Suur pilt – ilus pilt
Juha Nykänen
01.04.2005

Paneeltelerite hinnad langesid Eestis eelmise aastaga ligi kolmandiku. Samas on nende pildi kvaliteet silmanähtavalt paranenud. Seepärast on nüüd üha enamates kodudes päevakorras suurema ja vähem ruumi võtva teleri hankimine.

42tollised plasmatelerid: JVC PD-42B50, LG RZ-42PX11, Panasonic TH-42PA30, Philips 42PF9966, Pioneer PDP-435HDE, Samsung PS-42S4SR, Sony KE-P42XS1

Kineskoop pildivaatamise abinõuna hakkab vananema. Esimene katoodkiiretoru ilmus üle saja aasta tagasi. Telekasutuses sai see lisaks ka värvid, kuid selle muud muudatused on olnud sama tüüpi kui automudelitel välimuse kohendamine.
Alles eelmise aastakümne lõpus astus lavale paar uut kuvaritehnoloogiat – vedelkristall- (LCD) ja plasmapaneelid (PDP). Seda sajandit alustame koos nendega.
Selles testis keskendume ainult 42tollistele plasmateleritele.

Erinevad tehnoloogiad

Mõlemal kuvaritüübil on omad tugevad ja nõrgad küljed. Vedelkristallkuvar põhineb tagantvalgustusel, mille ette asetatud väikesed elektrooniliselt juhitavad "katikud" moodustavad punkt punktilt kujutise. Värvid tekitatakse iga pildirakukese ette paigutatud punase, rohelise ja sinise kilega. Valge toon saadakse, kui kõiki põhivärve valgustatakse ühepalju.
Plasmapaneel on isevalgustav. Selle pildipunktid moodustatakse samuti ühekaupa juhitavatena, aga valgus sünnib iga pildirakukese sees toimuva gaaslahenduse tulemusena. Gaaslahenduses sündiv ultraviolettkiirgus paneb rakukese ees paikneva luminofoori kiirgama nähtavat valgust.
Mõlema paneeli pilt moodustub vähemalt poolest miljonist punktist (VGA). Paremates paneelides on pildipunktikesi üle kahe korra rohkem (XGA).

Poolt ja vastu

Veel paar aastat tagasi maksid plasmapaneelid üle 150 000 krooni. Kui tollal maksis üks plasmakuvari diagonaali toll üle 3500 krooni, siis nüüd on hinnad langenud isegi alla 1000 krooni. Kineskooptelerite tolli hinnad püsivad aastaid endisel tasemel.
Tavalist telerit saab ka odavamalt, aga saab ka plasmatelereid – küsimus on vaid soovitud kvaliteeditasemes. Tuleb lisada, et praegu saab kaupluste sooduskampaaniate käigus mõningaid testirühma mudeleid osta suisa 40 000 - 45 000 eest!
Hind ei ole seega takistuseks. Takistab hoopis harjumus ekraani soovitava suuruse suhtes. Paljud meist vaatavad telepilti ikka veel väga väikestelt ekraanidelt.
Plasmateler on juba nüüd hea ost. Kui paar aastat tagasi olid need tehniliselt nadid, on nad nüüdseks tõusnud tasemele, kus löövad pildi teravuses üle mis tahes kineskoopteleri.
Ka plasmakuvarite vastupidavuse kohta liigub igasugu kuulujutte. Vaid üksikud neist on pärit inimestelt, kellel endal on plasmateler. Kuvarite vananemisest rääkides tuleb meeles pidada, et see toimub ka kineskoopidega.
Mõned plasmakuvarite tootjad lubavad nende tööeaks juba 60 000 tundi, mille järel on pildi heledus langenud pooleni esialgsest tasemest. Samasugune – kui mitte lühem – on see ka kineskoobil.
On hea meeles pidada, et 60 000 tundi t‰hendab rohkem kui 15 aasta jooksul iga p‰ev 10tunnist telerivaatamist.

Lauale või seinale

Plasmateler võib võtta enda alla vaid murdosa kineskoopteleri poolt hõivatavast ruumist. Seega võib ostetud teleri hinda vabalt siduda pealinna korterite ruutmeetrihinnaga. Ka veedetakse teleri ees rohkem aega kui autoroolis. Seegi on hea põhjendus kogupere-ekraani kallimale ostuhinnale. Kui arvestada, et autot kasutab enamasti korraga ainult üks pereliige, tundub plasmateleri hind juba päris soodne.
Õhukese plasmaekraani võib paigutada telerilauale või riputada seinale. Enamasti on kuvari komplektis ka jalg, kuid Philipsi standardvarustuses on vaid seinakinnitus. Pioneeril ja Samsungil on nii jalg kui seinakinnitus lisavarustuses, millest valitakse ostmisel üks sõltuvalt vajadusest.
Jalaga lauale toetatud telerit on lihtne toas liigutada, seinale riputamine on aga lõplikum lahendus. Lisaks peab seinale riputamise korral leidma mooduse juhtmepuntra varjamiseks. Pioneeriga on see lihtsam, sest selle TV-vastuvõtja on eraldi kastis, mille külge käivad kõik juhtmed ja kuvarisse läheb sellest ainult üks kaabel.

Sooviks suur pilt

Videoprojektori eesmärk on tekitada ekraanile võimalikult suur pilt. Kõrvalnähuks on aga ventilaatori põhjustatud müra, mis mõnikord on tähelepandamatult nõrk, teinekord aga häirivalt tugev. Lisaks tuleb pildi vähese heleduse tõttu tuba pimendada. See pole iseenesest probleem, kui tahetakse vaadata filmi, mitte teleprogramme.
Projektsioonteleri pildi vaatenurk on enamasti plasmateleri omast kitsam. Projektsioontelerid on küllaltki vaiksed, aga püst- ja horisontaalsuunas muutuv pildikvaliteet vähendab vaatamise naudingut.
Praegu ei kasutata plasmatelerites enam ventilaatoreid, nii et need on müratud. See teeb plasmatelerist tavalise kineskoopteleri parima asendaja. Pilt on palju suurem, aga see on ju ainult hea.
Ka vedelkristalltelerid sobivad kineskooptelereid asendama, aga ainult väiksemate diagonaalide puhul. Esialgu on LCD-teleri puuduseks kõrgem hind ja liikuva pildi madalam kvaliteet. Selle pilt on parem väiksemates mõõtmetes, sest siis ei häiri selle puudused liiga palju.

Probleemid paradiisis

Päris probleemideta plasmatelerid siiski ei ole. Kuna pilt koosneb paljudest väikestest, aga võimsatest punktidest, võib ühe punktikese pikk pidev põlemine luminofoorpinnale jälje kõrvetada.
Seetõttu peaks plasmateleriga vältima vähemalt liikumatu arvutipildi vaatamist. Ka ekraani ülaserva sageli paigutatud heledad programmilogod võiksid jääda nähtavaks vaid mõneks ajaks. Kanalilogode heledust ongi viimasel ajal vähendatud.
Kinnipõlemist üritatakse vältida erilise pildiliigutamise automaatikaga, mis muudab regulaarselt pildi asukohta. Selle toimingu võib mitmel kuvaril eraldi sisse lülitada.
Mõnel on lisaks "värskenduspesuautomaatika", mis otsib ekraanilt kinnipõlenud kohti. Sellisele kohale suunatakse mõnda aega mustvalget müra või muud signaali, mis peab ekraani normaalseisundi taastama. Tasuks jällegi teada, et kinnipõlemist esineb ka tavalistel kineskoopidel. Sel põhjusel ei tohiks ka arvuti kineskoopmonitorilegi ühte kujutist liiga kauaks liikumatult “rippuma” jätta.
Lisaks võib nii plasma- kui vedelkristallekraanil näha surnud piksleid. Neid üksikuid pildipunkti-varemeid võib sündida juba kuvari valmistamisel. Üldiselt on lamekuvarite kvaliteedikontroll sellisel tasemel, et surnud pikslitega kuvarid tarbijani ei jõuagi, erandiks vaid üksikud surnud punktid ekraani servas.

Pildiformaadist

Suurem osa telejaamu saadab ikka pilti vanas 4:3 formaadis. Tavalise teleri vaatajat see ei häiri, kuid plasmateleri omanikku küll.
Plasmateleri punktide kinnipõlemist mõjutab ka edastatav pildiformaat. Kui 4:3 pilti vaadata normaalselt, jäävad ekraani servadesse hallid või mustad triibud. Kui suuremat osa programmidest vaadatakse servajoontega, võivad sinna sisse põleda nähtavad piirjooned.
Vaid Philips ja Panasonic oskavad pildiformaadi õigeks muuta, kui saade muutub 4:3-st laiekraanpildiks. 4:3 pilti näidatakse smart zoomi kujul, mispuhul pildi geomeetria moondub pisut horisontaalsuunas, kuid servade sissepõlemise üle ei pea siis muretsema.
Smart zoom tundub olevat plasmateleritele ainuõige lahendus, kuigi pilt venitatakse seejuures natuke laiemaks. Teiste telerite pildi formaati peab kogu aeg käsitsi seadma.
Digiboks ja DVD-mängija sobivad plasmaekraanidega paremini, sest nende pildiformaati juhitakse SCART-liidesest pingega või WSS-bittidega (Wide Screen Signalling). SCART-pesa 8. kontaktist tulev pinge lülitab mõned telerid õigele pildiformaadile. Teleprogrammiga edastatavad WSS-bitid on mõeldud nimelt teleri pildiformaadi muutmiseks. Näiteks Soomes neid eetrisse ei saadeta, kuid mõned digiboksid oskavad selle moodustada digisaatega kaasaskäiva pildisuhteinfo põhjal.

Liidestest

Kõigil testirühma teleritel on kolm SCART-liidest, millest piisab täiesti tänapäevaste signaaliallikate külgeühendamiseks. Lisaks on mitmeid erinevaid ühenduspesi, millesse saab ühendada DVD-mängijaid ja videokaameraid.
Digiboks ja DVD-mängija oleks hea ühendada SCART-liidesega, milles on RGB-sisend. LG kolme SCART-liidese hulgas on vaid üks, mis võtab vastu RGB-signaali. Teistel on RGB-sisendeid kaks ja lisaks võib ühte või enamasse SCART-i tuua s-video signaali.
DVD-pilt on parim, kui see tuuakse telerisse komponent- või DVI-liidese abil. Philipsil pole komponentsisendit üldse ja DVI-sisendeid on ainult kaks. Pioneeril on digitaalne HDMI-sisend, millega saab ühendada firma parimad DVD-mängijad. Spetsjuhtme abil saab sellega ühendada ka DVI-väljundiga seadmeid.
Mis allikast pärinevat pilti ka plasmatelerist ei vaadataks, see peab olema digitaalne. Analoogpilt on nende suurte ekraanide jaoks liiga pehme ja kohisev.
Peale Sony on kõigil rühma teleritel ka sisend arvuti ühendamiseks. Enne selle kasutamist tuleks aga veenduda, et teie arvuti toetab teleri eraldusvõimet ja pildi reasagedust.

Teravam pilt

Lähitulevikus saabuvat teravamat HDTV-pilti on tavalise teleri ekraanilt mõttetu vaadata – või vähemasti mitte loota sealt paremat pildikvaliteeti. Plasmakuvarilt vaadatuna on aga HDTV-pilt suurepärane.
HDTV-pilti võib praegu vastu võtta satelliidilt Euro1080i kanalil, mille nimi on uuemal ajal HD1. Edaspidi on teravam pilt tulemas ka kaabelvõrku. Veelgi hiljem löövad ehk kaasa ka maapealse digitelevisioonivõrgu operaatorid. Selleks on küll vaja täiendavat eetriressurssi, mis vabaneb alles siis, kui analoogsaated kogunisti lõpetatakse.
Proovisaadete järgi võib küll öelda, et tõeliseks hi-fi-pildimasinaks muutub teler alles HDTV tulekuga. Kõigile testirühma teleritest HDTV-satelliidisaateid vaadanutele avaldas parem pilt sügavat muljet.
Hea pilt saadakse ekraanile ka DVD-plaatidelt. Parima tulemuseni jõutakse siiski alles tipptasemel progressiivset pilti näitavate aparaatidega, millel on vähemasti komponentväljund, kuid veel parem, kui väljundiks oleks DVI või HDMI. Kahe viimasega ei pea digitaalset pilti ekraanile viimisel vahepeal jälle analoogformaati konverteerima. Mooduste erinevuste vahe on selge, kuid palju sõltub ka konkreetsest seadmest.
Eelmisel sügisel turule tulnud teravapildilised videokaamerad (HDV) esitavad kuvarile omad nõudmised. Nende salvestatud pilt esitatakse 1080i-formaadis, ehk siis pildi eraldusvõime on 1920 x 1080 pikslit.
Testirühma parima kuvari eraldusvõime on "ainult" 1024 x 768 punkti, mistõttu on HDV pilti vaja muundada sobivaks väiksemale eraldusvõimele. Tavalise kineskoopteleri eraldusvõime on tegelikult ainult umbes 400 x 576 punkti.

Tähelepanekuid heli kohta

Tõenäoliselt võib oletada, et plasmateleri ostja on investeerinud ka muusse ajaviiteelektroonikasse. Sel juhul ümbritseb teleriekraani kodukino kõlarisüsteem ja teleri oma helisüsteemi kvaliteedil pole niimoodi tähtsust. Siis ei ole see ka näitaja telerit valides.
Teleprogramme vaadatakse aga palju sagedamini, kui mitmekanalilise heliga varustatud filme, ja siis kasutatakse teleri enda kõlareid.
Suur kuvar on heli seisukohalt hea selle poolest, et servadele monteeritud kõlarid on teineteisest sedavõrd kaugel, et stereoheli hakkab toimima. Väikese kineskoobi kõrval on need stereoefekti tekkimiseks liiga lähestikku.
Tundub, et suurema ekraani juurde saab reeglina ka n-ö suurema hääle. Testis oli parim heli Sonyl. See on sedavõrd hea, et kõlbab soovitada ka muusika kuulamiseks.

Omadusi piisavalt

Enamiku testirühma teleritega saab vaadata topeltpilti. See tähendab, et kahte teleprogrammi saab ekraanil näha kõrvuti või on üks pilt teise sees. Selle eelduseks on kaks tuunerit. Muul juhul saab teise signaali ainult välisest pildiallikast.
Enamike plasmakuvarite puhul näidatakse teksti-TVd elava pildi kõrvale. See annab rohkem võimalusi tekstilehekülgede sirvimiseks. Kõigil rühma teleritel on tekstimälu vähemalt 1200 lehekülge. Nii ilmub iga uus lehekülg kohe ekraanile, ei pea ootama allalaadimise taga.
Pioneeril, Panasonicul ja Sonyl on ka pesa mälukaardile. Nii saab digikaameraga võetud pilte vaadata diaprogrammina.
Panasonicul on kaks kaardipesa, millest ühte sobib SD-kaart ja teise PC-kaardilugeja abil kõik muud kaardid. Ka Pioneer töötab adapteri abil. Sony toetab teadagi oma MemoryStick-kaarti.

Kogu testi saad lugeda TMi paberväljaandest.

Sarnased artiklid