Tagasi Kuule
Jari Mäkinen
10.09.2007

Kuuekümnendate aastate tuuled puhusid NASA peakorteris taas, kui 2005. aasta sügisel kuulutati välja otsus Kuu-lennud jälle ette võtta. Uute plaanide kohaselt lähtutakse endisaegsetest Apollo-seeria rakettidest, ent kohandatakse neid vastavalt 2010. aastate võimalustele. Kujundlikult väljendudes – uus kuurakett saab olema “steroididega parendatud” Apollo.

Kolmapäeval 13. detsembril 1972 vaatas Apollo 17 komandör Eugene Cernan veel viimast korda Kuu karmi pinda ja sulges kuumooduli Challenger luugi. Mõne tunni pärast tõusid Cernan ja Harrison Schmitt taas kosmosse ja põkkusid Kuu orbiidil mooduliga, milles neid ootas Ron Evans. Pärast Cernani ja Schmitti polegi enam ükski inimene Kuul käinud. Kui NASA suudab lubatud graafikust kinni pidada, astuvad järgmised inimesed Kuu pinnale aastal 2018.

Süstikuga Kuule

Üsna konkreetse graafiku käis välja president George W. Bush 2004. aastal pärast kosmosesüstik Columbiaga juhtunud õnnetust. Kõigepealt, kohene loobumine senistest süstikutest, kui rahvusvaheline orbitaaljaam 2010. aastal valmis peaks saama. Uute süstikute projekteerimine peaks täie hooga lahti minema 2008. a ja esimesed lennud peaksid algama 2014. a. Mehitatud lennud Kuule, nagu öeldud, siis 2018. a. Projekti ühisnimi on Constellation ning ametlikult on selle eesmärgiks Kuu, Marsi ja teiste Päikesesüsteemi objektide uurimiseks vajaliku infrastruktuuri loomine. Presidendi kõnele järgnesid varsti otsused. Tähtsaim neist oli kasutada võimalikult palju juba olemasolevat, praktikas end õigustanud tehnikat. Nii säästetaks raha ja vähendataks riske. Uute kavade kohaselt kannab meeskonda transportiv moodul, mis sobib Kuule või teistele taevakehadele laskumiseks, orbitaaljaamaga põkkumiseks ja langevarjude abil Maale tagasi laskumiseks, tähist CEV (Crew Exploration Vehicle). See on mõeldud neljale astronaudile, kuid lühiajalisel, orbitaaljaama viival lennul mahub sinna ka kuus inimest. Eraldi Kuu-lendude jaoks valmistatakse kuumoodul, mis meenutab Apollo kuumoodulit. See on siiski täiesti uus, suurem ja võimeline Kuu pinnal pikemat aega toimima. Selle kosmosesse tõstmiseks vajatakse aga tugevamat kanderaketti Ares 5, mille valmistamisel kasutatakse süstiku osi.

Apollo jälgedes

Kunagine kuumoodul LM on nüüd saanud tähiseks LSAM (Lunar Surface Access Module). LSAM ja CEV põkatakse samamoodi kui Apollo vastavad moodulid ning lend Kuule toimub nii, nagu varem: ühendatud moodulid kiirendavad Maa orbiidilt, koos jõuavad nad Kuu orbiidile ja sealt laskub kuumoodul Kuu pinnale. Kui töö on tehtud, tõuseb kuumooduli ülaosa orbiidile, põkkub CEV-mooduliga ning kui astronaudid ja Kuult toodud näidised on viidud CEVi, ühendatakse kuumoodul lahti, Maale naaseb ainult CEV. Vahetult enne Maa atmosfääri sisenemist eraldatakse kapsel meeskonna ja kõige vajalikuga ja see laskub langevarjudega Maale. Apollo-projektis saadeti Kuu orbiidile jääv juhtimismoodul ja kuumoodul teele koos ühe suure Saturn 5 kanderaketiga. Uue plaani kohaselt saadetakse LSAM raske kanderaketiga orbiidile, kus see jääb tühjalt CEVi ja meeskonna saabumist ootama. Kuumoodul võib nii oodata nädalaid. Kui CEV ja LSAM on põkkunud, ei erine lend Kuu poole Apollo-aegsest. Edasi on erinevus aga selles, et kui Apollo kolmest astronaudist jäi üks juhtmooduliga Kuu orbiidile, siis tulevikus võivad kõik neli laskuda Kuule ja CEV jääb orbiidile tühjana. Kuu pinnal saab töötada umbes nädala ehk kolm korda kauem kui Apollo ajal. Pikem periood ja kaks korda rohkem astronaute tähendab aga, et juba ühe Kuu-lennuga jõutakse uurimistööd teha enam, kui kogu Apollo-projekti vältel. Viimane erinevus on maandumises, nimelt ei pea enam laskuma merre, vaid kava kohaselt Californiasse Edwardsi lennuväebaasi maa-alale. Põhimõtteliselt sobib küll ka iga teine koht, sest lisaks langevarjudele on moodulil põhja all turvapadjad, mis pehmendavad kuivale maale maandumist.

Täpsemalt vaata septembrikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid