Suur muutus - MP3-mängijad
Tomi Heinvuo, Mika Koivusalo, Harri Slip
01.09.2005

Veel kümme aastat tagasi olnuks paljudel raske kujutleda ennast muusikat ostmas ja säilitamas ilma plaatide, kassettide või muu käegakatsutava salvestusvahendita. Nüüd liiguvad nii uusimad hitid kui igihaljas klassika bitivoogudena internetis ja neid kuulatakse arvuti kõvakettalt või lausa ilma ühegi liikuva osata töötavast MP3-pleierist.

Apple iPod Shuffle
Creative MuVo N200
Creative MuVo V200
iLyn AP-100
JMM MiniWonder
JMM Traxter II
Panasonic SV-MP720V
Philips Key015
ProCaster Sphere V371
SanDisk SDMX-512R
Sony NW-E405
Thomson Lyra PDP2562
Eestis on MP3-pleierid esialgu esindatud tagasihoidlikult ja ka turg pisut teistsugune kui mujal maailmas. Näiteks Panasonicu ja Thomsoni maaletooja ei pea praegu vajalikuks selliseid seadmeid meile üldse tuua, Creative ja Apple on aga hästi esindatud ja nende mängijate eest küsitakse tavalist euroopalikku hinda. Nende seadmete suurus võimaldab aga neid igalt poolt kaasa osta.
Arvutihuvilistele ei ole MP3 uus asi. Muusikat on võrgust tõmmatud juba aastaid, sest valiku mitmekesisus ja hankimise lihtsus on kõrgelt üle keskmise plaadipoe poolt pakutavast. Huvi internetimuusika vastu lisab ka see, et niimoodi hangitud lood ei maksa kuulajale midagi.
Sellistest eeldustest lähtudes pole ime, et moraaliküsimused ei kerki netist muusikat imedes eriti päevakorda. Ja kuigi enesetunne ehk võngubki natuke, on selle häält olnud võimalik vaigistada tõdemusega, et ega internetis polegi eriti olnud kohta, mis võimaldaks hankida muusikat lihtsalt ja mõistliku hinnaga.
Iseäranis tagantjärele vaadates tundub väga lühinägelikuna plaadifirmade senine poliitika, mis üritas kõigest väest pidurdada interneti muutumist mainimisväärseks muusikakauplemise võrguks. Netikaubandusele tehtud panused on ikka veel üllatavalt väikesed, kuigi näiteks iTunesi edu on selgelt näidanud, et muusikat ollakse valmis ostma ka ainult bittidena, ilma plaatide või muu riiulipinda nõudva salvestusmeedia vahenduseta.
Apple’i iTunesi tuleb siinkohal näitena esile tõsta seetõttu, et see on hetkel võrgukauplustest populaarseim ja enim arenenud. Süsteemi keskusena toimib nii PC- kui Mac-arvutitel töötav iTunes-tarkvara, mis siirdab ja pakib CDde sisu arvuti kõvakettale, hangib internetist automaatselt albumite ja esitajate nimed, avab pääsu iTunesi netipoodi, aitab süstematiseerida ja hallata arvutis olevat muusikat ning kopeerida seda lihtsalt iPod-pleieritesse.
Seda kõike teeb iTunes nii, et peale mõningase tekstitöötluse ja interneti kasutamise oskuse ei nõuta inimeselt midagi. Seepärast pole ime, et iTunes-tarkvara toetavad kõvaketta või püsimäluga iPod-pleierid on hetkel maailma populaarsemaid muusikamasinad.

Kõige suurem muutus
Armees jagatavate õpetuste kohaselt on sõjalisel tühikul kombeks täituda. Kuna suured muusikafirmad jätsid interneti “terroristidele”, kes autoriõigustest ei hooli, on arvutifirmad otsustanud vabastada meid seadusevastasuse orjusest ja pakkuda võimalust osta muusikat internetist lihtsalt ja odavalt.
Samas võivad need ka ise natuke äri teha. Nii näiteks saab Apple juba nüüd iTunesi võrgupoest ja pleieritest enam tulu kui arvutite müügist.
Windowsi taha barrikadeerunud tarkvarahiiglane Microsoft tahab samuti haugata oma suutäie tuleviku muusikaärist. Võrgukaupluse sujuvus, ulatus ja toimivus jäävad aga veel iTunesile selgelt alla.
Üks interneti kaudu muusika jagamise võtmeküsimusi on autoriõiguste kaitsmine, mis praktikas tähendab mingisugust kopeerimise piiramist. Apple’i käes toimib see süsteem sedavõrd hästi, et selle olemasolu praktiliselt ei märka.
Microsofti süsteemis on autoriõiguste kaitsmise realiseerimisel kasutatud seniseid Windowsi-maailmale iseloomulikke võtteid. Teiste sõnadega tõmbab kasutajaõiguste kaitse süsteem kasutaja tähelepanu ekraanile päringuaknaid tekitades ja seal mitmeti tõlgendatavatele küsimustele õigeid vastuseid nõudes.
Kolmas mainimisväärt internetimuusikamüüja on Sony, mis tegutseb nii muusika- kui tehnikapoolel. Muusika internetipoed laienevad tasapisi üle maailma ja raudvara tootjad on lõpuks mõistnud, et CD ja MiniDisci kõrvale on vaja ka kõvaketta või püsimäluga pleiereid.
Selles testirühmas on kõige kaugemale arendatud pleieri-, tarkvara- ja võrguteenuste süsteem pakkuda Apple’il ja Sonyl. Arvutite lisaseadmetega tuntuks saanud Creative on samuti asunud muusika haldamise jaoks vajaminevat tarkvara tõsiselt arendama.
Teisalt on rühmas ka selliseid seadmeid, mis on mõeldud kasutamiseks ilma erilise tarkvarata. Kasutajalt oodatakse siis MP3-kodeerimisprogrammi otsimist võrgust ja muusikafailide kopeerimist pleierisse näiteks Windowsi failihalduse abiga.
Paljuräägitud tehnika arengusaavutused ei tähendagi siis seda, et mingi uus asi tuleb ja pühib eelkäijad hetkega maamunalt sootuks. Pigem läheb nii, et ükski uus seade ei asenda enam täielikult vana ning ei võta ainuvõimu. Ka sedavõrd kitsalt piiritletud tooterühmas nagu püsimäluga varustatud pleierid pakutakse erinevaid seadmeid nii arvutihulludele noortele kui stiiliteadlikele pereemadele.
Meie arvates on hea, et nüüd saab muusikat ühtviisi osta nii plaadipoest kui internetist ja kuulata seda stereosüsteemist, arvutist või kaasaskantavatest aparaatidest.

Vajatakse arvutit
Traditsiooniliste heliseadmetega harjunule on MP3-seadmed värskendav tuulepuhang arvutite segases maailmas. Muusika muundamine õigesse vormi ja selle siirdamine sobivasse seadmesse nõuab mingilgi määral arvuti tundmist ja loomulikult läheb vaja arvutit ennast.
Kõik testirühma pleierid toimivad Windows Me-, 2000- ja XP-operatsioonisüsteemides ilma erilist ajurit paigaldamata. Ükski ei tööta aga enam Windows 98 Special Editionist vanemate opsüsteemidega ja kõikidega on kaasas ajur nimelt Windows 98 SE jaoks.
Apple ja Sony võtavad muusikafaile vastu ainult omast tarkvarast. Muude failide siirdamiseks saab neid siiski kasutada. Sony SonicStage-tarkvara toimib ainult PCga, seega ei kõlba Sony Apple’i arvutile kaaslaseks.
Testitud seadmed võib jagada jämedalt kahte gruppi: mälupulga ümber ehitatud arvuti lisaseadmed ja päris-muusikamängijad. Umbes pooltega ei ole kaasas mingit muusika haldamise tarkvara, mistõttu need sobivad peamiselt arvutiharrastajatele. See-eest Apple, Creative, SanDisk ja Sony on kaugemale arendatud ning nendega tuleb toime ka ilma arvuti saladustesse süüvimata.
Selgelt parim tarkvara on Apple iTunes, kuid see töötab vaid koos Apple'i iPod-pleieritega. Teisalt võib aga tõdeda, et Windowsi Media Player ei tunne ära iPodi, maailma hetke soosituimat muusikamängijat.
Tarkvara poolestst järgmine on Creative MediaSource – peamiselt kasutuslihtsuse ja mitmekülgsete omaduste tõttu. Sony SonicStage on kasutuses juba selgelt jäigem ja raskemini omandatav.

Pakkimine määrab kvaliteedi
Et muusikat mahuks kõvakettale või püsimällu piisavas koguses, tuleb see tihedamalt kokku pakkida. Populaarseim pakkimismeetod on läbi aegade olnud MP3, kuigi pakkuda on ka muid.
Windowsis töötav Media Player pakib muusika WMA-formaati, iTunes’i võrgukauplusest saab muusikapalad AAC-pakitult, ning Sony on arendanud järjekindlalt oma ATRAC-kodeerimist. Mõnigi arvutihuviline tunneb aga hästi näiteks nimetust Ogg Vorbis.
MP3 on ikka veel populaarseim, seepärast mängivad kõik testirühma seadmed ka MP3-faile. Apple ja Sony ei tunnista Windowsi WMA-faile, vaid ajavad oma rida, milleks Apple’il on siis AAC ja Sonyl ATRAC.
Kuigi MP3 on konkurentidega võrreldes vana süsteem, on sellega salvestatud muusika praktiliselt sama hea, kui CD oma. Tuleb ainult kasutada piisavalt suurt bitikiirust ja asja oskavat tarkvara.
Kui tikutopsi suurune pleier ühendada korraliku hifi-seadme liinisisendisse, on sagedusesituse graafik reeglina sirge ja helis ei ole ka muid häireid. Nii ei erista ka kuldkõrv tingimata pleieri pakitud heli CDlt tulevast.
Jutud MP3-heli puudustest põhinevad osaliselt sellel, et muusika pakkimiseks kasutatakse väga erinevaid programme ja seda tehakse programmide väga erinevate seadistustega. Kui kasutatakse väikest bitikiirust ja lisaks stereoinformatsiooni ühendava joint stereo asetust, on lõpptulemus paratamatult halb.
Enim kasutatav bitikiirus muusika pakkimiseks on 128 000 bitti sekundis (128 kbit/s). Muusika vajab sel juhul ainult kümnendikku CD-heli salvestamiseks vajalikust mahust. Selle testirühma seadmetes on 512 megabaidi jagu mälu ja nendesse mahub 128 kbit/s muusikat kaheksa tundi.
Kui selle heli kvaliteedist ei piisa, võib pakkimise bitikiiruse tõsta näiteks 256 kbit/s-ni. Selle testi jaoks kodeeriti muusika iMac G5 arvutis MP3-süsteemi leiutanud Fraunhoferi instituudi algoritmi kasutades Spark XL programmiga. Kuulamiseks kasutati bitikiirusi 128, 192, 224 ja 320 kbit/s ja asetust normal stereo (mitte joint stereo).

Kasulik teada
Pleieriga koos saadakse kindlasti ka nuppkuularid – mõnikord helikvaliteedilt rahuldavad, mõnikord väga kehvad. Muusikanaudingut saab paremate kuularite ostmisega tunduvalt parandada. Ei maksa piirduda seadme enda kuularitega, kui elektriline kvaliteet kord juba enamat lubab.
Tuleks aga vältida vähetundlikke hifi-kuulareid, sest sellise aparaadikese võimendi väljundvõimsusest ei pruugi nendesse puhta heli söötmiseks jätkuda.
Mõned MP3-mängijad käivituvad üllatavalt aeglaselt ja ka juhtimiskäsud jõuavad pärale teosammul. See paneb imestama, sest aparaadis ei ole ju ühtki pöörlevat ketast ega liuglevat lugemispead. Selgeid erinevusi on ka ajas, mis kulub muusika arvutist pleierisse siirdamiseks.
Kõiki pleiereid võib kasutada ka lihtsalt mälupulkadena neid arvuti USB-pessa torgates – kas siis otse või kaabli abil. Andmeid siirates jääb aparaadi mällu tihti abifaile, mis võivad selle kinni jooksutada. Siis tuleb patarei aparaadist korraks välja võtta.

Nagu tähele panite, ei saa MP3-pleieri kasutaja niisama lihtsalt unustada, et tegemist on arvutustehnikaga.

Testitulemusi näed siit.

Sarnased artiklid