Sülearvutite lai spekter
Veiko Tamm
04.09.2010

Mobiilne arvutitehnika saab aina valdavamaks. Seadmete valik, mille taga peitub sõna „arvuti”, muutub samuti iga päevaga üha laiemaks. Aga paljude jaoks jääb see valdkond siiski ka ähmaseks: kui räägitakse rüperaalist, läpakast või mapp-raalist, siis millest õieti on jutt?

Arvutite mobiilsus on pea sama vana nähtus kui personaalarvutid ise. Juba 1972. aastal, vaid veidi aega pärast PC-de sündi, pakuti välja idee mobiilsest arvutist ning esimese sellise kommertstoote valmistas ei keegi muu kui Suur Sinine – IBM. Ta tuli välja mudeliga IBM 5100. Tol ajal oli puuduseks muidugi ekraan, CRT-kineskoopi ikka eriti kompaktseks ei tee. Esimene tänapäevases mõistes sülearvuti oli Gavilan SC ja see masin oli ka esimene, mille kohta kasutas tootja inglise keeles sõna „laptop“.
Mobiilsele (äri)inimesele oli temaga kaasas liikuv arvuti eluliselt vajalik ning mida enam (äri)elu arvutisse kolis, seda suuremaks kasvas ka nõudlus mobiilsuse järele. Uue hoo sai sülearvutlus sisse 1990ndatel aastatel, mil arvutite ja nende komponentide tootjad hakkasid spetsiaalselt looma mobiilsete masinate komponente. Näiteks konstrueeris Intel tavalisest madalama energiatarbega protsessori i386SL, mis lisaks oskas jõudeolekus enda taktsagedust (ning koos sellega energiatarvet) veelgi allapoole kruttida.
Tänapäeval, kui moesõnaks on roheline mõtteviis ja energiasääst, on see tehnoloogia jõudnud ka lauaarvutite ja isegi suurte serverite maailma. Lisaks tol ajal pea ainuvalitsenud suurtele 3,5tollistele kõvaketastele ilmusid IT maailma pisemad (ja taas väiksema voolutarbega) 2,5tollised kettad, mis algul olidki loodud vaid sülearvuteid silmas pidades. Pidevalt täiustati akutehnoloogiat ja LCD-ekraane ning kunagistest suhteliselt nigelatest mobiilsetest hädaabinõudest on saanud igati jõulised ja moekad arvutid. Nüüd olemegi me saabunud faasi, kus kogu maailmas müüdavatest arvutitest langeb mobiilsete arvutite osaks juba üle poole turumahust, peatselt ennustatakse aga juba kolmveerandit kõigist müüdavatest arvutitest just mingisse mobiilsesse klassi kuuluvaks. Kui me lisame siia ritta ka nutitelefonid (Smartphone), siis on mobiilne arvutitehnika juba saanud maailmas valdavaks.

Valik äärest ääreni
Kui me oleme harjunud spektrit nägema mingi parameetri järgi joondatud ühemõõtmelise jadana, siis sülearvutite puhul on neid olulisi parameetreid mitu: suurus ja kaal, jõudlus, autonoomne kasutusaeg ja – last but not least – hind. Mõned neist parameetritest käivad küll sageli koos – nt suurus ja jõudlus ning hind –, kuid on ka erandeid. Seega oleks parem kujutada meie „spektrit” kolmemõõtmelisena, kuid katsume lihtsuse mõttes ühe mõõtmega läbi ajada. Spektri ühes ääres paikneksid siis suuruselt „hiiud”, teises ääres „kääbused”. Meie spektris oleksid siis järgmised „lainepikkused”: DTR, tava-läptopid, ülipeened läptopid, netbookid, UMPC-d ja MID-id. Kas ka nutifonid siia lõppu lisada, on maitse asi.
DTR (DeskTop Replacement e lauaarvuti asendaja) arvutid on suurimad ja võimsaimad, mis kasutavad parimaid ja kiiremaid komponente ning kindlasti suurt LCD-ekraani. Tavaliselt on ekraani suurus 17–19 tolli, aga on omajagu mudeleid, millel pakkuda 20–21tolline ekraan. Viewsonic plaanis Hiinas turule tulla koguni 22tollise masinaga. Hind on sellistel arvutitel ka kõrge, meie turult saab neid alates umbes 18 000 kroonist. Tippude tipud aga võivad vabalt ulatuda saja tuhandeni (ning siin ei pea me silmas ehtebriljante jne). Kaal ulatub neil 3–4 kilost pea kümneni, autonoomne tööaeg aga eriti üle paari tunni ei küüni. Sellist masinat vajaks liikuv arhitekt, eriti maastikuarhitekt või insener, samuti ka mees-ja-koer-tüüpi firma omanik, kel plaan kasutada ühte masinat nii kontoris tööks kui kodus modernsete 3D-mängude jaoks. DTRi alaliiki kuuluvaid masinaid tehti vahel ka – just odavust silmas pidades – mobiilsesse, kõik-ühes kesta odavaid lauaarvuti juppe sisse ladudes (meil müüs selliseid nüüdseks pankrotistunud Desknote), kuid netbookide ilmudes ja ka ehtsate odavate sülearvutite hindade langedes on sellised (pool)lahendused kadunud.

Tavalised sülearvutid ehk nn Full-Size Laptop klassi masinad kasutavad väga varieeruvaid komponente ja ka ekraanisuurused ulatuvad neil 12–13 tollist kuni 16–17 tollini. Teravaid piire on klassi mõlemasse äärde raske tõmmata ja sageli kattuvad sülearvutid kui mõiste üsna laialt – kuhu oma toodet nimetada, on juba tootja maitseasi. Sõltuvalt komponentidest on lai ka nende hinnaskaala, ulatudes 5000–7000 kroonist äriklassi tippmudelite 20 000–60 000 kroonini. Sama lai vahemik kehtib ka tööaja kohta – paarist tunnist 6–7 tunnini, ehkki enimlevinud on 3–4 tundi.

Ultra-Thin läptop oleks nagu eelmisest grupist mitte niivõrd suuruse, kui muudelt parameetritelt eristuv lahendus, mis on suunatud just pikka aega „seinast eemal” olevale ja reaalselt palju liikuvale kasutajale. Kuigi me võime õlgu kehitades ühmata, et mis see kilo ees või taga ikka on, võin oma kogemusest öelda, et on ikka küll. Kui olin CeBITil päev otsa õlal venitanud tavalist 2,8 kg kaaluvat läpakat ja kuu hiljem järgmisel suurüritusel vaid 1,2kilost masinat, teadsin, et vahe on röögatu. Ja kui tavamasinaga tuli peatselt hakata otsima kohta, kus stepsel seina pista, siis pisimasin andis oma kõhutühjusest esimese piiksuga märku alles õhtul hilja hotellis. Sellist akuiga aitavad saavutada uued (U)LV ehk (Ultra) Low Voltage protsessorid, mille toitepinge on oluliselt madalam tavalistest mobiiliprotsessoritest. Samuti on tänapäeval sellistes masinates kõvaketaste asemel välkmälukiipidel baseeruvad SSD (Solid State Disk) seadmed. Mida suurem on ekraan, seda enam tarbib see energiat ja seda suuremad (ning ühtlasi raskemad) on neid kasutavad arvutid. Seega ei kiputa siin taevasse ronima ja tavaliselt on suuruseks 12–14 tolli ning enamik on LED-LCD ekraanid (mis on taas säästlikumad kui tavalised CCFL-LCD ekraanid). Korpused on kergest ja tugevast magneesiumsulamist või suisa kosmosetehnoloogilisest süsinikkiudplastist ja ka akud ekstraklassist. Summeerime selle kõik kokku ja saamegi parima jõudluse-kaalu-akuelueaga arvutid. Kuid neljas parameeter – hind – laksab autosõidust võrdlust tuues ka sajaga lakke. Alla 20 000–25 000 krooni selliseid masinaid eriti ei leia ja nad ongi suunatud maksujõulisele ärikliendile või siis tõesti raha mittelugevale, ent ennast hindavale inimesele. Tuntumad tegijad siin vallas on Apple’i Air ja Delli Adamo.

Netbook on suhteliselt noor, aga väga jõudsalt laienev pere sülearvutite maailmas. Ideena on selliseid soodsaid ja odavaid internetis tegutsevaid masinaid meeles mõlgutatud juba 1990ndate keskpaigast, aga tõelise hoo sai sisse nende areng 2007. aasta lõpus, mil Inteli IDF-üritusel demonstreeriti esimesi reaalseid mudeleid. Asuse EeePC sai suisa netbookide sünonüümiks mingil ajal. Algselt planeeritud odavaks masinaks vaestele riikidele nägi EeePC välja ka odav, nagu plastmassist kahvlisahtel. Ent korraga avastasid selle masina IT-mehed, kel polnudki mingeid erilisi karme ressursse vaja, vaid pisikest ja kerget masinat ligipääsuks oma haldusalale kaugelt läbi interneti. Ja siis pöörati juba tähelepanu ka disainile ning praegused netbookid on nagu öö ja päev algaegade omadega võrreldes. Ühisosaks on neil odav, kuid piisavalt võimas uut tüüpi Inteli Atom-protsessor (viimasel ajal on lisandumas ka Nvidia ION) ning kõrgintegreeritud süsteemikiip. Selline disain lubab odavat lahendust – kui lisada mitmed võrguühendused, siis olemegi saanud masina, mis rahuldab suurema osa tavatöö vajadustest. Isegi multimeedia (filmid, muusika) ei tee aatomikule peavalu – kui FullHD konteinerformaat MKV välja arvata. Ent see pole sujuvalt jõukohane ka odavatele tavamasinatele.
Algsetel masinatel puudus kõvaketas ja massmäluna kasutati tavalisi (digifotokatest tuntud) välkmälukaarte. Nüüd on kallimatel netbookidel aga ka juba pisemad SSD-kettad. Ekraani suurused jäävad vahemikku 5–11 tolli. On ka suurema ekraaniga aatomikke, ent kui netbookil lubab Microsoft kasutada odavaimat opsüsteemi, siis 12tollise ja suurema ekraani korral tuleb osta juba täisversioon. Linuxi kasutajatel loomulikult mingit sellist piirangut pole ja Linuxiga varustatud netbookide arv on oluliselt suurem kui tavaliste sülearvutite oma. Hinnad algavad sellistel masinatel 3000–4000 kroonist ja ulatuvad kallimatel isenditel juba 10 000ni.

UMPC ja MID. Ultramobiilne arvuti (Ultra Mobile PC) ja MID (Mobile Internet Device) on taas vägagi kattuvad mõisted. UMPC-s on nagu veidi rohkem seda vana tuttavat arvutit, PC-d; MID on idee poolest taskumasin (meie pooodides neid veel pole), mis oskab leida suvalise võrgu, sellega ühenduda ning jooksutada rakendusi, mis on võrgust kätte saadavad. UMPC-sid on püütud ikka seni arendada kui kõiketegevaid arvuteid, mis on tinginud ka selle klassi jaoks kõrgemad hinnad. Vaadates maailma turgusid, jäävad enamikel hinnad vahemikku 3500–7500 krooni. MID-id on määratud olema just odavklassi kindla eesmärgiga tooted, kuid ka neile luuakse keerukamaid seadmeid. Nii on mõnede hinnad 4000–5000 krooni kandis, ent äsja teatas Nvidia oma 99 dollarit (1200 krooni) maksva seadme turuletoomisest. MID-ide puhul on oodata suurt arengut ja ideid on palju. Näiteks saabute võõrasse linna riigis, mille keel on teile veelgi võõram ja mille rahvas eriti muud ei mõista kui oma kohalikku murrakut. Pole hullu – kui net leitud ja saate ühenduse kohaliku turismiserveriga, siis valite endale arusaadava keele ja kõik vajalik on käeulatuses. Tahate muuseume ja vaatamisväärsusi – aga palun! Tahate einestada – ja taas kuvab MID teile valiku kohtadest neis pakutavate menüüdega. Enamik MID-idest saab olema varustatud ka GPS-iga ja teie ekraanil on kaart, koos kogu lisateabega selle kohta, mida te ringi liikudes näete. Taas on selliste masinate hingeks säästlik protsessor (Atom, ARM, ION), moodsates mudelites ülisäästlik ja selge OLED-ekraan. Tõeline reisija unistus!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid