Suur Tõll – 100
Tormi Soorsk
10.07.2014

No kes siis jäämurdjat Suur Tõll ei tea, ikka teatakse – seda lihtsalt peab teadma! Aga kui hästi teatakse? Kas teatakse, et Eesti laevadest kõige kuulsusrikkama ja värvikama ajalooga jäämurdja tähistab sel aastal saja-aastaseks saamist? Eks tuletame siis tema siiru-viirulist elukäiku meelde.

Üle-eelmisel sajandil hakkasid aurikud mereteedel aina enam purjekaid tasapisi välja tõrjuma. Massinal ikka massina jõud, ei mina tema vastu saa, oli keegi kange mehepoeg õhanud, kui mäest alla veerevat rehepeksugarnituuri kinni pidada ei jõudnud. Eks nii võiks öelda ka aurikute kohta.
Aurumasinaga laev ei kartnud ebasoodsaid tuuli või tuulte puudumist, tema võis sõita igal ajal. Stopp, siiski mitte igal ajal – kui meri tõmbas kaane peale, siis jäi ka aurik jõuetuks. Aga kaup tahtis ju ka talvel vedamist ning äri ajamist. Nõnda jõuti mõtetega laevadeni, mis oleks murdnud läbi jää ja teinud teistele laevadele tee lahti. Üldpilt saab selgemaks, kui lisada, et maailmas on vaid 32 riiki, kus vajatakse jäämurdjaid.
Esimene selleotstarbeline laev ehitati juba 1837 Philadelphias ja kandis nime City Ice Boat No. 1. Laev oli puidust kerega (!) ja rautatud sõuratastega (sõuratastega jää sees!), ometigi oli ta Delaware’i jõel ametis 1917. aastani ehk 80 aastat! Aga läks hulk aega enne kui taolise otstarbega laevad hakkasid ilmuma siia Läänemere nurka. 1890. aastal said soomlased endale Murtaja ja siis olid Eesti veed ainukesed, kus ei tegutsenud võimsat jäämurdjat. Nii ei saanud see ometigi jääda ja 1895 tellis Tallinna Börsikomitee Stettinist 575 brt laeva mõõtmetega 48,7x12,7x6,1 m, mille aurumasinate võimsus oli 1600 hj. Nimeks sai see Stadt Reval ning tööd alustas 1896.
Vast on huvitav teada, et ka tulevane Eesti merejõudude juhataja Johan Pitka töötas seal 25aastasena tüürimehena.
Üsna kiiresti sai selgeks kaks asja: jäämurdja kasutamisest sünnib kaubandusele suur tulu, kuid 1600 hobusega masinas eriti paksu jääd ei murra. Aga Reval ehk praegune Tallinn oli suure Venemaa teisejärguline provintsilinn ning lootust uue ja võimsama jäämurdja saamiseks eriti ei olnud. Kuid kus häda suur, seal abi lähedal – horisondil oli tunda suure sõja lähenemist ning tsaari sõjajõud otsustasid Läänemere mereteede, aga eeskätt Peterburi ning Kroonlinna mereväebaaside kaitseks luua siia suurejoonelise merekindluse ning mitmed uued sõjasadamad. Aga sõjalaevad peavad ju saama ka talvel sõita ning tõhusat jäämurdjat oli vaja nendegi sadamast väljaaitamiseks või sadamasse tagasipöördumiseks. Oli leitud õige nupp, millele vajutada, ning 1912. aastal kuulutaski Venemaa kaubandus- ja tööstusministeerium välja konkursi Tallinnale jäämurdja saamiseks. Konkursil osalesid väärikad firmad Inglismaalt, Saksamaalt ja Venemaalt ja nüüd võib öelda, et läks hästi, et konkursi võitis Stettini (nüüd Poola Szczecin) mainekas firma Vulcan-Werke AG. Hea asi on teadagi ka kallis, aga vana inglaste tõde on, et vaene peabki ostma kalleid ja kauakestvaid asju. Laeva hind lepiti kokku 970 310 rubla peale, järgmisel aastal valminud Estonia teatrimaja maksis 811 416 – seega oli laev kuuendiku võrra uhkest majast kallim.

Jäämurdja teenistuskäik algas kirjult…
Aluse ehitamist alustati 1913. aasta suvel ning lõplikult valmis laev 28. märtsiks 1914. Valmimisel sai see nimeks Tsar Mihhail Fjodorovitš. Tulevasse kodusadamasse Tallinnas jõudis jäämurdja 2. juulil 1914 ja laeva esimeseks komandöriks sai erukontradmiral Grigori Hagmann – ju siis peeti seda laeva nii tähtsaks.
28. juulil 1914 puhkenud Esimeses maailmasõjas kuulus alus esmalt Vene impeeriumi, hiljem aga Vene SFNV Balti laevastiku koosseisu, kus laeva lisaülesandeks oli nii varustuse kui ka sõdurite transport. 21. mail 1917 anti laevale uus nimi  Volõnets, ühe esimesena Ajutise Valitsuse poole üle läinud Volõõnia polgu auks.
29. märtsil 1918, pärast Theodor Segersveni juhitud edukat salaoperatsiooni, sai punaste käes olnud Helsingis asunud jäämurdja valdajaks Soome vabariik. Soomlaste laevana läks Volõnets kapten Segersveni nõusolekul ajutiselt Saksa väejuhatuse teenistusse, et aidata vedada Saksa sõjaväelasi ning varustust Soomes tegutsevate punavägede murdmiseks. Juunikuus sai kapteniks S. Juchnewicz, kes oli olnud laeva kapten ka ülevõtmise hetkel ja kes oli võtnud nüüd Soome kodakondsuse. 28. aprillil sai laeva uueks nimeks Wäinämöinen, kuigi meeskond oli eelistanud Leijonat – aga meeskond pole ju otsustaja…

…jätkus kirjult…
Meie jaoks tähtsad teod algasid jäämurdja abiga 1919. aastal Vabadussõjas. Juba 3. jaanuaril tõi Wäinämöinen siia esimesed 135 Soome vabatahtlikku, kohe selle järel ka Põhja Poegade rügemendi kaks osa ning 4. aprillil 189 Taani vabatahtlikku, lisaks hulgaliselt kõikvõimalikku varustust. Nende vabatahtlike teenet ei saa kuidagi alahinnata, nad andsid tugevat, nii lahingulist kui moraalset tuge. Lisaks viis laev läbi jää sõja- ja transpordilaevu ja aitas pidada sidet Helsingi ja Tallinna vahel.
2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu järgi pidi jäämurdja minema Eesti valdusesse, aga sama aasta 14. oktoobri rahulepinguga Soome ja Venemaa vahel pidi Soome laeva loovutama Venemaale! Soomlaste jaoks raske seis! Eestlastel oleks nagu eesõigus, aga suure naabriga ei saa ju ka ühe laeva pärast uuesti tülli pöörata. Kemplemist oli palju – see on olnud läbi ajaloo kõige keerulisem välispoliitiline olukord Eesti ja Soome vahel –, alles 30. novembril 1922 loovutas Soome aluse Venemaale, kes andis selle tund hiljem (!) üle Eestile. Pärast ülevaatus- ja ettevalmistustöid sõideti 7. detsembril Tallinnasse.
29. detsembril 1922 sai jäämurdja Saaremaa vägimehe järgi nime Suur Tõll.
Eesti-sugusele väikeriigile oli see asendamatu laev, mis võimaldas aastaringset merekaubandust. Laeva väärtusest annab ehk mingi pildi seegi, et kui 1927. aastal hinnatati Eesti väiksemate jäämurdjate Tasuja, Jüri Vilms ja Jaan Poska koguväärtuseks 63 miljonit marka, siis Suur Tõll üksi oli kolm korda väärtuslikum oma 176 miljoni margaga.
Iga raskema talve järel dokiti laev kere korrastamiseks ning 1920. aastate lõpul ehitati kaptenisild kahekorruseliseks. Suurimaks tööks oli 1926-1927 aset leidnud katelde vahetus, mis läks riigile maksma 24 miljonit marka. Uued katlad telliti Vulcan-Werke AG tehasest ning vanad ehitati ümber naftapaakideks Virtsu ja Rohuküla sadamatele. Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal läks alus taas Nõukogude laevastiku koosseisu ja 11. novembril 1942 sai laeva nimeks taas Volõnets. Nagu Esimeses maailmasõjas, nii tuli laeval ka selles sõjas täita jäämurdmise kõrval mitmeid ülesandeid – pukseerida vigastatud laevu, ujuvdokke ja -kraanasid ning vedada sõjavarustust.
Eraldi tooks välja tema lahkumise pikaks ajaks Eestist 28. augustil 1941, kus ta evakueeritavate kolonnis liikus miinitraalerite järel lipulaevaks olnud ristleja Kirov ees, küllap viimase lisajulgestusena. Mis sest, et tema pardal olid Eesti NSV valitsuse ja Ülemnõukogu liikmed, Stalini jaoks oli tähtis ristleja! On ime, et meie kangelane pääses vist kõigi aegade suurimast ehk Juminda mere/miinilahingust tervena! Jääb veel lisada, et 25. detsembril (!) osa meeskonnaliikmeid arreteeriti ja pandi vangi, 1942. aasta alul aga saadeti allesjäänunutest mobilisatsiooniealised formeeritavasse 7. eesti laskurdiviisi.
Sõja ajal kandis alus ka relvi, mille hulk ja kaliibrid vahetusid sageli, põhiliselt olid need mõeldud siiski õhutõrjeks.

…ja lõppes kirjult
1950. aastal jõudis Volõnets tagasi Tallinna. Nn sõjakahjude sildi all saadeti ta Soome Rauma-Raahe OY laevatehasesse remonti. Kaasa anti kapteni, mehhaaniku ja spetsialistina mingid laevaasjades väga tumedad, aga see-eest usaldusväärsed mehed, kes võisid soomlasi hulluks ajada oma ebakompetentsusega. Õnneks teadsid soomlased ise, mida vaja teha. Vahetati sõjas viga saanud kereplaadid, pandi uued tekid, aga peatähtis – laev sai uued, Rootsist toodud vedelküttega aurukatlad ja pumbad, mis on töökorras siiani, üle poole sajandi hiljem. Hilisematel aastatel tehti mitmed väiksemaid ümberehitusi – sild ehitati kinniseks, ehitati uus umbreeling ja lainemurdja ning paigaldati uus puksiirseade.
1957. aastal suundus jäämurdja Kroonlinna, mis sai laeva püsiasukohaks. Teenistusse jäi jäämurdja 1980. aastateni. Aga 1967. aastal oleks laev äärepealt saadetud vanarauaks, põhjendus justkui hea: moraalselt vananenud. Üheaegselt sattus laeva tegutsema kaks kanget komisjoni, millest kangema ehk merejõudude peastaabi komisjoni eesotsas olnud admiral päästis laeva, sõnades ülejäänuile: „Vaadake, härrad komisjonide liikmed, kui me praegu nõukogude mereväes kanname maha kõik moraalselt vananenu, jääme me püksata!”. Seltsimeestest said härrad – ju admiral oli keemistemperatuurini viidud…
1988. aastal andis Volõnetsi viimane veneaegne kapten Iljašenko meie meremuuseumile teada, et jäämurdja on otsustatud maha kanda. Meremuuseumi töötajad A. Pärna, J. Sammet ning M. Õun koostasid seepeale suure pataka vajalikke ja vähem vajalikke dokumente laeva tagasisaamiseks, millele ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Ain Soidla alla kirjutas. Patakas jõudis N. Liidu merejõudude juhataja V. Tšernavinini, kes vastas nõusolekuga. Järgnes veel hulk sebimist, aga 11. oktoobril 1988 võidi laev lugeda jälle Eesti omaks. Veel viimasel ööl tegid aga endised „omanikud” „soomust”, virutades laevalt tema uhke rooliratta – küllap kellegi suvilasse.
21. novembril 1988 sai laev tagasi ka oma nime – Suur Tõll. Järgmised aastad möödusid laeva korrastades ja remontides ning külastajatele avati jäämurdja 1995. aastal.
2013. aasta sügisel teostati laeva dokkimine ja kere korrastamine, loo kirjutamise ajal on veel käsil siseruumide remontimine – suurimaks tööks on ohvitseride messi algse sisekujunduse taastamine. Lisaks ruumide renoveerimisele luuakse laeval uus ekspositsioon, mis annab ülevaate jäämurdja ajaloost. Mingem vaatama!

Autor tänab Teele Saart ning Mihkel Karu Eesti Meremuuseumist nende lahke abi eest üleskerkinud küsimuste lahendamisel, samuti raamatu ,, „Suur Tõll” ja teised Eesti jäämurdjad” (2005) koostajat Mati Õuna.

Sarnased artiklid