Subaru Tribeca
Martin Harak
10.04.2012

Tõenäoliselt pole juba mõne aasta möödudes enam autotootjat, kelle valikus poleks tavasõiduautost kõrgema kliirensiga džiibilaadset sõidukit. On tõsi, et enamik neist n-ö pärismaasturi nimetust ei vääri, kuna mägiseid olusid ei näe nad isegi tootja katsepolügoonil, hilisemast tsiviilelust rääkimata. Õigupoolest ei peaks sellest hoolima ka tavatarbija, kuna enamik sõite tehakse valdavalt siledatel teedel.

Subaru on aastakümneid tähendanud eeskätt nelikvedu ning boksermootorit. Huvitaval kombel ei teinud nelikveo pioneer märkama kasvavat džiibitrendi, selle asemel kombati maad nn poolmaasturitega nagu Outback ja Forester. Kuid ameeriklaste suurushullust ei õnnestunud nende muidu edukate mudelitega lõpuni vaigistada ning nii toodigi seal 2005. aastal turule popi nimega B9 Tribeca. Tegemist oli algselt koostöös Saabiga kavandatud mudeliga, mis pidanuks Rootsi tootja plaanide realiseerumisel saama nimeks Saab 9-6. Seda aga ei juhtunud ning Subaru asus turgu üksinda vallutama. Kummalisevõitu kujustus järgis tegelikult Subaru tolleaegset stiilisuunda, kuid ehmatas autoringkondi piisavalt, selleks et mudeliuuendusega 2007. aastal asi kiiresti parandada.
Konventsionaalsema ja ühes igavama disainiga nägi nüüdsest ainult Tribecaks kutsutud Subaru välja soliidsem, kuid kaduma oli läinud hulk isikupära. Õigupoolest kasutati uuenenud mudeli juures just algselt kavandatud Saabi kujustuselemente.
Tribeca baseerus Legacyl/Outbackil ning oli projekteeritud selgelt just Põhja-Ameerika turgu silmas pidades. Euroopas selle müük pehmelt öeldes kiratatses, Eestiski sai uuena müüdud kõigest mõnedkümned masinad. Eks oli siin oma süü lisaks pisut ehmatavale välimusele ka hinnal, mis parema varustustaseme juures küündis konkureerima BMWde ja Mercedestega. Tegelikud konkurendid olid kodumaised, kuid samuti eeskätt USA turule mõeldud Mazda CX-7 ja Nissan Murano.
Tänaseni USA-s Indianas toodetava Tribeca müük Euroopas lõpetati aastal 2009.

Mitte nii mahukas, kui arvata
Tribeca on oma enam kui 4,8 meetrise pikkusega ja üle 1,8 meetri küündiva laiusega päris suur auto. Seda muidugi Euroopa mõistes. Telgede vahe ületab maagilise 2,7 meetri piiri, mis tagab sõitjatele mugava jalaruumi.
Tribecat võis osta 5- või 7istmelisena. Viimase puhul on lahtivolditavad tagaistmed peidus pakiruumi põrandas ning mingil juhul ei tohiks nende olemasolu olla auto valikul kriteeriumiks. Keskmise rea iste on relsside peal edasi-tagasi liigutatav, kuid ka see ei taga viimase rea istmel inimväärset äraolemist. Keskmise rea istmetele võiks ette heita istmepadja liiga madalal paiknemist – siin on tegemist siiski enamikku linnamaastureid kummitava probleemiga. Esiistmeil on aga mugav, ruumi on piisavalt ning elektrooniliste abimeeste abil õige sõiduasendi leidmisega probleeme ei teki. Mõneti üllatavalt ei ole aga rooli sügavus reguleeritav.
Erinevalt muidu igavatest Subarutest on Tribeca armatuurlaud omamoodi nähtus. Kas just nägus või praktiline, jäägu igaühe enda otsustada, kuid silmatorkava tegumoega on see küll. Juba turuletuleku aegadel märgiti Tribeca armatuurlaua materjali kehvemapoolset taset. Tõsi ta on – materjaliks on valdavalt plast, mis käe alla sattudes sugugi kallihinnaliselt ei mõju. Uste katteks olev materjal võib pikema kasutuse tagajärjel hakata pragunema. Jällegi – tegemist on Ameerika turgu silmas pidades toodetud sõidukiga ning sealseid norme arvestades püsib Tribeca igati konkurentsis.
Varustust anti Tribecaga kaasa lausa hulgi. Suur ekraan keskkonsoolis näitab tippmudelitel lisaks navigatsioonikaardile tagurduskaamerast tulevat pilti, keskmises reas istuvatele lastele võib meelepärane olla lae all asuv DVD-mängija koos selle juurde kuuluvate kõrvaklappidega. Standardvarustuses igatahes miskit olulist puudu pole, selle üle pead murda ei tasu.
Kiitust väärivad ventileerimisavad auto laes. Viimased võimaldavad värsket õhku isegi kolmandas reas istujaile. Laekad auto ustes ning keskkonsoolis on mahukad.
Sõitma asudes tuleb meeles pidada, et seisupidur seatakse ja võetakse maha vasaku jalaga. Sõites on Tribeca mugav mis tahes pinnasel, eriti hästi sobivad muidugi pikad vahemaad. Mürasummutus on väga hea. Sügavale mülkasse ronimiseks see masin siiski pole, kuid kehvas korras kruusatee triigib Tribeca sõitjate hüvanguks vägagi siledaks. Mootor ulatub pisut üle esitelje, samas tasakaalustab seda esisillast tahapoole jääv käigukast. Väike esiülend tagab seega hea kurvi sissekeeramise. Esiosa reageerib rooli järsule keeramisele vilkalt ning džiibile omast õõtsumist ei toimu.
21 cm kliirens lubab läbida ka üpris suuri veelompe, pikk telgede vahe aga seevastu muudab keeruliseks millestki üle sõitmise. Ostu puhul tasuks kindlasti vaadata auto alla, veendumaks veovõllide kummikatete korrasolekus.
Tribecal kasutatakse kaht piiratud libisemisega diferentsiaali (LSD), millest üks asub keskel ja teine taga. Tegemist on vana kooli seadeldistega, mitte läbi ABS-i toimivate LSD-sarnaste vidinatega. Juhiabideta libedal järsult kiirendades püsib auto väga kindlalt valitud kursil ning tunda on isegi nelikveolisele mitte nii omast ülejuhitavust. Kahjuks (või õnneks) ei ole juhiabisid lõpuni võimalik välja lülitada.
Vedrustusskeemina on kasutusel sõltumatu MacPherson nii ees kui taga – esiteljel ühe ning tagasillal kahe õõtshoovaga. Veermik peab suurel Subarul üldjoontes tublisti vastu ning korraliku omaniku ainsaks probleemiks saavat stabilisaaoripuksid, mis võivad vahetust vajada iga 60 000 km tagant. Nende hind koos vahetusega jääb aga 100 euro piiresse.
Pidurid on nii ees kui taga ventileeritavad. Muidu tubli veohobusena hinnatud Subaru lubab Tribecal vedada kuni 2000 kg kaaluvat haagist.

Ainult kaks janust mootorit
Esialgu oli Tribeca saadaval kolmeliitrise bensiinimootoriga (245 hj), mille kuus silindrit asusid lamaasendis auto pikiteljel nagu Subarul kombeks. Peaaegu kahetonnise masina liigutamisega tuleb see küll toime, kuid mitte üleliia veenvalt. Mudelite Legacy ja Outback juures suutlikuks osutunud mootor pakub Tribeca juures paraku vaid suurt kütusekulu ning kesist tõmmet. Nõnda jäigi too jõuallikas koos Tribeca esialgse välimusega paljudele pinnuks silma, mistõttu välimust muutes ka mootori töömahtu suurendati.
Teiseks mootoriks valikus sai 3,6liitrine (256 hj), mis edestas oma eelkäijat omadustelt küll märgatavalt, kuid siiski ei suutnud Tribecast kiiretele konkurentidele rivaali teha. Uus mootor sai muutuva klapiajastuse ka väljalaskeklappidele. Tõsi, kütusekulu vähenes eelmise mootoriga võrreldes mitte nii märgatavalt (keskmiselt 12,3 vs 11,6 l/100 km).
Mõlemad mootorid on valmistatud alumiiniumsulamist, mis lisaks boksermootori kujule tagab maasturile eriti olulise raskuskeskme madala paiknemise. Õieti on seda tunda sõites.
Töökindluselt mootoritel suurt vahet pole, Subaru bokser on tõestanud end väga pommikindla jõuallikana. Kui kindlat plaani vana (ja lahedama) välimusega autot soetada pole, siis tasuks kindlasti eelistada just suuremat mootorit. Pisut nurisemist väärib kõigest 64 l kütusepaak.
Käigukast oli mõlema mootori juures viiekäiguline automaat, mis pärast mudeliuuendust sai sujuvama ja kiirema käiguvahetuse. Oma osa mängib siin kindlasti ka suurema ressurssiga mootor. Kast on üldiselt töökindel, kuid on täheldatud mõningaid vibratsiooniprobleeme selle hüdrotrafoga, mis hullemal juhul on vajanud (kulukat) vahetust.
Hooldus käib tootja poolt etteantud 15 000 km välba tagant. Suurema hoolduse maksumus võib aga ulatuda kuni mõne tuhande euroni ning kehvasti hoitud auto puhul võib see number koos remonttöödega olla paarikordne. Mootorid on ketiga, mille tootja on deklareerinud kui eluaaegse.

Haruldane ja hoiab hinda
Kasutatult maksab Tribeca konkurentidega võrreldavat hinda. Sarnast tüüpi sõiduki valikul peaks Tribecat kindlasti kaaluma, kuna ülalpidamiskulud ei ole üheski aspektis kõrgemad konkurentide omadest.
Siiski peab arvestama, et tegemist on kallimapoolse maasturiga, mille igapäevakulud jäävad igavesse suhtesse uue sõiduki soetushinnaga. Veel tuleks arvestada, et standardne rehvimõõt on tootja poolt määratud 18 tolli, mis teeb uute jalavarjude soetamise vägagi kulukaks. Tribeca ei ole iseenesest keeruline auto, kuid diferentsiaalide, veovõllide jms ülevaatamiseks oleks kindlasti paslik esmalt esindusse pöörduda.
Kokkuvõttes annab Tribeca võimaluse eristuda, kuna Eestisse on neid aja jooksul kokku jõudnud tublisti alla 100 eksemplari.

Sarnased artiklid