Taevavalvurid
Teodor Luczkowski
14.05.2006

Peterburist Kaliningradi lendavad Vene sõjalennukid kipuvad aeg-ajalt oma teekonnal Vaindloo saare lähistel pisut "lõikama" ja satuvad seetõttu minutiks-paariks Eesti õhuruumi. Seoses sellega tekib küsimus, kuidas on tagatud Eesti õhuruumi valve ja palju on meil sellises olukorras kasu Leedus baseeruvast neljast NATO hävitajast. Eriti tekitas kõneainet Balti õhuruumi valve mullu septembris, kui Vene hävitaja Su-27 Leedus alla kukkus.

Õhuruumi saab piisavalt hästi kontrollida maapealsetest radarijaamadest, aga suurema kaitse-eelarvega riigid võivad endale lubada ka lendavaid vaatlusjaamu. Lisaks õhuruumi jälgimisele saab nii ülevaate ka sellest, mis lähipiirkonnas maa ja vee peal toimub, ning vajadusel suunata oma lennuväe tegevust. Mitmele praegu kasutuses olevale vaatluslennukile on peatselt lisandumas 2004. aastal esmalennu teinud Boeing 737 AEW&C, mis selle aasta lõpul hakkab valvama Austraalia õhuruumi.

Tuntuim on AWACS

Lühend AWACS tuleb sõnadest Airborne Warning and Control System (lendav hoiatus- ja juhtimissüsteem). Kuigi tegemist on üldnimetusega, kasutatakse seda lühendit eelkõige Boeing E-3 Sentry tähistusena. Projektiga alustati juba 1963. aastal soovist leida järeltulija reisilennuki Lockheed Constellationi baasil ehitatud vaatluslennukile EC-121 Warning Star.
Tõsiseid vaatluslennukeid iseloomustab väga pikk arendustsükkel. Baaslennuki väljavalimisele järgnevad konkursid radarite ja muu varustuse tootmiseks, alles võitjate selgumisel saab jätkata lennuki modifitseerimiseks vajalike töödega. Neid töid pole sugugi vähe, sest radariantennid lennukil mõjutavad märgatavalt lennuomadusi. 1972. aastal toodetud kahele Boeing 707-le paigutati Westinghouse'i radarisüsteem ja kuna katsetused kulgesid edukalt, jäi valik peatuma nimetatud kompanii radaritel ANY-1. Aastal 1975 jõudis uue tähistusega E-3 Sentry tootmisvalmis mudel esmalennuni, kasutusele võeti see USA õhujõududes kolm aastat hiljem. Enamikule toodetud Sentrytest on paigaldatud täiustatud radariversioon ANY-2. 9,14meetrise diameetriga radar pöörleb kiirusega kuus ringi minutis ja suudab jälgida kuni 600 madalamal lendava lennuki käitumist. Kokku on ehitatud 95 lennukit E-3, neist kõige rohkem USA õhujõududele (34). E-3 kasutajad on ka NATO (18), Suurbritannia (7), Prantsusmaa (4) ja Saudi Araabia (5).
N. Liitu häiris külma sõja ajal eriti asjaolu, et AWACSiga sai vaadata päris kaugele naabruses asuvate riikide territooriumi sügavusse. Loomulikult ei jäänud venelased võlgu. Näiteks monteeris Berievi-nimeline lennukiehitaja transpordilennukile Il-76 peale pöörleva radari ja selline lennuk sai suhteliselt ehahariliku tüübitähistuse A-50 – NATO andis talle koodnime Mainstay. Hinnanguliselt on lennuk kasutuses alates 1984. aastast ja neid on toodetud enam kui 20, pakutud on ka arvu 40. Muuseas Leedus alla kukkunud Su-27 oli üks neljast A-50 saatjast, kui ta otsustas ülejäänud seltskonnast eralduda ja rahvusvahelise skandaali põhjustada.

Uued vaatluslennukid Boeingult
Kui 707 tootmisliin 1991. aastal suleti, hakkas Boeing sisuliselt sama süsteemi ja radarit APY-2 pakkuma lennukile 767. Välismõõtmetelt on uuem mudel küll vaid pisut suurem, kuid pikem ja laiem siseruum on mahult kahekordne, võrreldes Sentry omaga. Seni on ainsaks 767 AWACSi kasutajaks Jaapan, neli tellitud lennukit anti üle aastatel 1998–1999. Mujalt tellimusi juurde pole tulnud ja ega neid enam eriti oodata ka ole. 767 tootmisliini sulgemine oli hiljuti vaid aja küsimus, edasi lükatakse seda otsust lootuses valmistada kunagi tankerlennukeid KC-767 USA õhujõududele. Rohkem kasutajaid loodab Boeing leida oma uusimale, Boeing 737-700 baasil valminud vaatluslennukile 737 AEW&C.
Ettevalmistused lennuki tootmiseks algasid juba 1997. aastal, kui Austraalia oli esitanud oma nõuded. Mais 2004 esmalennu teinud 737 versiooni tuntakse projekti nime Wedgetail järgi. Sellise nimega kotkaline on Austraalias tuntud eriti terava nägemise ja oma territooriumi kiiva valvamise poolest. Väiksema baaslennuki ja lihtsama radari tõttu on 737 hind vaid pisut enam kui kolmandik 767 AWACSi omast, muutes ta mitmete riikide kaitseeelarve jaoks vastuvõetavaks.
Pöörleva radari kandmine on 737 jaoks liiast, kuid ka 10,7 meetri pikkune Northrop Grummani ESSD (varem Westinghouse) radarikompleks MESA (Multi-role Electronically Scanned Array) tagab ümber lennuki 360kraadise vaatlusulatuse. Vajadusel saab aga radari keskendada täielikult ohusektorile. Radar toimib koos oma ja vaenuliku lennuvahendi eristamissüsteemiga IFF (Identification Friend or Foe). Lennukaugus pole vaatluslennuki jaoks kuigi tähtis näitaja, lennukestus aga küll. Tankimata püsitakse õhus vähemalt üheksa tundi, tavaliseks lennukõrguseks on umbes 12 000 meetrit. Erinevalt baaslennukist saab vaatlus-Boeingut vajadusel õhus tankida, siis otsustab lennuaja peamiselt meeskonna töövõime.
Katsetused on käimas ja esimene lennuk võetakse Austraalias kasutusele novembris. Kokku vajatakse Rohelise Mandri õhuruumi kontrollimiseks kuut seda tüüpi lennukit. Territooriumilt palju väiksemale Türgile ei piisa ühest-kahest 737 AEW&Cst, sest tema lähinaabruses lõunas ja läänes on relvakonfliktid kahjuks pigem tavaline kui erandlik nähtus. Esialgne kokkulepe on nelja lennuki valmistamiseks aastatel 2007–2008. Pakkumisi on Boeingult küsinud Lõuna-Korea ja Itaalia, neist oodatakse ka järgmisi 737 AEW&C kasutajaid. Sellised tellimused on reeglina seotud koostöölepingutega. Wedgetaili projektis osalevad juba sellised firmad nagu Alenia, Galileo ja Selenia Itaaliast, samuti kolm kompaniid nii Türgist kui Austraaliast. Läbirääkimised allhanke osas käivad ka Lõuna-Korea firmadega, kindlustamaks sobivat otsust riigi tasemel.

Radar regionaallennukil
Kui radariga Boeing on riigi eelarve jaoks siiski liiga suur ja kallis, on võimalik leida tagasihoidlikumate võimaluste ja vähema hinnaga vaatluslennukeid. Saabi väitel on nende 340 AEW ekspluatatsioonikulud vaid 5% AWACSi omadest. Rootsi õhujõududel on kuus sellist lennukit, sõjaväeline tähistus on neil S 100 Argus. Neil olev Ericssoni radar Erieye võimaldab tavalise hävituslennuki suuruseid objekte avastada 350, laevu 300 ja tiibrakette 150 km kauguselt. Sama tüüpi radar võidakse paigutada peatselt ka olemasolevale lennukile Saab 2000, läbirääkimised selles osas käivad Pakistaniga.
Ericssoni Erieye-radariga on varustatud ka Brasiilia Embraeri populaarse regionaallennuki ERJ-145 versioonid EMB-145 AEW&C. Lennukis on kaks kohta lenduritele ja viis-kuus radarioperaatoritele, kolme sellise lennukiga saab tagada riigi õhuruumi pideva kontrolli. Embraeri AEW&C-versioone on tellinud veel Mehhiko ja Kreeka. Viimane nimetatutest sai esimese neljast lennukist 2003. aasta lõpus, olles eelneval kahel aastal pruukinud õhuruumi kontrollimiseks ja Erieye-radari kasutamiskogemuste saamiseks kahte Rootsist laenatud Argust. Järgmisena loodab Embraer kokkuleppele jõuda Indiaga kolme EMB-145 AEW&C müügi osas.
Eesti endale vaevalt vaatluslennukeid soetab, see oleks liiga kulukas. Kuid kui NATO hakkab mingil ajal otsima sobivat vahetust enam kui 20 aasta vanustele AWACSidele, siis pole välistatud, et selles hankes osalevad kõik NATO liikmesmaad, nii suured kui väikesed.

Sarnased artiklid