Subaru Legacy/Outback (2003–2009)
10.08.2012

Jaapani pereautode hallivõitu seltskonna taustal on Subaru alati silma paistnud, seda eelkõige tänu boksermootorite ja nelikveo järjepidevale pruukimisele. 2003. aastal debüteerinud IV põlve Legacy jätkas sissetallatud radadel, kuid evolutsioon on märgatav – varasemast märksa hoolikam viimistlus aitas liikuda lähemale nn premium-klassile.

Auto põhiolemust põlvkonnavahetus ei muutnud – välisdisain on eelkäijaga äratuntavalt sarnane, tehnika suuresti sama ning keretüübidki endised: sedaan, universaal ning maasturi elementidega Outback. Pisut kasvasid mõõtmed, telgede vahe sai 20 mm suurem, lisandus ka pikkust, laiust ja rööbet; uus Legacy sai eelkäijast pisut ruumikam. Tulemus kukkus nii hea välja, et jaapanlased valisid selle oma aasta autoks.

2006. aasta mudeliuuenduse käigus sai terve masin kergelt „üle lakutud” – lisaks välistele detailimuudatustele kohendati sõitjateruumi, mootoreid, vedrustust. Sel kujul püsis Legacy tootmises 2009. aastani.

Legacyt on raske millegagi otseselt võrrelda, tegu on omamoodi nišitootega. Ta on liialt eripärane, et tavaliste pere- ja tööautode ritta sobituda ning nelikvedu teeb sõiduomadustesse selge vahe sisse. Märgatavalt kallima „Saksa premiumi” kõrval mõjub ta samas argisena ning jääb alla ka viimistluse poolest. Sarnaselt näiteks Honda Accordiga, mida tol ajal samuti kõrgemale positsioneerima asuti, puudus Legacyl odav baasimudel ning soodsaim, 2liitrine, maksis tol ajal teiste keskautode 1,6- ja 1,8liitristest versioonidest 50 000–100 000 krooni rohkem. Müüginumbreid kärpis, eriti muidugi Lääne-Euroopas, ka diiselmootori puudumine, mis saabus alles päris viimasel hetkel. Massiliseks ei kujunenud Legacy Euroopas kunagi, Mondeo-Passati-Avensise sugustele jäädi müüginumbrite poolest tubli suurusjärgu jagu alla.

Asjakohane tundub võrdlus rootslastega – ilmselt tõmbas ka Legacy ostjad Saabi fännide kombel soov millegi pisut erineva järele, maasturisugemetega Outback aga leiab sageli võrdlemist Volvo XC70-ga.
Legacyst õhkub nii maitsekust kui praktilist meelt, sellega sobib ühtmoodi hästi paadihaagist vedada või ärikohtumisele ilmuda, perega maale sõita või kõrvalteedel ralliässaks kehastuda. Mõjudes ühest küljest trendika ning pisut alternatiivsenagi, jääb ta aga alati vastupidavaks ja praktiliseks pereautoks.

Bokser mootoriruumis
Mootorikatte all avanev pilt on võrdlemisi ebatavaline. Subaru leivanumber, hästi tasakaalustatud ja madala raskeskeskmega boksermootor pikutab kusagil sügaval mootoriruumi põhjas.

Bensiinitoitel mootoreid pakuti kolmes suuruses – 2- ja 2,5liitristel on neli, 3liitrisel kuus silindrit. Valiku tegemine ei ole keeruline, kuna omaduste poolest eristuvad need üksteisest selgelt. Dünaamika ja kütusekulu poolest pakub head kompromissi 2,5liitrine. Väiksem 2liitrine sobib vaid rahulikule juhile, auto kiireks liigutamiseks napib aga võimsust – kombinatsioonis automaadiga kerib spidomeetri seier ennast 100 peale lausa 12–13 sekundit. Mudeliuuenduse ajal käidi sellest mootorist üle ning uuemad variandid on paremate näitajatega – märgatavalt säästlikumad ja parema dünaamikaga.

Kolmeliitrine on teisest puust ning muudab Legacy nauditavalt kiireks – manuaalkastiga tuleb 100 km/h kätte vähem kui 7 sekundiga. See on kui multifunktsionaalne sportauto, mis sobib ühtviisi hästi nii metsateedel kihutamiseks kui pere- või töösõitudeks. Paraku on see mootor üsna janune, mistõttu võiks seda soovitada vaid neile, kel piisavalt bensiiniraha taskus. Nii või teisiti tuleb Legacy omanikul arvestada pisut suuremate kütusearvetega – nelikvedu nõuab oma.

Euroopa turul oli Subaru viimane masstootja, kel oma autodele diiselmootorit pakkuda ei olnud ning see asjaolu hakkas müügitulemustele pärssivat mõju avaldama. Lünk täideti 2008. aastal millegi õige ebatavalisega. Oma põhimõtetele truuks jäädes töötas Subaru välja diiselbokseri, esimese ja ainsa omataolise. Omaduste poolest on see kordaläinud ning mõjub meeldivalt ebadiisellikuna – see on vaikne, sujuva käiguga ja ergas ning sarnaneb rohkem Subaru bensiinitoitel bokseritele kui millelegi muule. 2liitrise diiselbokseri dünaamikanäitajad on võrreldavad 2,5liitrise bensiinibokseriga, kuid kütust kulub umbes kolmandiku jagu vähem. Niisiis parim valik, aga et seda sai vaid viimasel tootmisaastal, siis paljude jaoks endiselt püüdmatus hinnaklassis.
Diiselmootorit pakuti vaid koos manuaalkastiga, mida tuleb soovitada ka bensiiniautodele – automaat on liiga uimane, et oma eksistentsi õigustada.

Hoolduses tuleb käia 15 000 km järel või kord aastas. 3liitrine mootor on ketiga, väiksemate jõuallikate hammasrihm vahetatakse 105 000 km järel ning kogu hoolduse maksumuseks kujuneb ca 600 eurot. Tavahoolduse hinnad jäävad 140 euro kanti, suurem 60 000 km hooldus maksab ca 350 eurot.

Kindel talveauto
Sõiduomadused on pälvinud vaid kiidusõnu, Legacy kuulub omas klassis kindlasti paremini juhitavate sõidukite hulka. Kes autot proovinud, ei väsi toonitamast – tänu nelikveole on sõiduomadused eriti kindlad. Ja seda isegi lumistes-jäistes tingimustes – Legacy püsib teel isegi juhul, kui autojuhil gaasijalga kramp lööb!
Outback on kohandatud kehvematel teedel liiklemiseks. Kõrgem kliirens parandab läbivust, pehmem vedrustus muudab sõidu künklikul metsateel mugavamaks. Kuid nagu alati, tuleb mugavus sportlikkuse arvelt. Asfaldil on Outback tavamudelist pehmem ja ujuvam ega paku sama head tunnetust.

Boksermootoritele omaselt jagub tõmmet laias pööretevahemikus ning see tuleb kasuks linnasõidul. Tähelepanu köidab ka iseloomulik helitaust, mis küll erinevalt mõnedest vanematest Subaru mudelitest on seekord üsna hästi sordiini alla surutud.

Tootja ise seda kusagil rõhutama ei kipu, kuid ometi teavad seda kõik fännid – üheks Subaru iseloomulikumaks jooneks on läbi aegade olnud odavailmeline sõitjateruum. Teatud edasiminekut võib ju täheldada, kuid ikkagi pole siseviimistluse silumine ka seekord inseneride prioriteetide hulka kuulunud. Kelle jaoks sellised detailid olulised, neile on hilisemate tootmisaastate autod varasematest versioonist rohkem meeltmööda. Ruumikuse poolest jääb Legacy esiveolistele konkurentidele pisut alla – jõuülekande komponendid peavad ka kusagile mahtuma.

Tasemel töökindlus
Hirm tundmatu ees on auto ostul oluliseks teguriks ning – nagu prantslased ja itaallased seda korduvalt tõestanud on – ei õnnestu eriliste lahenduste, kuid kahtlase või tundmatu töökindlusega autodele tänapäeval enam piisavalt ostjaid leida. Teinekord teeb kehv kuulsus müügitulemustele ka ülekohtuselt kahju. Ent märkimisväärsel kombel on Subaru keskpärasuse ringkaitsest läbi murdnud, nende autosid saatev raudkindla vastupidavuse maine suudab hirmu ebakonventsionaalsete lahenduste ees hajutada.

Väiksemad mudelid Impreza ja eriti Forester figureerivad juba aastaid töökindlustatistikates kõrgetel kohtadel ning ehkki vähem levinud Legacy satub nendesse kokkuvõtetesse harvem, pole ka selle mudeli vastupidavusega suuri probleeme.

Veermik on üsna tugev, põhiliseks kuludetailiks on esimese stabilisaatorvarda keskmised kummipuksid, mis maksavad umbes 10 eurot/tk, reeglina tahavad need vahetust iga 60 000 km järel. Alates 100 000 km võivad vahetust vajada rattalaagrid, rooliotsade ja amortisaatorite vahetuseks võib vajadus tekkida läbisõidul 150 000 km ja enam.

Esindus soovitab auto enne ostu tehnilisse kontrolli viia, lisaks veermikule tasub kontrollida ka kardaani vahelaagri olukorda. Viimase kulumine on potentsiaalselt kulukas viga, sümptomiks on maanteekiirustel tuntav vibratsioon.
Mootori ja käigukasti seisukorda tuleb auto ostul mõistagi uurida, kuid vigu esineb harva. Suure otsimise peale õnnestub mõned viited üksikutele riketele küll leida, kuid midagi, mida konkreetseks tüüpveaks liigitada saab, Legacyl küljes ei ole. Erinevate allikate põhjal kokkuvõtet tehes leiab kõige sagedamini viiteid jahutussüsteemi probleemidele ja liigäkilise sõidustiili poolt rikutud siduritele ja käigukastidele.

B-varuosade valik ei ole küll kõige parem, kuid veermiku- ja piduridetaile on enamjaolt saada. Ent alati tasub võrrelda ka hindu – Legacy B-osad on küll kvaliteetsed, kuid teinekord originaaljuppidest kallimadki!
Kasutatuna riiki toodud auto ajalugu ja läbisõitu on keeruline kontrollida, kuna ühtset andmebaasi ei eksisteeri. Samas ei ole margiesinduse hinnangul läbisõidu võltsimine üldiselt probleemiks olnud.

Väärtust näikse Legacy hästi hoidvat, kasutatud autode hinnad algavad 7000 euro kandist – seda on näiteks rohkem, kui suurte Volvode või Saabide eest tahetakse. Ent nelikveoliste Audide või BMWde kõrval on sellegipoolest tegemist soodsa alternatiiviga. Populaarne Outback kipub tavamudelist paarituhande euro jagu kõrgemas hinnas olevat.

Sarnased artiklid