Suumime!
Harri Hietala
01.12.2005

Ühtpidi oleks suur puhkuste ja huvireiside periood justkui möödas, teistpidi kestab see tänapäeval aasta ringi. Samas on praegu paras aeg mõelda ka tulevasele suvele, lähtudes selle suve värsketest mälestustest.
Puhkusel ei viitsita liiga suurt kaamerat kaasas kanda. Reisifotodele tuleb aga kasuks see, kui on käepärast aparaat, millel pika suumiulatusega objektiiv. Kogusime testi 4500–7000 krooni maksvad pikasuumilised digikaamerad, millega kõlbab pildistada ka pärast puhkust. Selle hinnaklassi kaamerad ei ole omasuguste seas mitte kõige kallimad, esindavad aga parimat hinna/omaduste suhet. Rohkem makstes ei saa mitte just igas suhtes paremat pikasuumilist aparaati.

Suure suumiulatusega 4-5megapikslised digikaamerad
Fujifilm Finepix S5500
Kodak Z740
Konica Minolta Z5
Olympus C-770
Panasonic DMC-FZ5
Pentax Optio MX

Digitaaltehnika võimaldab teha fotoaparaate, mis on tunduvalt pisemad kui samasuguste omadustega filmikaamerad. Digikaameras ei ole vaja leida kohta filmikassetile ja kerimispoolile ning kuna elektrooniline pildisensor on filmikaadrist palju väiksem, pole ka objektiiv enam nii suur ja raske.
Kompaktdigikaamerate suumid on reeglina kolme- või neljakordse ulatusega. Mõnedes uutes mudelites on juba ka kuuekordsed. Sellesse testi valisime kaamerad, mille objektiivide suumiulatus on veelgi suurem – 10- või 12kordne.
Suumiulatuse kordaja näitab, kui mitmekordseks saab objektiivi fookuskaugust sujuvalt suurendada. Rõhutame veel kord, et siinjuures räägime me optiliselt suumiulatusest. Niinimetatud digitaalne suum tähendab pildist tüki väljalõikamist ja selle suurendamist juba pildistamise käigus. Digitaalseid suurendusi juurde arvestades räägitakse reklaamides häbenemata isegi 48kordsest suumiulatusest.
Kõigis testirühma aparaatides on lisaks 10-12kordsele optilisele suumile ka digitaalne suum.
Kui fookuskaugust saab muuta sedavõrd suures vahemikus, peaks kaameraga põhimõtteliselt olema võimalik pildistada nii lähedalt kui kaugelt. Reisil olles pildistamisest rääkides tuleb aga meeles pidada, et need kaamerad enam särgitaskusse ära ei mahu. Sellise suumiulatusega objektiivi ei õnnestu teha niimoodi, et see oleks superõhuke ka transpordiasendisse kokkutõmmatuna.
Testirühma aparaadid on aga siiski üllatavalt väikesed – eriti, kui neid võrrelda süsteem(peegel)kaameratega, millele ei ole sellise ulatusega suume saadagi. Mõõtmete vahe 2005. a TMi juuninumbris testitud aste kallimate pika ulatusega suumiaparaatidega võrreldes on samuti selge.

Kuus pikka toru
Kuna pika fookuskaugusega suumi on lihtsam konstrueerida kui lainurkset, ei ole ühegi testirühma aparaadi objektiivi pildinurk eriti lai. Tüüpiliselt ulatub see kinofilmi ekvivalentides 35 millimeetrini. Nii et, kui vajatakse tõeliselt lainurkset suumi, tuleb tutvuda nende aparaatidega, mille lainurga pool vastab kinofilmi objektiivi 28 millimeetrile. Veel parem lahendus on osta peegelkaamera ja sellele sobiv objektiiv.
Praegusesse testi saadi eelmisel sügisel välja toodud Fujifilm S5500, uued Kodak Z740 ja Konica Minolta Z5, Olympuse aastavanune C-770, uus Panasonic FZ5, mille mitmekülgsemat varianti FZ20 testiti TMis 6/2005, ja Pentaxi omapärase kujundusega MX-4. Samasse rühma kuuluvad ka Canon S2 IS ja Sony Cybershot H1, mis aga ei jõudnud testimise ajaks pärale.
Fujifilm, Kodak, Olympus ja Pentax on oma kaamerad varustanud 10kordse suumiga, Konica Minolta ja Panasonic aga 12kordsega. Pikema ulatusega objektiiv on teadagi vahvam, aga nendest numbritest ei maksa ülearu vaimustusse sattuda, sest ka kümnekordne suumiulatus on tavalise taskukaameraga harjunule omaette elamus.
Pika fookuskaugusega pildistades on oht, et kaamera väike liikumine käes muudab pildi ähmaseks, sest kui suumida objektiiv teleulatuses maksimaalselt välja, suurendab kaamera pildis kõike, sealhulgas ka aparaadi liikumist ja värinat. Kuna testirühma aparaadid on väga kerged, ei summuta käe värinat kaamera enda raskusinerts, nii nagu see juhtub raskete peegelkaameratega pildistades.
Nagu me eelmises testis tõdesime (TM 6/2005), on optiline pildistabilisaator väga kasulik iseäranis pika fookuskaugusega pildistades. Selles hinnaklassis on stabilisaatori oma kaamerasse ehitanud ainult Konica Minolta ja Panasonic, ning need saavad teistest paremad hinded kaamera käes istumise ja stabilisaatori eest.

Objektiividel on vahet
Testirühma kaamerates on nii nelja kui viie megapiksliga fotoelemente. Viie megapiksliga kaamera on üldiselt võttes parem, sest sellega tehtud piltidest saab valmistada suuremaid ja teravamaid suurendusi.
Nagu testipiltide suurendustest näha, ei ole vahed nii suured nagu numbrite järgi võiks arvata. Nii nelja kui viie miljoni pikslise kaameraga saab teha kasutuskõlblikke pilte kuni A4 suuruseni, kui ainult objektiiv on hea. Testipiltides on siiski näha objektiividevahelisi erinevusi. Nii pikaks venitatud suum on ju kompromiss sooritusvõime, mõõtmete, valgusjõu ja loomulikult tootmiskulude vahel.
Kõigil kuuel objektiivil on lainurkasendis valgusjõud sama – f/2,8. Telepoolel on parim Fujifilm (f/3,1) ja kehvem Konica Minolta (f/4,5). Teisalt, kui võtta arvesse objektiivide suur suumiulatus, pole ka Konica Minolta tegelikult selles osas halb, sest kompaktkaameratel, mille objektiivi suumiulatus on tavaliselt kolmekordne, piirdub teleotsa valgusjõud enamasti f/5,6ga.
Pildi teravuse ja moonutuste vähesuse poolest tõusevad etteotsa Olympus ja Panasonic. Olympuse suum jätab pildi servad lainurkasendis natuke tumedamaks, aga muidu on selle kvaliteet hea. Lainurkasendis on nn tünnimoonutust vähe.
Panasonicu heakvaliteedilises objektiivis on servade tumenemist vähe nii tele- kui lainurkasendis. Lainurga poolel on mõningast tünnimoonutust. Telepoolel on jooned sirged, aga pilt muutub äärmises teleasendis servadest natuke pehmemaks.
Keskmise tasemega hinnati objektiiv olevat Fujifilmil ja Kodakil. Fujifilmi pilt on lainurkasendis hea ja vinjetti (servade tumenemist) on vähe. Suumi pikemas otsas on pilt keskelt hea, aga selle kvaliteet langeb servadel värvihälvete tõttu. Lainurkasendis on tünnimoonutust vähe ja teleotsas on jooned sirged.
Kodaki Retinar-objektiiv on lainurkasendis servade tumenemist arvestamata hea. Teravus on lainurga poolel hea ja telepoolel rahuldav. Tünnimoonutust esineb mõnevõrra lainurkpoolel.
Konica Minolta ja Pentax said pildi kvaliteedi eest hindeks seitse. Konica Minolta objektiiv tumendab pildi servi eriti lainurkasendis. Tünnimoonutus on tavalisel tasemel ja teleotsas on jooned sirged. Suumi äärmistes asendites pehmeneb pilt servades.
Pentaxi tünnimoonutus on lainurkasendis tavaline ja seda on natuke näha ka teleotsas. Objektiiv tumendab pildi servi mõnevõrra lainurkasendis ja veidi vähem teleasendis.
Müra pildis suureneb ISO-arvu tõstes, ning see on pildis näha umbes samasugusena, kui teralisus tundlike filmide puhul. Testirühma kaamerate tundlikkus jääb ISO 50 ja 400 vahele, nii et ükski neist ei saa hämaras eriti hästi hakkama.
Paremad peegelkaamerad lubavad ilma eriliste müraprobleemideta pildistada isegi ISO 1600ga.
Väikeste ISO arvude juures on müra vaevumärgatav, aga ISO 400 juures (Konica Minoltal on suurim tundlikkus ISO 320) on see näha häirivalt selgesti, kui pilt suurendada näiteks A4 suurusse.

Kogu testi saad lugeda pdf-kujul.

Sarnased artiklid