjuhtimisega tekikahurit, kuus torpeedotoru vööris ja kuus ahtris ning parrastel samuti kuus väiksema kaliibriga torpeedotoru kaitseks Jaapani allveelaevade tõrjelaevade vastu. Ligi kaks kolmandikku allveelaeva kerest võttis enda alla mootoriruum, kuhu kavatseti mahutada uued 1750 hj diislid. Kui USA inseneridel avanes pärast sõja lõppu taas võimalus Saksa allveelaevadega tutvuda, ootas neid järjekordne üllatus. Kriegsmarine uusim tüüp XXI arendas vee all suuremat kiirust kui vee peal ning kandis üksnes õhutõrjekahureid. 1946. aastal tellitud Tang-tüüpi allveelaevad tuginesid juba valdavalt Saksa disainile ja tehnoloogiale ning sõja lõpus väljapakutud Tenchi edasiarendust ei tahtnud enam keegi meenutada.

Sarnased artiklid