Taevaavaruste tiibadega traavel
05.01.2013

Kõik me teame, et ameeriklased oskavad ehitada võimsaid autosid ning väga häid sõjalennukeid. Sõna Mustang puhul kerkib silme ette kõigepealt pilt ühest läbi aegade kuulsust kogunud muskelautost. Kuid kas teate, et sama nime kannab ka üks parimaid Teise maailmasõja lennukeid?

Nõukogudeaegses ajalookäsitluses näidati Punaarmee rolli Teises maailmasõjas alati suuremana ja lääneliitlaste osa teenimatult väiksemana tegelikkusest. Loomulikult võitles Nõukogude armee ennastsalgavalt, viis punalipu Berliini riigipäevahoone katusele ning N. Liidu suurt rolli Saksamaa sõjamasina purustamisel ei saa kuidagi kahtluse alla seada. Kuid Nõukogude armee poleks Wehrmachti iialgi võitnud ilma liitlaste abita. Pole saladus, et N. Liidule anti toiduabi, lennukeid, veoautosid, tanke, treipinke ja muud tehnikat ning isegi terveid tehase sisseseadeid. Aga mis kõige olulisem, lääneliitlased halvasid ja murendasid tükkhaaval Saksa sõjatööstust oma järjepidevate pommirünnakutega, mis rajas tee Hitleri vastase koalitsiooni võidule.

Puudusid võimekad hävitajad
Nõukogude Liidul ei olnud pommitajate eskortimiseks sobilikke hävitajaid. Jak-3 tegevusraadius ulatus ainult 650 kilomeetrini ning La-7 vastav näitaja oli samast klassist – 665 km. Ning kummalegi polnud ette nähtud lisapaake. (Võrdluseks – meie loo peategelane, Mustang, võis lennata lisapaakidega 2755 km kaugusele.) Ainukesel kõige suurema lennuulatusega nõukogude hävitajal, Jak-9DD (sõjalõpu modifikatsioon), küündis maksimaalne lennukaugus täiendavate kütusepaakidega 2285 kilomeetrini. See lennuk võis õhus olla kuni 6,5 tundi, kuid seda ainult ilma õhuvõitlust pidamata, kõige ökonoomsemal lennurežiimil lennates. Nõukogude armee hävitajad olid loodud vastaste lennukitega võitlemiseks ainult rindejoone vahetus läheduses ja suhteliselt madalatel kõrgustel.

Peale selle, et Nõukogude armeel ei olnud suure lennuulatusega hävitajaid, polnud tal ka suurt ja võimast kaugpommitajate õhulaevastikku. Nelja mootoriga raskepommitajaid Pe-8 ehitati vähe ning neid ei jagunud isegi ühe täielikult komplekteeritud polgu jaoks. Nende pommitajatega anti pistelisi lööke erinevates rindelõikudes ja sooritati rünnakuid vaenlase tagalasse, mis ei jäänud rindejoonest kuigi kaugele. Seega jäi Saksamaa sõjatööstuse süstemaatiline pommitamine liitlasvägede õlgadele. Enne plaanitavat Normandia dessanti tuli õhulöökidega nõrgestada Saksa Luftwaffet, et see ei nurjaks maabumisoperatsiooni ega takistaks seega teise rinde avamist.

B-17 raskepommitajate lennuulatusega hävitajaid polnud tol ajal ei N. Liidus ega ka liitlastel. Pommitajatest väiksema tegevusraadiusega P-47 Thunderboltid olid sunnitud reeglina poolel teel kodubaasi tagasi pöörduma ning seetõttu pidid pommilaadungite kandjad vaenuliku territooriumi kohal üksi edasi liikuma. Luftwaffe õhuässadele sai kiiresti selgeks, kui kaugele suutis P-47 lennata ning sakslased ründasid liitlaste kaitseta jäänud pommitajaid karistamata seal, kuhu Thunderboltide lennukaugus enam ei küündinud. Kõrgemal pool arvati alguses, et hästi relvastatud pommitajad suudavad ise Saksa hävitajatega edukalt võidelda. Kuid see lootus osutus täiesti ekslikuks ning Inglise ja Ameerika õhujõudude kaotused olid kui mitte kohutavad, siis väga suured. Tõele au andes lisas suure panuse sellesse ka Saksamaa väga tõhus õhutõrje. Tuli leida lahendus, sest nii jätkates kaotanuks liitlasväed oma pommitamisvõimekuse.

Taevasse tõuseb Mustang
Mustangi tulekuga olukord muutus. Eskorthävitajaks lausa loodud ja kahe 284liitrise kütusepaagiga lennuk oli just see, mida vajati – metsiku preeriahobuse nime kandev hävitaja sobis B-17 ja liitlaste teiste pommitajate saatmiseks nii kaugele Saksa õhuruumi kui vaja. Mustang oli eriti võimekas just suurtel kõrgustel. Näiteks turvates 8000 m kõrgusel raskepommitajaid, polnud tal hõredas õhus toimunud lahingutes võrdväärseid vastaseid.
Kuid Mustangi eelkäija oli algselt kavandatud hoopis teise sihtotstarbega lennukiks. 1938. aastal tellisid britid Ameerikast partii õppe-treeninglennukeid NA-16. Et õhusõiduk projekteeriti ja ehitati North American Aviationi (NAA) poolt, siis siit ka vastav nimetus. Briti Kuninglikes õhujõududes anti lennukile nimeks Harvard. NA-73 esmalend toimus 26. oktoobril 1940 ning kuna inglaste eri tüüpi sõjalennukitel olid nimed, siis NA-73 sai brittidelt Ameerika päritolu rõhutava nime Mustang.

Esimene seeriaviisiliselt toodetud taevaratsu väljus tehase tsehhist 16. aprillil 1941. Briti Kuninglikes õhujõududes võeti Mustang kasutusele mitte hävitajana, vaid ründelennukina ning oma suure kiiruse tõttu ka luurelennukina. 1942. aasta suvest alates kasutasid britid Mustange laialdaselt luurelendudel ning rünnakutes Saksamaa ja okupeeritud Prantsusmaa, Belgia ning Hollandi strateegiliste objektide vastu. Hävitavaid lööke anti raudteedepoodele, -jaamadele ning rongidele, sadamatele, laevadele ja lennuväljadele. Esimene Mustangi ja vaenlase lennuki vahel toimunud õhulahing oli edukas – Saksa FW 190A tulistati Kanada 414. eskadrilli piloodi poolt alla.

Alguses ei avaldanud Mustang Ameerika sõjaväelastele mingit muljet. Leiti, et kuna on juba olemas samaväärsed P-38 Lightning ja P-47 Thunderbolt, siis pole vaja veel ühte analoogset lennukit. Kuid pärast jaapanlaste rünnakut Pearl Harborile suunas Ameerika valitsus pea kõik oma tehaste toodangu sõjaväe käsutusse. Mustangi nimi oli sel ajaperioodil Apache, kuid peagi anti taevatraavlile oma õige ja brittide poolt pandud nimi tagasi. Aprillis 1942 sai lennukeid valmistanud firma spetsiaalse tellimuse USA õhujõududelt. Sooviti 500 masinat tähisega P-51, kuid ei tahetud mitte hävitus-, luure- ega ründelennukit, vaid pikeerivat pommitajat. Valminud lennuk sai tähiseks A-36A ja nimeks Invader. Kuid pikeeriva pommitajana see lennuk läbi ei löönud – Mustang sai lõpuks tuntuks hoopis kui üks võimekamaid kõrghävitajaid.

Kõrgel teistest üle
Omaaegsete Ameerika hävitajate seas oli Mustang peale pidevat täiendamist lõpuks parim ning teenis auga välja hüüdnime õhuavaruste Cadillac. Seda täiesti õigustatult, sest võrdluses näiteks venelaste hävitajatega võib tuua asjakohase paralleeli Cadillaci ja Moskvitšiga. Üks oli mugav, võimas ja „lendas” kõrgelt. Teine seevastu hoidis madalat profiili, oli kitsas ning mugavusteta, aga ajas asja ka kuidagi ära.

Kuigi ametlikult Mustangi N. Liidu Lend-Lease’i abipaketis polnud (olid näiteks Airacobra, Tomahawk, Kittyhawk ja Boston), sattusid siiski mõned lennukid sõja jooksul hädamaandumise tõttu täiesti tervete eksemplaridena Saksamaa ja Ida-Euroopa aladele. Ameeriklaste insenerisaavutust uurisid nii Saksa kui ka N. Liidu spetsialistid. Moskvas oli asi lihtsam – ameeriklased saatsid Mustangi ise N. Liitu oma tolleaegsele sõbrale ja partnerriigile tutvumiseks. Kaks esimest algusaegade Mustangi läksid laevaga teele detsembris 1941 ning viimased eksemplarid kümnelennukilisest partiist jõudsid läbi N. Liidu põhjasadamate kohale maikuus 1942. Ühte esimest lennukit katsetati sama aasta juunis ja juulis. Nõukogude lenduril jäi loodetud 600 km/h piir ületamata, kuigi Ameerika ja Briti lendurite jaoks polnud see varem mingi probleem olnud. Tuvastati, et kuni 3700 m kõrguseni jätsid Jak-7B ja trofeena saadud Messerschmitt Bf 109 Mustangi varju, kuid ülespoole tõustes rollid vahetusid. Kuna Mustangi tõusukiirus oli peale õhkutõusmist alguses teistest väiksem ja manööverdusvõime veidi viletsam, leidsid otsustajad, et kuigi lennuk lööb kiirusega, on see raske ja idarinde madalal toimuvates õhulahingutes sobimatu. Lisaks nenditi, et kuigi kuulipildujad olid nõukogude omadest võimekamad, vajanuks selline lennuk kahureid, et pidada hästisoomustatud vaenlaste lennukitega edukat võitlust, jäädes ise pommitajate kuulipildujate laskekaugusest välja. Positiivse külje pealt kiideti lennuki head ja mugavat soojendusega kabiini, millest unistas iga nõukogude lendur.

Sakslased said alles 6. juunil 1944 oma valdusesse esimese täiesti korraliku P-51B, mis tegi hädamaandumise nende kontrolli all oleval territooriumil. Lennuk seati korda, sellele kanti ristid peale ning juba järgmisel päeval saadeti katsetustele, kus Mustangi ja teise trofeelennukiga Thunderbolt asusid improviseeritud õhuvõitlusesse „vaenlastena” Messerschmitt Bf 109G-6 ja Bf 109G/AS ning Focke-Wulf 190A-8. Masinaid juhtisid kogemustega Saksa lendurid. Mustangi plussidest toodi välja avar ja suurepärase vaatega kabiin, lennuki kerge ja hea juhitavus ning töökindel ülelaade. Maapinna lähedal olid Mustangi ja Saksa hävitajate kiirused võrdsed, kuid mida kõrgemale tõusti, seda rohkem hakkasid sakslased maha jääma. Puudustena märgiti Mustangi vähest soomustatust – kaitstud oli vaid lendur ja sakslaste arvates polnud soomuse paksus piisav. Leiti veel, et pikad jahutussüsteemide torud ja radiaatorite koondamine ühte kohta teevad mootori lahingumöllus kergesti haavatavaks. Kõrge hinnangu sai Ameerika lennuki aerodünaamika. Siin mängis peamist rolli võimas mootor. Tulemusi analüüsinud Saksa insenerid leidsid ehmatusega, et Luftwaffel pole Mustangile midagi väärilist vastu panna kohe ega ka tulevikus.

Eelmistest eraldi läbi viidud ja veel ühe, seekord Mustangi hilisema mudeli katsetustel osalenud nõukogude vastava ala asjatundjad nentisid samuti õhusõiduki piloteerimise lihtsust ja tuvastasid, et lennukiga tuleb hästi toime ka keskmise kvalifikatsiooniga piloot. Kuid keskmistel ja eriti väikestel kõrgustel jäi lennuki aerodünaamika venelaste arvates, nii nagu nende eelmises katsetuseski, suhteliselt kesiseks. Siin tuleb selgituseks öelda, et testijad tunnistasid ka ise fakti, et pidid läbi ajama väsinud ja päevinäinud eksemplariga. Samas täheldasid nõukogude vaatlejad sarnaselt Saksamaa asjatundjatega, et kõrgemal kui 5000 m ei suutnud Mustangiga sammu pidada ei nõukogude parimad hävitajad ega ka trofeena saadud ja katsetustel osalenud Messerschmitt Bf 109K. Sakslaste modifikatsioon tähisega K (Kurfürst) oli viimane ja parim seeriaviisiliselt toodetud Messerschmitt Bf 109, mille maksimaalkiirus oli juba 720 km/h ja lennulagi 12 500 m. Kuid ka USA insenerid ei puhanud. Mustangi täiustati pidevalt ning modifikatsioon tähistusega H kihutas taevas juba 784 km/h.

Nagu tavaks, uurisid vene spetsialistid erilise huviga Ameerika lennuki konstruktsioone, seadmeid ja varustust, et kogutud teadmisi saaks hiljem rakendada uute kodumaiste lennukite loomisel. Leiti, et Mustang on väga hästi ja kvaliteetselt ehitatud, omab eeskujulikku varustust, pakub lendurile suuri mugavusi ning on kadestamisväärselt hea mootoriga. Just õhusõidukitele sobivate korralike jõuallikate puudus oli N. Liidu ja Venemaa põhimure olnud läbi aegade. Idanaabri sõjalennunduse spetsialistid tunnistavad, et neil sellist väljapaistvat lennukit poleks massiliselt suudetud toota, sest see oleks nõudnud uusi keerulisi seadmeid, mida lihtsalt polnud. Ka kummitas materjalide puudus ning nende vilets kvaliteet. Eriti nappis alumiiniumi ning seda veeti sisse USAst ja Kanadast.

Lõpetuseks
Sakslased tuvastasid, et neil pole püüdmatule Mustangile midagi vastu panna. Vene allikad, mis tavaliselt omi lennukeid taevani kiidavad ning maailma parimateks loevad, tunnistasid Mustangi headust ja on seda nimetanud isegi mõnel korral legendaarseks hävitajaks. Seetõttu jääb üle vaid nentida, et loo peategelane oli tõesti Teise maailmasõja ajal kui mitte parim, siis üks suurepärane taevaratsu kindlasti.

Sarnased artiklid