Süsteem Perimeeter
Indrek Liiva
27.05.2015

Perimeeter on juhtimissüsteem, mis annab Venemaa poolt automaatse massiivse tuumalöögi ka juhul, kui kõik muud sidekanalid on hävinud. Mainitud nimetuse kõrval on jutuks tulev süsteem Lääne-Euroopas ja USAs tuntud ka nime all Dead Hand ehk siis „Surnud käsi”.

Süsteem töötati välja Nõukogude Liidus külma sõja ajal. Et garanteerida süsteemi toimimine igal juhul, oli ta projekteeritud töötama täisautomaatsena, ilma inimese sekkumiseta. Kui riigi kõrgem juhtkond oleks saanud usaldusväärse signaali toimunud tuumarünnakust, võinuks nad aktiveerida süsteemi ja siis jälgida sündmuste käiku kõrvalt, kindlalt maa alla varjununa, olles kindlad, et ka kõigi kõrgemate juhtide hukkumine ei lülita süsteemi välja. Süsteemi tööpõhimõte Pärast kõige kõrgemalt saabunud käsku toimub spetsiaalse juhtimisraketi start. Orbiidile jõudnuna annab see omakorda süsteemi aktiveerimisel stardikäskluse kõigile tuumalaenguga ballistilistele rakettidele. Süsteemi juhtimispunktid on küllaltki sarnased standardsete ballistiliste rakettide juhtimispunkidele. Kinnitamata andmetel on olemas vähemalt neli üksteist täielikult dubleerivat juhtimispunkti, mis on võimelised juhtraketid teele saatma. Põhiline juhtimispunkt asub Moskvast lõunas. Süsteem oli/on muidugi ülisalajane ja infot selle kohta väga vähe. Juhtraketid on süsteemi ainsad komponendid, mille kohta leidub rohkem informatsiooni. Nad on välja töötatud konstrueerimisbüroos Južnoje raketi UR-100U (15A16, NATO tähistus SS-17 Spanker) baasil ja kannavad tuumalõhkepea asemel raadiotehnilist komandosüsteemi 15B99, mis peab garanteerima keskjuhtimiskompleksist tulevate lahingukäskude jõudmise kõigi stardiseadmeteni ja seda tuumasõja tingimustes. Raketid stardivad tugevalt kaitstud šahtidest. Juhtraketi väljatöötamist alustati 1974. aastal ja katsetused toimusid Baikonuris aastatel 1979–1986. Katsetusteks ehitati kokku 10 juhtraketti. Üldse toimus 7 starti, millest 6 olid edukad ja 1 osaliselt edukas. Komandosüsteemi 15B99 mass on 1412 kg. Vastuvõtusüsteem peab tagama lahingukäskude jõudmise tuumatriaadi kõigi komponentideni, ehk siis ballistiliste rakettidega varustatud allveelaevade, strateegiliste pommitajate ja maismaal baseeruvate ballistiliste rakettideni. Vastuvõtuaparatuur on paigutatud kõigi nende stardiseadmetele ja peab tagama rakettide automaatse stardi – pommitajad peavad siis muidugi lahinglennul olema. Autonoomne kontrollsüsteem on komponent, mille kohta on kõige vähem infot. Mõningate allikate andmetel on tegemist keeruka ekspertsüsteemiga, mis hõlmab mitmed side- ja andurite võrgud. Eeldatavasti jälgitakse sõjaväe sagedustel toimuvat raadiosidet, rakettide stardiga kaasnevaid telemeetriasignaale, radiatsioonitaset, ioniseerivat ja elektromagnetkiirgust ning ka maapinna seismilist aktiivsust ja võimalik, et isegi elusate inimeste olemasolu komandopunktides. Kõigi nende andmete põhjal võib süsteem võtta vastu otsuse tuumalöögi vajalikkuse kohta. Teise variandi järgi aktiveerib süsteemi kõrgeim ülemjuhatus, kui on saanud usaldusväärsed andmed esimeste tuumalöökide kohta. Kui kindla ajavahemiku (15–60 min) jooksul häiret ei tühistata, järgneb juhtimisrakettide start. Üks süsteemi väljatöötajatest kirjeldab Ameerika ajakirjas Wired süsteemi tööd nii: süsteem on uinuvas olekus seni, kuni keegi kõrgetest ametiisikutest ei aktiveeri seda kriisiolukorras. Alguses süsteem monitoorib seismiliste, radiatsiooniliste ja õhurõhuandurite kaudu olukorda, et avastada tundemärke tuumarelva kasutamisest. Enne kui käiku lastakse vastulöök, peab olema täidetud neli tingimust. Kui süsteem on aktiveeritud, püüab ta määratleda, kas on toimunud tuumalöök Nõukogude Liidu (nüüd siis Venemaa) territooriumile. Kui see osutub tõeseks, kontrollib süsteem side olemasolu peastaabiga. Kui side on olemas ja uusi rünnakuid ei järgne, otsustab süsteem, et kõrged ametiisikud on elus ning mingi aja, 15 kuni 60 minuti pärast lülitub välja. Kui aga sidet ei ole, otsustab süsteem Perimeeter, et Viimne Kohtupäev on saabunud ning käitub vastavalt. Süsteemi Perimeeter ajalugu Kui 1983. aastal kuulutas tollane USA president Ronald Reagan välja oma Tähesõdade programmi, järeldasid Nõukogude Liidu kindralid, et USA plaanib ennetavat tuumalööki. Nende arvates ei oleks suutnud USA raketikilp täielikult neutraliseerida tuhandete nõukogude tuumarakettide üheaegset lööki. Kuid et päästa veel, mis päästa annab, kavandatigi süsteem, mis garanteerib kõigi allesjäänud tuumarakettide stardi igal võimalikul juhul. On avaldatud ka arvamust, et süsteem Perimeeter oli mõeldud ka Nõukogude Liidu kõrgemas juhtkonnas leiduvate tulipeade rahustamiseks põhimõttel, et juhtugu mis tahes, meil on veel viimane trump tagataskus. Külma sõja käigus lõid mõlemad pooled väga efektiivsed raadiosignaalide segamise süsteemid, mistõttu oli äärmiselt tähtis garanteerida peastaabi lahingukäskude jõudmine kõigi strateegiliste rakettide stardiseadmeteni. Konstruktiivsete otsingute käigus tekkis idee kasutada reservsidekanalina spetsiaalseid juhtimisrakette, mis oleksid varustatud võimsa raadioaparatuuriga ning annaks stardikäskluse kõigile allesjäänud tuumarakettidele, juhul kui kõik ülejäänud komandopunktid on rivist väljas. Konstrueerimisbüroo Južnoje alustas erijuhtimissüsteemiga tööd vastavalt Nõukogude Liidu valitsuse määrusele Nr 695-227 30. augustist 1974. Kui alguses planeeriti juhtimisraketina kasutada raketti MR UR-100 (15A15), siis töö käigus langes valik raketi MR UR-100 UTTH (15A16) kasuks. Modifitseeritud ja juhtpeaga rakett sai indeksiks 15A11 ja detsembriks 1975 valmis esialgne eskiisprojekt. Tavalise lõhkepea asemel paigaldati raketile spetsiaalselt selle jaoks välja töötatud elektroonilisi süsteeme sisaldav juhtimispea 15B99. Elektroonilise juhtsüsteemi töö tagamiseks pidi rakett säilitama lennu ajal kindla asendi. Selleks töötati välja eriline orientatsiooni- ja stabilisatsioonisüsteem. Pärast maapealsete konstrueerimistööde lõppu 1979. aastal alustati raketi lennukatsetustega. Selleks ehitati katsepolügoonil kaks spetsiaalset stardišahti ja täiesti uue unikaalse aparatuuriga varustatud komandopunkt. Uut eksperimentaalset saatjat kandva raketi esimene ja edukas start toimus 26. detsembril 1979. Katsetuste käigus prooviti läbi juhtimispea kõikide süsteemide töökindlus ja leiti, et on võimalik raketti juhtida etteantud parameetritega trajektoori pidi. Katsetused kinnitasid valitud konstruktiivsete lahenduste õigsust. Juhtraketi katsetustega samal ajal katsetati juhtraketilt saadetud käskluste põhjal ka maismaal baseeruvate ballistiliste rakettide tegelikke starte. Selleks paigutati vastavate stardišahtide juurde süsteemi Perimeeter antennid ning vastuvõtuaparatuur. Lennukatsetustega samaaegselt toimusid ka katsetused, mille käigus uuriti, kuidas juhtpea süsteemid tulevad toime tuumaplahvatusega kaasnevate kahjustavate teguritega. Katsetused toimusid Arzamas-16 laborites ning Harkivi füüsika- ja tehnikainstituudi ning Novaja Zemlja polügoonidel. Tulemusena selgus, et juhtpea töökindlus tuumasõja tingimustes isegi ületab Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi poolt seatud tehnilisi nõudmisi. Kuna katsetused kulgesid edukalt, otsustati Nõukogude Liidu valitsuse tasemel haarata süsteemi ka allveelaevadel paiknevad ballistilised tuumaraketid ning merelennuväe ja strateegiliste õhujõudude pommitajad. Juhtraketi katsetused lõppesid märtsis 1982 ja 1985. aasta jaanuaris seati süsteem Perimeeter lahinguvalvesse. Süsteemi ekspluatatsioon ja hetkeseis Lahinguvalves oleku ajal on süsteemi korduvalt kasutatud staabiõppustel. MR UR-100 baasil loodud juhtraketikompleks oli lahinguvalves kuni 1995. aasta juunini, mil SRT-1 lepingu raames võeti see lahinguvalvest maha. Teistel andmetel lõppes kompleksi lahinguvalve 1. septembril 1995. aastal, kui 7. raketidiviis, kuhu kuulus ka juhtrakettidega varustatud 510. raketipolk, laiali saadeti. See toimus samal ajal, kui raketivägedes võeti relvastusest maha raketid MR UR-100 ning asendati nad liikurrakettidega Topol. 1990. aasta detsembris asus lahinguvalvesse 8. raketidiviisi polk, mis oli varustatud raketi RT-2PM Topol baasil loodud moderniseeritud juhtrakettidega. Samuti on teada, et samal ajal rakettidega 15A11 olid lahinguvalves ka keskmaa liikurrakettidel Pioner baseeruvad juhtraketid. On teada, et vähemalt ühe, Vitebski oblasti Polotski linna lähedal dislotseerunud väeosa relvastuses olid 1986. aasta märtsist-aprillist kuni 1988. aastani nimetatud raketid. Süsteemi hoolduse ja remondiga tegelevad organisatsioonid on alafinantseeritud ja suure kaadrivoolavusega, mille tõttu kannatab töötajate kvalifikatsioon. Sellele vaatamata on Vene Föderatsiooni juhtkond korduvalt kinnitanud, et rakettide juhusliku või sanktsioneerimata stardi ohtu ei ole. Ajakiri Wired kinnitas 2009. aastal, et süsteem Perimeeter on täiesti töökorras ning valmis andma igal ajal vastulööki. 2011. aasta detsembris teatas Venemaa strateegiliste raketivägede ülemjuhataja kindralleitnant Sergei Karakajev, et Perimeeter on olemas ja asub lahinguvalves. Mõningatel andmetel toimub praegu süsteemi täiustamine tasemele, kus see oleks võimeline reageerima ka tavalõhkepäid kandvate tiibrakettide rünnakule. Propagandistlikel eesmärkidel räägiti Nõukogude Liidus NATO rünnakust ja vajadusest vastata. Meie siin teame, et sellist rünnakut oleks olnud raske uskuda, aga me ei tea, millal Venemaa võib kõneks olevat süsteemi kasutada.

Sarnased artiklid