Suusatamise renessanss
Tõnu Ojala
10.02.2011

Ehkki tipptasemel näikse Eesti suusatamise parimad ajad selleks korraks läbi olevat, õitseb suusatamine rahvaspordina suurepäraselt – kaks järjestikust lumerohket talve on eestlased taas suuskadele toonud ja peagi juubelit tähistav Tartu maraton lööb nn uue aja osavõturekordi.

Suuskadele naasevad needki, kes nn lumelaudadega viimati kooliaastatel kokku puutusid, siis kui mingist vaba- ja klassikalisest sõidustiilist (rääkimata spetsvarustusest) veel midagi ei teatud. Ka suuskade valiku osas oli sel ajal lihtne, Eesti suusaturul valitsesid Pärnus toodetud Visud, millele pakkusid konkurentsi Tallinna suusavabriku Dünamo Tallinnad. Ja kui oli õnne (loe: tutvusi), võis saada koguni plastiksuuskade omanikuks – näiteks Visu Fiiber oli tol ajal väga kõva sõna!
Nüüd on pilt kirju. Rossignol, Fischer, Madshus, Peltonen, Atomic, Salomon, Karhu – need on Eestis kõige enam levinud nimed ja see nimekiri pole kaugeltki lõplik. Kaubamärk ei ütle seejuures vähimatki suusa päritolu kohta – nn esimese hinnaklassi komplektsuusad tulevad kõigil valmistajatel Venemaalt, Ukrainast ja üha enam ka Hiinast. Tippsuuski tehakse siiski enamasti suusatootjate tehastes Kesk-Euroopas.
Tänavu juba 40. korda aset leidev Tartu maraton on klassikasõitjate pidu, kuid läbi talve kestva Estoloppeti sarjas on maratone mõlemas stiilis sõitjate jaoks – nii klassikahuntidele kui neile, kes „uisutada” armastavad. Kel suusakilomeetrid praegu veel (millegipärast) nullis, ei tasuks kohe Tartu maratonile trügima hakata (seda enam, et kohti sinna niikuinii pole), kuid ettevalmistusi järgmisel aastal toimuvaks 41. Tartu maratoniks võiks küll juba sel talvel hakata tegema. Ja kindlasti kannatab osaleda väiksematel üle Eesti toimuvatel suusasõitudel.

Mida valida?
Suusatamisel on tähtsaimateks vahenditeks loomulikult suusad ja nende valimisel tuleb teada, kas eelistatakse klassikalist või vaba- ehk uisustiili. Kui klassikasuusaga saab veel uisku sõita, siis vastupidi mitte.
Suuskade hinnavahed võivad olla üüratud – pole ime, kui spordipoes seisavad kõrvuti 40- ja 400eurosed suusapaarid. Loomulikult mahub kallimasse otsa ka omajagu turundust – uued ja popimad mudelid maksavad enam, kuid muidugi on erinevusi tehnoloogias, kasutatud materjalides, kaalus, jäikuses jne.
Konstruktsioon, materjalid, tehnoloogiad maksavad (ja mitte vähe!), kuid mõjutavad ülioluliselt suusa käitumist ning suurendavad tublisti sõidunaudingut. Soodsaima ja võistlussuusa hinna vahe on pea kümnekordne, kuid libisemis- ja juhitavusomaduste vahe ilmselt veelgi suurem – näiteks 100 eurot suusa hinnas mõjutab suusa käitumist juba oluliselt.
Harrastamiseks ja rahvaspordi tasemel võistlemiseks piisab ühest paarist uisusuuskadest. Kui aga rahakott vähegi kannatab ja plaanid on tõsisemad, soovitavad asjatundjad kaaluda kahe suusapaari muretsemist – üks sula-, teine külma ilma tarbeks. Asi on selles, et näiteks klassikastiili sõites on külmades oludes parem pehmem, soojema ilma korral aga kõvem suusk. Uisustiili puhul on olukord vastupidine – pehmel rajal on tarvis pehmemat, kõval rajal jäigemat suuska.
Muidugi võib „kiriku keset küla” panna ja võtta keskmine variant, millega siis mõlemal juhul rahuldaval tasemel hakkama saab. Aga sõltumata ilmaoludest, kehtib printsiip, et mida raskem sõitja, seda jäigem peab ka suusk olema. Ja loomulikult on oluline sõitja pikkus. Vabastiilisuusad on meestel üldjuhul 187-192sentimeetrised, naistel reeglina 182sentimeetrised, klassikasuusad meestel 203–208 cm pikkused, naistel ca 198 cm (seega veidi lühemad kui omaaegne „standard” – maast väljasirutatud käe randmeni).

Keppe ei või alahinnata
Keppide valiku paneb paika sõitja kasv ja rahakoti paksus – kepipaari võib osta paarikümne, aga ka mitmesaja euro eest. Väga jämedalt arvutades on vabastiilikepid 20 cm, klassikakepid 30 cm alla sõitja kasvu. Tõsi, see kehtib nn keskmise inimese pikkuse korral ja ei ole päris täpne väga pikkade ja väga lühikeste inimeste korral (täpsem on valem, et klassikastiili kepi korral korrutatakse inimese pikkus koefitsiendiga 0,85 ja vabastiili kepil 0,9). Muidugi on siin ka erinevusi sõltuvalt sõidumaneerist – mõni sõidab pisut lühemate, mõni pisut pikemate keppidega.
Sageli kiputakse alahindama keppide tähtsust ja üritatakse nende pealt säästa. Samas on vahed suured ning kes harjunud sõitma jäiga, tasakaalustatud ja ülikergete keppidega, sellel on üleminek klass allapoole, näiteks 200 euro pealt 150 eurole, täielik piin.
Esmapilgul üsna sarnaste keppide hinnavahed tulenevad kaalust ja jäikusest (seega kasutatud materjalidest). Odavamad kepid on klaasplastist ja alumiiniumsulamist, kallimad süsinikkiududest.
Kepi jäikus määrab otseselt tõukesse edasikantava jõu suuruse. Paraku kipub jäikuse kõrvamõjuks olema rabedus ja seda purunemisaltim kepp on – näiteks kokkupuutel konkurendi saapa, suusa või kepiga…
Oma roll on kaalujaotusel – kergem kepp (peenem alaots ja väiksem kulp) tähendab väiksemat aja- ja energiakulu keppide etteviimiseks järgmisse tõukesse minekul.
Ka saabaste valik käib lähtudes sellest, kas eelistus on klassikal või vabastiilil. Vabastiilisõitja saabas on ülevalt toestatud, klassika oma on madalam. Suur erinevus on jäikuses – klassikastiili puhul on saapa tald pehme, vabastiili puhul vastupidi hästi jäik.
Eksisteerib ka nn kombisaabas, mida profid kasutavad näiteks suusavahetusega sõidus. Välja näeb ta enam-vähem analoogne vabastiilisaapaga, kuid selle tald on tunduvalt pehmem. Korralik kombisaabas sobib hästi ka harrastajale.
Tähelepanu vajavad klambrid. Klambritüüpe on kaks: SNS (Salomon) ja NNN (Rottefella), kusjuures enamiku saabaste puhul peale Salomoni enda ja Atomicu kasutatakse viimast varianti. Spetsnimetused jäägu professionaalidele, silma järgi teeb vahet nii, et Salomoni sidemetel on üks lai soon, kõigil ülejäänutel kaks.
Kui saapad juba olemas, peab seda ka klambrite valikul arvestama. Omaaegsete „kukkede” ja erinevate hilisemate klambriversioonidega pole tänapäeval midagi teha – need kuuluvad samasse ajastusse UKV-raadiote, A72-bensiini ja muude tolleaegsete toodetega.
Ilma keppideta suusakomplekti saab lastele alates 100 eurost, täiskasvanutele 10% kallimalt. Tõsi, selline varustus on mõeldud metsas jalutajatele, kel puudub elementaarne sõidutehnika ning kes edasiliikumiseks jalga maast ei tõsta. Need suusad on ka nn extruded-põhjaga, mis määret ei ima – nii et kõva „lipet” neist suuskadest oodata ei maksa.

Piiriks on taevas
Tegelikult peaks tõsisel suusahundil olema veel palju muudki – alustades suusariietest, lõpetades määrimiseks tarvilike vahenditega (erinevad parafiinid, kliistrid, spetsiaalne triikraud, harjad, korgid, puhastusvahendid jpm). See on aga juba järgmine etapp – alustada kannatab ka ilma moodsate suusakombinesoonideta ning suuskade määrimise teenust pakuvad pea-aegu kõik arvestatavamad suusamüüjad-rentijad.

Kuidas see kõik praktikas välja näeb, saad vaadata Eesti suusaliidu koduleheküljelt!

Sarnased artiklid