Sõjamuuseum Viimsis
Margus Kruut
01.11.2008

Tallinna külje all Viimsi alevikus tegutsev riiklik sõjamuuseum, ametliku nimega kindral Laidoneri Muuseum, on kokku pannud korraliku pildi Eesti sõjaajaloost – kuid mitte ainult. Vabariigi juubeliaastal oleks ehk tore sealt läbi astuda?

Laidoneri Muuseumi eelkäija Eesti Vabastamise Sõja Muuseum loodi sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri päevakäsuga 19. jaanuaril 1919. aastal, kui rindel käisid veel ägedad lahingud (Tartu vabastati 14. jaanuaril) ja Eesti vabariigi püsimine polnud veel kaugeltki kindel. Mõtte algatajaks loetakse tolleaegset operatiivstaabi ülemat, hilisemat kindralmajorit Jaan Sootsi, kes kutsus ajalehes Postimees sõjaväelasi üles tulevase muuseumi jaoks koguma kasutusel olnud sõjariistu, lippe, dokumente ja muud vara, mis sobiks sõjaajaloo jäädvustamiseks. Ka Eestimaa elanikel paluti võimalusel saata esemeid ja fotosid.
Tolleaegse vabariigi sõjaväe juhtkond suhtus muuseumi eksponaatide kogumisse väga tõsiselt. Anti välja lausa käskkiri, mis keelas väeosades asju hävitada, enne kui muuseumi juhataja pole neid üle vaadanud. Väiksemad esemed ja dokumendid toodi muuseumi ruumidesse, suurem tehnika jäi väeosa lattu, kus neile kinnitati numbriga lipik „Sõjamuuseumi omand”. Nii jäid muuseumi tarbeks alles vananenud kahurid ja auto-tankirügemendis asuv soomusauto Wanapagan.

Okupantide hävitustöö
1930. aastatel nimetati muuseum ümber Sõjamuuseumiks. 1940. aastaks oli seal ligi 10 000 eksponaati, millest alaliselt oli välja pandud paar tuhat. Ekspositsioonis oli rohkesti relvi ja Punaarmee väeosadelt trofeedena äravõetud lippe, mannekeene Vabadussõja-aegsetes mundrites, sõjakaarte ning ülemjuhataja sõjaaegse töökabineti sisustus. Eraldi eksponeeriti Vabadussõja kangelaste Anton Irve ja Julius Kuperjanovi isiklikke esemeid ja teenetemärke, sh postuumselt antud Vabadusriste, hiljem lisandusid ka kindralmajor Ernst Põdderi reliikviad.
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel aeti Sõjamuuseum Vene tn 5 ruumidest, kus see tol ajal paiknes, välja. Esialgu viidi varad Koplisse nn punastesse kasarmutesse, kuid peagi toodi need tagasi vanalinna – Kiek in de Köki torni, kuhu hakati koguma ka likvideeritud Kaitseliidu ja endise Eesti kaitseväe varasid – lippe, auhindu, karikaid ja mälestusesemeid. Suur fotokogu viidi endisesse provintsiaalmuuseumi, varad anti üle ajaloo- ja revolutsioonimuuseumile.
Kurb, samas ka halenaljakas on, et pärast sõja puhkemist 24. juunil 1941 võttis Punaarmee ajaloolised muuseumieksponaatidest relvad endale ning nendega suunduti rindele sõdima. Ära võeti 12 kuulipildujat, 50 vintpüssi, 35 püstolit, 26 saablit ja laskemoona, lisaks veel ka soomusauto Wanapagan, mille Eesti kaitsevägi annetas omal ajal muuseumile just selle vanuse tõttu...
1945. aasta lõpus viidi muuseumi uute töötajate poolt läbi inventuur, kus selgitati välja „fašistliku päritoluga esemed”, mis määrati hävitamisele. 1950. aastate alguses alustati juba dokumenteeritud hävitustööga – võõrast ajalugu pole meile vaja! Näiteks 18. aprillil 1950 koostatud akti järgi hävitati 398 maali ja graafilist lehte ning 168 skulptuuri, sh J. Kuperjanovi ja A. Irve surimaskid. 7. märtsil 1951 põletati ja purustati veel 185 maali, 307 graafilist lehte ja 46 skulptuuri. Aprillis hävitati 134 vöörihma ja aumärki, 64 mälestuseset, 493 varrukasidet ja lippu ning 210 pitsatit. Eriti entusiastlik oli tolleaegne muuseumi direktor, kellele meeldis ise eksponaate puruks peksta.
Õnneks anti osa endise eksponaate üle teistele asutustele – arhiividele, Teaduste Akadeemia raamatukogule ja kunstimuuseumile. 235 ühikut Eesti kaitseväe ja politsei vormiriietust läks näiteks Draamateatrile.

Tuhast tõusmine
Pärast taasiseseisvumist leidus sobiv koht muuseumi taastamiseks Tallinna piiril Viimsis. 1923. aasta aprillis sai kindral Johan Laidoner Vabadussõja-aegsete teenete eest tasuks Viimsi mõisa südame ning kuni anastajate tulekuni 1940. aasta juunis jõudis ta rajada sinna esindusliku talu-mõisa.
Okupatsiooniaastail kasutas mõisahooneid nõukogude merevägi raadioluure keskusena. Võõrarmee lahkumise järel 1992. aastal algasid halvas seisukorras hoonete korrastus- ja taastamistööd.
Esimene ese, mis 1994. aasta jaanuaris võeti tuhast tõusnud muuseumis arvele, oli kindral Laidoneri nahkne kirjamapp, mis saadi Meriväljalt.
Üheks suuremaks muusemi väärtuseks, mis säilis ka okupatsiooniaastail, on ülemjuhataja kabineti mööbel. Säilis see tänu sellele, et see sobis hästi ka NKVD/KGB bossidele Pagari tänaval kasutada.
Kuigi võõrvõimu käsilased hävitasid erilise hoolega just Eesti vabariigi aegseid aumärke ja medaleid, on muuseum tänu inimeste annetustele suutnud taastada aurahade ja teenetemärkide ekspositsiooni. Kõik muuseumis eksponeeritavad Vabadusristid on nimelised, seega on täpselt teada, kellele need suurt tunnustust näitavad aumärgid on omal ajal antud.
Muuseumis on suur kogu kunagisi vormirõivaid, mis osteti kollektsionääridelt. Samuti saadi kollektsionääride abiga kokku õlakute ja tunnusmärkide ekspositsioon.
Eesti vabadussõdalaste poolt Punaarmeelt ära võetud lipud on mitu võimuvahetust rahulikult üle elanud, sest ega Vabadussõja eksponaate purustav muuseumi direktor omade lippe puutunud. Arvatavasti sattusid need punaväelaste lahingulipud Vabadussõja-aegsest sõjamuuseumist hiljem ajaloomuuseumisse.
Väeosa lipp on kui väeosa au, ühtekuuluvuse ja kangelaslikkuse sümbol, seetõttu on vastaselt võidetud lipud olnud läbi aegade kõige suuremad trofeed, mida ei antud tagasi isegi pärast vaherahu sõlmimist.
Keerulise saatusega on Eesti kaitseväe sidepataljoni lipp, mille leitnant Leonhard Hindoala tõi 1940. aasta sügisel Türile oma kallima juurde varjule. 1941. aasta 4. juuli öösel hukati Hindoala Patarei vanglas, kuid tänu temale jäi alles Eesti kaitseväe lipp, mida okupatsiooniaastail peideti kartulikeldris kinnitinutatud tsinkplekist kastis ning hiljem hoiti toas diivanipadja sisse õmmelduna. Lipp on kahjustamata ja väga hästi säilinud. Peale selle siidist, käsitsi väljaõmmeldud teksti ja embleemidega kaunistatud lipu suudeti päästa ka lipuvarda metallist teravik ning värviline kahekordne lipulint koos siidituttidega.
Sidepataljoni lipp anti Laidoneri muuseumile pidulikult üle 30. mail 1998 ning on praegu välja pandud kõigile vaatamiseks.

Eesti esimesed soomusautod
Okupatsioonieelne Eesti vabariik oli majanduslikult hästi arenenud, peale vedurite ja lennukite ehitati siin ka soomusronge ning soomusautosid. Ideega hakata Eestis ehitama soomusautosid tuli välja meie soomusrongide „isa” Johan Pitka. Juba 1918. aastal ehitati Tallinna Sadamatehastes valmis esimene soomusauto Estonia. Ja seda kõigest kolme päevaga. Vabadussõja päevil, 1919. aasta aprillis seal ehitatud soomusauto Kalewipoeg kuulus samasse seeriasse soomusmasinatega Toonela, Wibulane, Kotkasilm ning Lembitu (esialgu (H)Erilane). Seda tüüpi soomusautod ehitati kolmetonnise kandejõuga veoauto AEC veermikule. Mootori võimsus oli 45 hj, maksimaalne kiirus 45 km/h. Auto pikkus oli 7,5, kõrgus 2,3 m ja kaal kuni 8,5 t. Soomusautol oli mootoriosa, juhiruum ja lahinguosa. Juhiruumis istusid kaks autojuhti ja kergekuulipildur. Lahinguosa lael oli 360o pöördenurgaga suurtükitorn 37 mm Hotchkissi kiirlaskekahuriga. Lahinguosa tagaküljel oli kaks poolringikujulist torni, kummaski raskekuulipilduja Maxim. Lisaks suurtükile ja raskekuulipildujatele oli soomusauto relvastuses ka masina esiosas paiknev kergekuulipilduja Madsen. Lahingukomplekt koosnes tavaliselt umbes 200st mürsust, 15 000st raskekuulipildujatele mõeldud padrunist ning 1000st Madseni padrunist, peale selle veel meeskonna isiklike relvade laskemoon. Soomusena kasutati 6 mm paksusega kaevikukilpe ja 8–10 mm soomusplekki. Talvel maaliti auto valge-hall-siniseks ja suvel oliivroheliseks. Meeskonda kuulus seitse inimest – kaks autojuhti, kaks raskekuulipildurit, suurtüki laadur, kergekuulipildur ja auto ülem.
Vabadussõja ajal ehitati Tallinnas 8 soomusautot, lisaks Kalewipoja-tüüpi viiele veel kolm – Estonia (baasautoks Federal), Tasuja (Renault) ja Wahur (Packard). Ka mujal linnades löödi kaasa Eesti soomuskilbi tugevdamisele. Näiteks Pärnus ehitati soomusauto Wanapagan Saksa okupatsioonivägedest maha jäänud Prantsuse firma kahetonnise veoauto Delahaye alusele. Peale selle võeti vastastelt ära 4 soomusautot – Peerless (sai nimeks Pisuhänd), 2 Austin-Putilovetsi (Tasuja ja Suur Tõll) ning Fiat (Wambola).
Eesti kaotas Vabadussõjas ainult ühe soomusauto. Seda ei purustatud vaenlase poolt lahingus, vaid see tuli olude sunnil ise hävitada. Soomusauto Tasuja vajus lõunarindel Orava mõisa juures läbi sillakatte ning et masinat ei olnud võimalik vaenlase tule alt ära tuua, pandi see ise põlema. Hiljem anti Tasuja nimi ühele sõjasaagina saadud soomusautole.

Arsenali soomusautod ja Prantsuse tank
Arsenal-Grossley soomusautod olid juba moodsama välimusega, sest need projekteeriti-ehitati pärast Vabadussõda aastatel 1924–1928. Need kergsoomusautod (tähis M27/28) ehitati Tallinna relvatehases Arsenal, kasutades Inglise firmalt Grossley Motors Ltd tellitud veermikku ja mootorit. Soomuseks kasutati Rootsist ostetud soomusterasest plaate. Eest, tagant ja külgedelt olid autod kaitstud 7, pealt 5 mm soomusega ja põhja kaitsesid 3 mm paksused soomustatud terasplaadid. Auto oli seest vooderdatud vildi ja purjeriidega, et mitteläbivate laskude tulemusel soomuse sisepinnalt irduvate teraskildude eest kaitsta meeskonda ja seadmeid. Soomusauto põhi oli samal põhjusel kaetud männilaudadega. Meeskonnas oli neli inimest – ees olid autojuht ja soomusauto ülem, tornis asus laskur ning taga, seljaga sõidusuunas, istus teine autojuht. Lõksu või vaenlase purustava kahuritule alla sattudes ei pidanud masin väärtuslikke sekundeid kulutama ümberpööramiseks, vaid sai tagumist rooli keerava autojuhi abil praktiliselt kohe ja kiiresti põgeneda.
Arsenal-Grossley soomusauto pikkus oli 4,87, laius 1,8 ja kõrgus 2,43 m. Mootori võimsus oli 45 hj, maksimaalne kiirus 60 km/h, käiguvaru maanteel 177 km. Seitse autot olid relvastatud soomustornis paikneva 7,7 mm Madseni kuulipildujaga, kuus (sh Kaitseliidule antud autod) olid varustatud 37 mm Hotchkiss kahuriga. Lisaks oli igas soomusautos ka üks Madsen masina keres olevatest laskeavadest tulistamiseks.
Kui kaitseväe autodele enam nimesid ei pandud, siis Kaitseliidule antud kaks masinat said nimeks Kõu ja Pikker. Pole teada, kuhu Eestis ehitatud soomusautod punaste poolel sõjakeerises sattusid ja kus oma maise teekonna lõpetasid. Siiski ühes Saksa rindekroonikas, mis käsitleb Paldiski vallutamist, võib kahjuks näha ühte Arsenal-Grossley soomusautot purukslastuna põlemas.
Peale Eestis tehtud soomusauto mudeli on Laidoneri muuseumis ka Prantsuse tanki Renault FT 17 vähendatud koopia. Eesti kaitseväes oli seda marki tanke 12, ehk sama palju, kui oli Leedul.

Soome hinnaline kingitus
Tänu Soome sõjamuuseumile ning nende kaitsejõudude ja -ministeeriumi abile toodi suvel kingitusena Eestimaale ligi kuuskümmend suurtükki ja lahingumasinat, mis seni siinsetes muuseumides puudusid. Need on relvad, millega Eesti pinnal võideldi või millega eesti mehed võitlesid II maailmasõjas. Lisaks sisaldas kingitus soomepoiste kasutatud sõjatehnikat ja ka uuemaid N. Liidu relvi, mida eestlased õppisid tundma okupatsiooniarmees sundaega teenides.
Pärast esmaesitlust 23. juunil 2008 Lennusadamas endistes vesilennukite angaarides viidi raskerelvadest eksponaadid Suur-Sõjamäele hoiule, sest kogukaid museaale ei ole praegu võimalik kusagil pikemalt eksponeerida. Sõjamuuseumi direktori Indrek Tarandi sõnul on tulevikus plaanis Lennusadamast ja Suur-Patarei kasarmukindlusest teha põhjamaade parim mere- ja sõjamuuseum, kus saaks raskerelvad uuesti välja panna. Soomest saadud püstoleid ja vintpüsse hakatakse tulevikus eksponeerima muuseumi siseruumides.

Lõpetuseks
Muuseumis näeb mitme erineva temaatikaga väljapanekuid. Mõned märksõnad: tulirelvade ajalugu, Vabadussõda, Eesti ja külm sõda, fotonäitus „Eesti Kaitseväe välismissioonid”. Lisaks kindral Johan Laidoneri tutvustav väljapanek ja Pärnu Muuseumi koostatud näitus „Kaks algust”, mis esitleb riigi jõustruktuurides kasutusel olnud ja praegu kasutatavaid eraldusmärke. Väga palju on muuseumile annetatud eestlaste poolt kantud erinevate maade sõjaväemundreid ja vormiriietust.
Muuseumil on praegu 31 000 museaali, lisaks arhiivikogudes olevad mälestused, isikukogud ja kogu sõjateemaliste artiklitega. Sõjaajalooalane raamatukogu sisaldab ligi 4000 eksemplari.
Vabariigi juubeliaasta puhul on igati sobiv külastada muuseumi, mis meenutab meile ja ka tulevastele põlvedele väärikat ajalugu, kuidas Eesti riik sündis ning võitles välja oma vabaduse. Vaata ka www.laidoner.ee.

Sarnased artiklid