Sony DSC-RX100
04.09.2012

Fotoaparaate, eriti neid, mis vabalt taskusse mahuvad, on rohkem kui teatavat värvi koeri – ent ometi tegi Sony veel ühe juurde. Ja millegipärast võtab TM vaevaks ka sellest kirjutada. DSC-RX100 on nimelt napilt suitsupakist suurem, aga sisaldab objektiivi avaga f/1,8 ja suurt sensorit – omadused, mis teoorias peaksid tähendama ülivõrdes pildikvaliteeti.

Paar kuud tagasi oli jutuks Canon G1X – kompaktkaamerate klassi kuuluv aparaat, milles suuremõõduline sensor. Aga vaatamata teoreetilisele kompaktsusele ja heale pildikvaliteedile polnud G1X mingi taskukaamera – kui, siis väga suure tasku oma. Nikon proovis kvaliteeti kompaktsusega ühendada selle aasta algul esitletud 1-se seeriaga, millel 1tolline sensor ning objektiivide vahetamise võimalus. Ent taaskord tuli kvaliteedi nimel teha järeleandmisi suuruse arvelt. Sony enda NEX-seeria APS-C sensoriga süsteemkaamerate kered on küll mõõtudelt väikesed, ent kui ette kruvida ka objektiiv, võib tasku mõtte kohe unustada.
Ega füüsikaseadused eriti paindu, aga proovida ju võib. Sony võttis sama suure sensori nagu Nikon 1-s, mahutas selle nii väikesesse korpusesse kui võimalik ning loobus vahetatavate objektiivide mõttest. Selle asemel on Carl Zeissi f/1,8-4,9 10,4-37,1 mm optika, mis n-ö puhkeasendis pakib ennast peaaegu olematuks. Tõsi, ülisuur ava number 1,8 on saadaval ainult 28 mm fookuskauguse puhul, vähegi fookuskaugust suurendades hüppab see kohe üle kahe (ja nii edasi) – aga siiski, taolises suurusklassis supernäitaja igal juhul. Ka pikima suumi f/4,9 pole tegelikult väga pime – arvestades objektiivi mõõte. Piksleid on sensoril ambitsioonikad 20 miljonit – mida on 1 tolli kohta ikkagi väga palju. Muide, peaaegu samades mõõtudes on ka Nokia Pureview 808 sensor, millele on mahutatud koguni 41 megapikslit.

Hääled sisse
Seda, et RX100 pole mingi järjekordne taskuseebikas, on ilma kaamerat kätte võtmatagi näha – robustne sile must kere ilma millegi liigseta. Käes saab asine mulje kinnitust – korpus on üleni metallist. Kaamera peal on toitenupp, päästik ja traditsiooniline režiimide valikuratas, tagapaneelil videopäästik, valikuratas ning viis nuppu. Ülejäänud osa täidab 3,2tolline ekraan.
Pärast sisselülitamist sirutab objektiiv end umbes viis korda pikemaks – mida vahetatav optika kuidagi ei suudaks. Suumida saab kahte moodi, kas nii nagu nn seebikarpidel ikka – väikese valitsa abil päästiku ees, või siis hoopiski nii nagu peeglitel – keerates rõngast objektiivi ümber. Sony on nimelt veel ühe valikuratta paigutanud ümber objektiivi ning sellega saab tegelikult teha palju muudki. Funktsiooninupu abil kiirelt rõnga rolle vahetades saab muuta ISOt, särikompensatsiooni, valgebalanssi jm lennult, ilma menüüdes ekslemata. Ja nii nagu ka NEX-7-l, saab RX100 rataste-nuppude funktsionaalsust lõputult konfigureerida.
Kogu RX100 kasutajaliides ongi Sony süsteemkaameratelt pärit ning selles osas ei saa midagi kobiseda – kõik on lihtsalt mõistetav ja selge. Ka on olemas kõik Sony „küberfunktsioonid”– sarivõttel baseeruvad auto-HDR, müravähendus ja panoraam. Lisandunud on automaatne kadreering portreevõtte puhul, mis tegelikult täitsa töötab. Kui ikka tõesti elevant on astunud fotograafi silma peale, siis lõikab kaamera ise portree hiljem „ilusa(ma)ks”. Ja nii nagu profimatelgi süsteemkaameratel, on RX100-l võimalik kolmed kasutajaseaded mällu salvestada.
Autofookus toimib kiirelt ja hämaras aitab lamp. Üleüldse tundub RX100 väga ergas. Ainus osakond, mis muu nobeduse kõrval kuidagi uimasevõitu mõjub, on piltide suumimine. Küll aga saab kenasti pilte kerida ka suumiastme säilides. Loomulikult saab teha ka videot – kuni 50p 1080 resolutsiooniga ja (ka) AVCHD-vormingus. Optiline stabilisaator toimib hästi, samaaegselt saab suumida ja teha ka fotosid, ent vaatamata teoreetilisele kuni 17 Mpx resolutsioonile, tunduvad need pigem 2 Mpx – ehk umbes sama teravad nagu kõrgterav videokaader ise.

Fotode kvaliteedist
Loomulikult huvitab kasutajat, kuidas on lood pildi kvaliteediga? Enamasti nii, aga natuke ka naa. Carl Zeissi optika on väga terav ja moonutustevaba – näiteks parem kui NEX-7ga kaasatulev kit-objektiiv. 1,8ne ava võimaldab kunstilisi häguse taustaga kaadreid, mida tavaliselt seebikatega kuidagi seostada ei oskaks. Viriseda tahaks aga kaamerasisese pilditöötlusmootori osas. See puudutab JPEGe ja automaatrežiimi. Nimelt on lubamatult hoogsalt (vähemalt kalli kaameraklassi mõistes) peale keeratud müravähendust ning sinna otsa agressiivset järelteravustamist. Pildid näevad esimese hooga küll välja väga kärtsud, ent lähem vaatlus tuvastab kontrastsete üleminekute juures koledad halod. Ja peenemad tekstuurid rullib müravähendus siledaks. Kaamera tõelisi võimeid näitab RAW-formaat – nii et kel vähegi tahtmist ja viitsimist RAW-faile ise „ilmutada”, saab tegelikult RX100st kätte iga pikslitera. Ja neid terasid jagub. Õnneks on ka võimalik P-, A-, S- ja M-režiimides JPEG-teravustamist maha keerata, mis toob palju ilusama tulemuse. Midagi halba ei saa öelda ka müra kohta suurel tundlikkusel, aga pigem jääb puudu ISO madalama otsa ulatusest (või säriaja lühidusest). ISO 125 ja 1/2000 eredas päiksevalguses tähendab, et ava 1,8 ei saa kasutada, kui just pole sooviks ülevalgustatud pilt.
DSC-RX100 on küll kallis, aga tegelikult oma hinda väärt – nii ehituskvaliteedilt, kasutusmugavuselt, funktsionaalsuselt kui ka (eriti RAW puhul) pildikvaliteedilt. Mis on täiesti võrreldav sarnases hinnaklassis olevate peeglitega – ent taskusse mahub ju ainult RX100.

Sarnased artiklid