Taastatud perekonnareliikvia
Mihkel Külaots
06.01.2016

Mida sina oma isale isadepäevaks kinkisid? Hakkaja disainer Joonas Torim aitas aastaid garaažinurgas varjusurmas olnud mootorratta K-125M taas elule.

Ja mitte ainult. 1954. aastast pärit ratas on võimalikult originaalilähedaseks taastatud ning on välja teeninud uunikumidele omase „musta numbri”. Tegu on ühesilindrilise kahetaktilise 125 cm3 mootoriga kaherattalisega, millel tippkiiruseks tehase andmetel 70 km/h. Toodeti seda mudelit aastatel 1952–1955. K-125M on väga kerge, õbluke mootorratas – tühikaal ainult 84 kg – võrreldes „tavapäraste” tsiklitega tundub see mudel veidi vähendatud koopia olevat. Samas oli Teise maailmasõja järgses Nõukogude Liidus nii majanduses kui ka enamusel inimestel rahaliselt mitte just kõige parem seis ja seetõttu osutusid kõik samalaadsed kerged ja soodsad transpordivahendid väga populaarseteks.
Praeguseks üle 60 aasta vana mootorratta ostis omal ajal Joonase vanaisa tuntud Eesti astronoomi, Tartu tähetornis tegutsenud Hugo Raudsaare käest. Hiljem oli K-125M transpordivahendiks Joonase isale ja vennale, mingil hetkel aga vaibus ka nende huvi. Aastaid tegevuseta garaažinurgas seisnud mootorratta otsustas Joonas Torim lõpuks isa ja vanaisa meeleheaks ning üllatuseks ära taastada. Kui algselt oli plaan kaherattaline sõitma saada ning sellele enam-vähem viisakas välimus anda, siis taastamisprotsessi keskel tekkis aina selgem soov sõiduk vähemalt sama heasse vormi saada nagu see kunagi tehasest väljudes oli. Unistuse aitas teoks teha mootorrataste restaureerimisega tegelev Phoenix Motorcycles eesotsas Kaarel Libega.
Kuigi enne restaureerimist oli tegu enam-vähem komplektse rattaga, kulus asendamist vajavate osade leidmiseks palju aega, lisaks tuli restaureerijal iga olemasolev detail üle käia.
Mootor oli nukras seisus: väntvõllis suur lõtk sees, keps tuli ära vahetada, silinder kulunud, käigukastiga olid probleemid. Enne garaažinurka seisma jäämist oli tsikkel ka väikese avarii läbi teinud, seegi tekitas lisatööd ning täielikku taastamist vajas ka värvkate.
Joonas käis korduvalt vanavaralaatadel vajalikke juppe otsimas. Olukorra tegi keeruliseks see, et enamasti ei teadnud vanade mootorrataste varuosamüüjad täpselt, mis neil suurtes kastides täpselt on. Või kui Joonas küsis, et kas see või teine jupp kuulub K-125M-ile, siis vastati, et läheb küll sinna peale ka. „Jupp võib küll töötada, aga kui see ei ole 100% selle mudeli varuosa, siis mulle see ju ei sobi,” muheles Joonas.

Phoenix Motorcycles...
...on suutnud oskuslikult taastada üle 60 aasta vanad osad, millele ei olnud võimalik paremas seisus asendust leida. Näiteks jalaraudadel olevatel kummidel oli otstest umbes veerand puudu – need lähevad tavaliselt kuskile vastu või kulutatakse saabastega ära. Kaarel taaslõi puuduoleva osa ning peale vaadates on võimatu öelda, et osaliselt on tegu üle poole sajandi vanuse kummiosaga, osaliselt aga parandatud või restaureeritud detailiga.
Imetlusväärselt osavalt pintsliga paagile ja porilaudadele kantud ilujooned on tõmmatud vaba käega, täpselt nii nagu seda tehases tehti. „Selleks on Phoenix Motorcyclesi restaureerimise meeskonnas täpse käega neiu, keda julgelt oma ala spetsialistiks nimetada võib. Vabakäe ilujoonte tõmbamine vajab kogemusi ning täpset kätt,” sõnas Kaarel. Kleebised paagi peal on hetkel tänapäevased vinüülkleebised, mille Kaarel ise piltide järgi võimalikult originaalilähedaseks kujundas, kuid tulevikus on plaan need autentsete vesikleebistega asendada.
Ka vanaaegne aku on jäetud võimalikult ajastutruuna alles, kuigi originaalaku korpuse sisse on ehitatud tänapäevane ja vastupidavam geelaku. Selline detail ei ole silmaga nähtav, kuna geelaku on osavalt peidetud ning seda pole näha isegi akukarbi avamisel. Tundub, et tähelepanu detailidele ongi Phoenix Motorcyclesi leivanumber. Poritiibade kinnituspoldid, mis esialgse restaureerija käes olid värvkatte peale saanud, kaotasid selle jälle Kaarel Libe käes – originaalis olid need kaetud galvaanilise valge tsingiga. Rehvid on esialgu uued, kuid plaan on leida autentsed originaalrehvid, otsimine igatahes käib. Eraldi väljatoomist väärib originaalne spidomeeter, mis asub sellel mootorrattamudelil juba tehasest tulles harjumatus kohas – esihargi paremal küljel, lisaks on selle skaala justkui 180° nihkes.
Restaureerimise tellinud Joonas Torim tõi välja, et pärast kaht aastat on ta varuosade tagaotsimise protsessi juba nii nautima hakanud, et soovib ka mõnda järgmist mootorratast taastada. „Nagu aardeotsimine – käid ühel laadal, käid teisel, saad infot mõne võimaliku niidiotsa kohta. See tegevus ise on juba nii põnev. Restaureeritud ratas on tore kõrvaltoode,” kirjeldas Joonas.

Kui palju maksab vana mootorratta restaureerimine? Phoenix Motorcyclesi juht Kaarel Libe selgitas, et konkreetset hinda on raske välja tuua. „Sõltub doonorrattast, mis seisukorras see on, kui kalliks osutuvad vajaminevad osad ja nii edasi. Samuti on oluline osa omaniku soovil – millist tulemust ta lõpuks tahab. Kindlasti on tegu neljakohalise arvuga, aga enamasti taastatakse kaherattalisi, millel on omanikuga eriline side,” võttis Kaarel teema kokku.

Sarnased artiklid