Sony NEX-7
Glen Pilvre
04.04.2012

Vähegi tõsisem fotohuviline, rääkimata profist, pildistab ka tõsisema digipeegliga. Kvaliteet kvaliteediks – muidugi on seegi oluline, aga korralik „peegel” võimaldab ka muuta kiirelt pildiseadeid, kasutada lugematuid objektiive, välke ja mis tahes muud lisavarustust. Kallim peegelkaamera on aga küllalt massiivne – kas pole võimalik mahutada sama kvaliteet ja kasutusmugavus väiksemasse korpusesse?

Just seda proovib tõestada Sony uusim ilma peeglita „peegel” NEX-7. Loomulikult, ega senisedki NEXid polnud kehvad kaamerad – pildikvaliteedilt kohe kindlasti mitte. Ent kasutusmugavus ja reguleerimisvõimalused on juba teine asi ning ega ükski senine süsteemkaamera polegi ju konkureerinud paremate peegelkaameratega. NEX-7 tõsiseid kavatsusi näitavad juba välisedki märgid: kolm muudetava funktsionaalsusega valikuratast, nupud ning standardses mõõdus välguking. Sisult on NEX-7 paljuski sarnane Sony A-77ga, millest kirjutasime mullu novembrinumbris. Sama 24,3 Mpx APS-C mõõdus sensor ning 2,4 Mpx OLED elektrooniline pildiotsija. Ka ekraan on sama resolutsiooniga (VGA), aga pööratav vaid horisontaaltasapinnas (nagu A-65l).
Sarivõtte kiirus on aeglasem, A-77 12 fps asemel 10, taolist kiirust saab siiski kasutada vaid ühekordse, mitte pideva fookustamise korral.
Ilma objektiivita NEX-7 on uskumatult väike ja kerge – vähemalt tehnilisi näitajaid arvestades. Käes istub kaamera hästi – nii hästi, kui see taoliste mõõtudega asja puhul üldse võimalik on. Akut sisaldav kummine käepide on piisavalt suur, et haare kindel oleks. Disain on soliidne ja minimalistlik. EVFi (elektroonilise pildiotsija) asukoht ülevalt vasakus nurgas on väga hea mõte – sealt läbi vaadates pole vaja nina vastu ekraani lömmi vajutada, nagu see on paratamatu kõigi digipeeglite puhul (ja üldse paljude aparaatidega).
Peale toitenupu keeramist on NEX-7 murdosa sekundi jooksul pildistamisvalmis. Fookustamine toimib heades oludes keskmiselt kiiresti – nii umbes 0,2 sekundiga, päästikuviive on pea olematu. Viimase kiiruses mängib rolli ka n-ö esimene elektrooniline katik.
NEX-7 tõeliste võimete mõistmiseks tasub aga lahti võtta kasutusjuhend. Vaid kolm nuppu on tuttavate sümbolitega tähistatud, ülejäänud rattad-nupud on nimetud. Seda, mida mingi ratas või nupp parajasti seadistab, saab lugematutes kombinatsioonides muuta. Päästiku kõrval asuv nupp on n-ö seadete-komplektides liikumiseks. Menüüst saab valida, millised „komplektid” (valgebalanss, HDR-režiimid, pildiefektid jne) huvitavad ning kuni neli neist saab seada valitavaks just mainitud nupu abil. Kõikide rataste-nuppude funktsioonid muutuvad siis vastavalt valitud komplektile. Lisaks saab ka ükshaaval muuta nimetute nuppude funktsioone (vastavate eelvalikute hulgast).
N-ö tavarežiimis muudab tagumine valikuratas alati ISO-t, parempoolne särikompensatsiooni ning vasakpoolne (olenevalt pildirežiimist) säri või ava. Pildirežiimide valimiseks tuleb vajutada nupule tagumise valikuratta keskel – siis ilmub ekraanile suur graafiline P-A-S-M-ratas. Aga ka selle nupu funktsiooni saab muuta. Ühesõnaga: juhendi lugemine on rangelt soovitatav ning isegi siis kulub üksjagu aega, et kõiki nüansse tabada. See-eest saab aga seadistused tuunida peaaegu sama käepäraseks kui kahe valikurattaga digipeeglil. Aga miks „peaaegu”? Sest puudu jääb just nuppudest ning paratamatult tuleb ikkagi valida, mida võtta ja mida menüü(de)sse jätta.

Pildikvaliteet
NEX-7 pildikvaliteet on aga lausa klass omaette. Sensor on küll sama mis A77s, ent erinevalt viimasest pole NEX-7l selle ees poolläbipaistvat peeglit (neelab 30% valgusest), mis on nii hea kui halb. Hea selle poolest, et nii jõuab sensorini „kogu” valgus ning samade säritustingimuste juures teeb NEX-7 kübeke müravabama pildi. Isegi ISO 6400 juures (maksimum ISO 16 000) on tulemus täiesti kasutatav. Halb on aga see, et peeglivaba NEX ei fookusta faasipõhist meetodit kasutades. Nagu öeldud, pole kontrastipõhine autofookus just aeglane, aga kindlasti pole see ka välkkiire – vähemalt digipeeglite mõõtkavas. Näiteks kasutades sarivõtte puhul pidevat autofookust, langeb kaadrite arv sekundis kõigest 1,3ni. Samuti võib kiirema „actioni” puhul juhtuda, et autofookus eelistab suuremat „tagaplaani” väiksele ja liikuvale „esiplaanile”. Olemas on ka jälgiv autofookus – märgite subjekti ning kaamera proovib seda teravana hoida.
Sony lisavarustuse hulgas on aga adapter nimega LA-EA2, mis võimaldab A-bajonetiga objektiivide kasutamist NEXidel. See „vaherõngas” sisaldab ka poolläbipaistvat peeglit koos faasipõhise fookustamissüsteemiga. Muidugi võiks küsitada, kas poleks siis juba mõistlikum mõni n-ö päris Alfa SLT-seeria peegel võtta, sest LA-EA2 ei maksa just vähe ning lisab ka üksjagu massiivsust. Aga kui (kallid) A-seeria objektiivid juba olemas, siis miks mitte. Paraku jääb aga sellest kombinatsioonist välja ikkagi üks komponent – stabilisaator. A-seeria puhul on stabilisaator ju keresisene (ja objektiivid ilma selleta), NEXil aga stabiliseerivad pilti just objektiivid. Nii et nokk kinni, saba lahti. Saab kas kiirema autofookuse ja kolmandiku võrra „pimedama” pildi või aeglasema fookuse koos stabilisaatoriga – aga mitte mõlemat.

Video
Kuidas on aga lood videoga? Lühidalt öeldes, lausa erakordselt head. Strateegilised näitajad on 1080p kuni 50 täiskaadrit sekundis, andmevoo kiirus 28 Mbps – täpselt nagu A77l. Ent erinevalt viimasest on reguleerimisvõimalused paindlikumad. Nimelt toimib autofookus soovi korral kõigi säritusrežiimide (A, S, M) korral ning kõiki säritusparameetreid saab muuta ka videosalvestuse ajal. Suurim ISO videorežiimis on 3200 (A77l 1600). Manuaalfookuse puhul kuvatakse teravaima pildi puhul kontrastseimate vertikaaljoonte peale värvitoon (nn clipping), mis muudab (soovi korral) käsitsi fookustamise küllalt lihtsaks. Aga ei saa ka siinkohal ilma väikeste „agadeta”. Mikrofonisisend NEX-7l on, ent oleks võinud ka olla helikanalite nivoode reguleerimisvõimalus ja vastavad indikaatorid. Ka võib soojemates oludes juhtuda, et sensor kuumeneb üle – siis peab ootama. AVCHD formaadis võib ühe katkematu salvestuse pikkus olla kuni 29 minutit ja 50 sekundit.
Üks ebameeldivalt üllatuslik nüanss ilmutas end fotode sirvimisel – nimelt pole võimalik pilte sirvida suumiastme säilides, vaatamata lausa kolmele valikurattale. Kui juba kord fotole sisse suumitud, siis kõik kolm ratast muudavad vaid suumiastet (?!) – digipeeglitel harjumuspäraselt üks ratas suumib, teine vahetab pilte. Jääb üle loota, et tarkvarauuendused parandavad selle jaburavõitu olukorra. Ja kui juba miinuste lugemiseks läks, siis liigitub vast nende sekka ka asjaolu, et puudub võimalus n-ö oma pildiseadeid salvestada.

Järeldused
Kas NEX-7 on siis oma ambitsioonide kõrgusel? Väikeste mööndustega küll – nii reguleerimisvõimalustelt kui pildikvaliteedilt pole sama hinnaklassi „peeglitel” enam midagi oluliselt paremat vastu panna, kui üldse. Ainus ja suurim erinevus nn päris-peeglitest on fookustamismeetod – kontrastipõhine autofookus lihtsalt ei suuda kiiruselt võistelda faasipõhisega. Kohati pole ka kasutuskiirus päris nii nobe kui võiks ja E-bajonetiga objektiivide valik pole (veel täna) kuigi lai. Ent teisest küljest on NEX-7st parim videot salvestav fotoaparaat – nii reguleerimisvõimalustelt kui kvaliteedilt.
Kui mõned konarused saavad tarkvarauuenduste poolt silutud (loodetavasti), siis võivad suurema fotokoti omanikud küll rahulikult kaaluda selle väiksema vastu välja vahetamist – NEX-7 taha tulemuste kvaliteet kindlasti ei jää, kui aparaadiga sõbraks saada.

Plussid
Pildikvaliteet
Reguleerimisvõimalused
Videorežiim

Miinused
Kontrastipõhine autofookus
Kasutamine vajab harjumist
Mõned videorežiimi (pisi)puudused

Sarnased artiklid