Suurte arvude seadus
12.11.2013

Tõenäosusteooriast tuntud seadus väidab, et katsete arvu kasvamisel hakkab mõõtmiste aritmeetiline keskmine lähenema mõõtmiste keskväärtusele. Püüamegi anda selgitust ja leida keskväärtust telerite reklaamides üha kasvavatele suurustele – kaadri värskendussagedustele.

Kõikide perioodiliste protsesside sagedusühikuks on SI süsteemist tuttav herts (Hz). Üks herts on niisugune sagedus, mille puhul ühe sekundi jooksul toimub üks protsessi tsükkel. Sama ühik iseloomustab ka vahelduvvoolu võrku, Eestis ja mujal Euroopas on selle väärtuseks 50 Hz. Jaapanis, Ameerika Ühendriikides ning paljudes Lõuna-Ameerika riikides on aga kasutusel 60 Hz sagedusega vahelduvvool. Ja just see vooluvõrgu erisus sunnib tootjaid valmistama ka telereid erinevatesse riikidesse erineva kaadrisagedusega. Ehk siis juba kineskooptelerite ajast näitasid Euroopas telerid sekundis 50 kaadrit ja USAs 60 kaadrit.

Refresh Rate elik maakeeli värskendussagedus näitabki, mitu kaadrit suudab teler ajaühikus kuvada, ühikuks seesama herts. Kineskooptelerite tippaegadel pakkusid tuntumad tootjad nagu Philips, Panasonic ning Sony juba aparaate, kus telerites olev tarkvara suutis kahe telejaamast väljuva kaadri vahele joonistada veel omast tarkusest ühe juurde. Sellised telerid kandsid uhkusega 100 Hz tunnusmärki. Ja heades levioludes selline tarkvaraline juurdejoonistamine toimis ning hea telepilt muutus veelgi silmasõbralikumaks. Samas nõrgas levialas muutis tarkvara uduse telepildi kaks korda udusemaks. Aga see oli õndsal analoogajastul.

Paneeltelerite ajastul jäid värskendussagedused samaks, odavamad mudelid ajasid läbi 50 kaadrit sekundis edastatava telepildiga ning kallimad mudelid pakkusid vaatajale sujuvamat kaadrivahetust 100 Hz näol. 3D-telepildi saabumine sundis aga mõningaid tootjaid tõsiselt pingutama ja tehnoloogiat arendama, sest aktiivprillidega vaadatav 3D nõudis värelusvaba pilti juba mõlema silma jaoks. Ja selleks ajaks oli teada-tuntud fakt, et peaaegu värelustevaba telepilti suudab näidata vaid 100 Hz teler. Seega pidi kaadrisagedus kasvama vähemalt 200 hertsini, et kumbki silm aktiivprille kandes 100 kaadrit sekundis kätte saaks. Kuna telejaamadest väljuva signaali kaadrisagedus ei kasvanud, lisati teleritesse võimsam protsessor, mis oli suuteline kahe originaalkaadri vahele joonistama juba kolm lisakaadrit. Ainuke, kes seda võidujooksu võis rahulikult pealt vaadata, oli LG, kuna tema oli valinud passiivprillidega 3D-tehnoloogia. Need näitasid siis ja näitavad ka tänasel päeval 3D-pilti korraga mõlemale silmale samaaegselt.

Seega võime tõdeda, et kuni aastani 2008 vastasid värskendussageduste numbrid telerite reklaamides tegelikkusele – kui ikka oli kirjas 200 Hz, siis selline paneel asus ka teleri korpuses.

Ja siis avastas suur turundus, et suuremate numbritega telerid müüvad paremini ning algas uus võidujooks niinimetatud suurema värskendussageduse pakkumisel. Ikka stiilis – mul on suurem kui sul! 2013. aasta suuremate teleritootjate mudelite parameetreid uurides selgub, et tippmudelitel ulatub see näitaja juba üle 1000 Hz. Seega „niinimetatud” värskendussagedus on kasvanud viie aastaga täpselt viis korda. Aga reaalselt?

Et seda reaalselt hinnata, peame tagasi tulema ikka selle sama telesignaali juurde, mis telejaamast väljub. Ja see signaal ei ole muutunud. Telejaamast väljuv signaal on jätkuvalt 25 kaadrit sekundis!!!

Kes siis petab? Loe novembrikuisest Tehnikamaailmast!

Sarnased artiklid