Sõitjad vahetavad sarju
Rein Luik
10.03.2008

Tänavu on taas üks Champ Cari meister ja lausa neljakordne meister, Sebastien Bourdais, leidnud töökoha F1-tiimis. Samas on terve sületäis erinevate vormelisarjade tippsõitjaid kolinud NASCARi kõrgliigasse.

Aastakümneid tagasi oli täiesti igapäevane nähtus, kui F1-sõitjad kihutasid oma põhitöö kõrvalt näiteks sportautode MM-võistlustel, võites ka seal nii etappe kui MM-tiitleid. Või käisid Indy-sarja tippmehed aeg-ajalt NASCARi etappidel ja F1-ässad jälle Indy-sarjas end proovile panemas. Edukaid tulemusi on ette näidata mitmetel kuulsustel. Tuletame vaid meelde selliseid legendaarseid sõitjaid nagu Mario Andretti, kes alustas oma tiitlitest kubisevat karjääri Indy-sarjas, võitis seejärel F1 MM-tiitli ja samas kuuluvad tema pagasisse ka võidud sportautode pikamaasõitudelt ja NASCARi kuulsaimalt võistluselt Daytona 500 miili sõidult. Või näiteks Jim Clark, kelle hukkumisest möödub tänavu 40 aastat. Legendaarne _otlane võitis kahe MM-tiitli kõrval ka Indianapolise 500 miili sõidu, aga kihutas ka NASCARi etapil, sportautodel ja isegi kuulsal RAC-rallil.
Tänapäeval juhtub üliharva, et sõitjaid oma põhitöökoha kõrvalt teiste sarjade üksikutel etappidel kihutamas võib näha. Kuid näiteks Champ Cari sarjast on viimase tosina aasta jooksul päris mitu meistrit käinud üritamas ka F1-tiitlit võita ja eks siin ole eeskujuks 1978. aasta maailmameister Mario Andretti. Aga Bourdais’ eelkäijatest on MM-tiitli võitmine õnnestunud vaid Jacques Villeneuve’il.

Michael Andretti juhtum
Võitnud 1991. aastal Indy-autode CART-sarja, üritas Mario Andretti poeg Michael isa eeskujul 1993. aastal läbi lüüa ka F1 MM-võistlustel. Ja tema töökohaks sai eelnevatel aastatel ülivõimsalt F1-radadel valitsenud McLareni tiim. Aga oh häda – läbilööki ei tulnudki ja veel enne hooaja lõppu loovutas Michael oma töökoha tiimi testisõitjale, kelleks oli keegi nooruke soomlane nimega Mika Häkkinen. Miks nii läks? Michael Andretti põrumise põhjustasid mitmed objektiivsed, aga ka subjektiivsed asjaolud. McLaren polnud enam nii konkurentsivõimeline kui varem, sest oli ilma jäänud Honda mootoritest ja jõuallikaks oli suhteliselt nõrgavõitu Ford Cosworth. Tiimikaaslaseks oli frustreerivalt kiire Ayrton Senna. Ka ei kohanenud Michael euroopaliku elustiiliga, pesitses koduses Ameerikas edasi ning kogus üle ookeani edasi-tagasi reisides sel aastal rohkem lennutunde, kui mõni Concorde’i stjuardess. Seetõttu jäi väheks ka sõidutunde etappide vahel ning ühe poodiumikoha (kolmas Itaalias), paari punktikoha ja hulga kokkupõrkeid erinevate takistustega (peamiselt Karl Wendlingeri Sauberiga) kogunud mees pakkis kohvrid (mida ta tegelikult polnudki Euroopas kordagi ilmselt lahti pakkinud) ja kolis tagasi USA-sse. Ja seal võitis ta taas hulga etappe ja oli kindlasti üks CART-sarja parimaid sõitjaid.

Jacques Villeneuve’i juhtum
Kuni Lewis Hamiltoni mulluse tähelennuni, võis läbi aegade üheks parimaks uustulnukaks, kelle edukale debüüdile aitas kaasa stardirivi parim auto ja tuhanded testikilomeetrid, pidada Jacques Villeneuve’i. Vallutanud 1995. aastal tormijooksuga nii Indianapolise 500 miili sõidu poodiumi kui kogu CART-sarja kõrgeima astme, palgati andekas kanadalane Williamsi võistkonda. Tema debüüthooaja ainsaks suureks konkurendiks oli tiimikaaslane Damon Hill, kes võitis ka MM-tiitli. Kuid seevastu järgmisel hooajal oli Villeneuve’i kord ja nii pärjati ta maailmameistriks. Seejärel aga algas allakäik ja seda tänu soovile kaasomanikuna olla BARi tiimi asutajaks ning otse loomulikult kõrgepalgaliseks esisõitjaks. Kahjuks näitasid järgmised aastad veenvalt, et hulk nulle palgat_ekil ei edenda karjääri, kui punktitabelis on samuti ainult nullid. Hüvasti vormel-1 ja tere tulemast NASCAR!

Alex Zanardi juhtum
Kahekordne Champ Cari meister Alex Zanardi võitis oma kahe tiitliaasta jooksul 12 etappi, aga vaid neli kvalifikatsiooni. Teisel, 1998. aastal, võitis seitse etappi ja mitte ühtegi parimat stardipositsiooni. See näitas itaallase võitluslikkust ja konkurentsivõimet. Üksinda mingit head ringiaega sõita ei sobinud Zanardi natuuriga, mees mehe vastu lahingud olid tema leivanumber. Kahjuks aga mängib hea stardipositsioon F1-sarjas palju suuremat rolli kui Champ Caris ehk teisisõnu koht esimeses kurvis on lõppjärjestuse osas F1s drastiliselt tähtsam kui Põhja-Ameerikas. Loomulikult polnud Williams-Supertec 1999. aastal GP-tsirkuses mingi tippauto, kuid seda hävitavam oli tiimikaaslase Ralf Schumacheri tulemus võrreldes Zanardi omaga – punktiseis 35:0! Itaallane pöördus tagasi Champ Cari sarja, oli seal taas tõusmas säravaks täheks, kui raske õnnetus 2001. aastal röövis temalt jalad. Aga au tema elu- ja võidutahtele, sest ta kihutab tänaseni turismiautode MM-sarjas, kus võitnud etappegi.

Juan Pablo Montoya juhtum
Mõnes mõttes on Montoya kõige edukam Põhja-Ameerika vormelisarja meister, kes Mario Andretti järel GP-tsirkuses kaasa löönud. Loomulikult on Villeneuve’i MM-tiitlil oma kaal, kuid erinevalt kanadalasest suutis Montoya püsida konkurentsis, võita etappe ning olla tiitlipretendent praktiliselt kõik need viis ja pool hooaega, mis ta F1 sarjas kaasa lõi. Pagasis F3000-sarja meistritiitel, siirdus kolumbialane ookeani taha, kus võitis uustulnukana Champ Cari sarja meistritiitli ja järgmisel aastal ka Indianapolise 500 miili sõidu. Huvitav on asjaolu, et viiest käesolevas loos räägitud sõitjast kolm võeti MM-sarjas palgalehele Williamsi võistkonna poolt. Montoya oli väga lähedal MM-tiitlile 2003. aastal, kuid siirdumine ülejärgmisel aastal McLarenisse oli tõenäoliselt viga, sest seal oli ees Kimi Räikkönen, väidetavalt Ron Dennise pailaps. 2006. aastal kadus Montoyal motivatsioon pärast palju kära tekitanud vigastust ja ta lahkus nii McLarenist kui kogu F1-sarjast, et edaspidi oma kätt NASCARi kõrgliigas proovida.

Cristiano da Matta juhtum
Ilmselt suhteliselt õrna hingeeluga brasiillane võitis Champ Cari sarja meistritiitli 2002. aastal, sai seejärel võimaluse tänu headele sidemetele Toyotaga testida tiimi F1-autot ja leidiski end järgmisel hooajal põhisõitja kohalt. Tiimikaaslaseks Olivier Panis, kes kvalifikatsioonides oli ilmselgelt kiirem, kuid da Matta oskused olid taas paremad võistlussituatsioonides. Kahjuks aga valitses Toyota tiimis õhkkond, mis oli täis poliitikat, intriige ja süüdlaste otsimist. Brasiillasele mõjus selline atmosfäär hävitavalt ja tulemused muutusid aina kahvatumaks. Kahe hooaja järel oligi Cristiano da Matta tagasi Põhja-Ameerikas, kus kahjuks tema karjäär katkes 2006. aastal toimunud raske avarii järel, milles saadud vigastustest on ta tänaseks siiski toibunud.

NASCAR meelitab vormelistaare
Mis toimub? NASCARi Sprint Cup legendaarsel avaetapil, Daytona 500 miili sõidus oli tänavu stardis koguni kuus vormelisõitjat, kes veel kaks aastat tagasi kihutasid võitudele ja meistritiitlitele kas F1-, Champ Cari või Indy Racing League’i sarjades. Loomulikult on Sprint Cup (mullu veel Nextel Cup) Põhja-Ameerika populaarseim sari, kuid mis meelitab tippsõitjaid alla vahetama? Tavaliselt vahetavad sõitjad sarju nii, et aastaid vormelitel kihutanud sõitjad leiavad mõne teise vormelisarja ja kereautodel kihutajad taas teise vastava sarja. Alavahetus on siiski harvemini esinev nähtus ja pealegi veel selline alavahetus, kus siirdutakse peamiselt ovaalidel toimuvasse NASCARisse.
Aga eks igaühel ole omad põhjused. Esimeseks ja üheks tähtsaimaks faktoriks on Põhja-Ameerika vormelisarjade kiratsemine. IRL ja Champ Cari sarjad on enam kui 10aastase „vaenutegevuse” tagajärjel kaotanud nii publikut kui sponsoreid. Värsked uudised räägivad taas ühinemiskõnelustest, aga seda tingimustes, kus tegelikult on mõlemad sarjad peaaegu pankroti lävel. Ja nii leiavadki mitmed tippsõitjad, et on viimane aeg uppuvalt laevalt pääseda.
Võtame näiteks endiste F1-staaride Juan Pablo Montoya ja Jacques Villeneuve’i juhtumid, kellest esimene alustas NASCARi kõrgliigas juba teist hooaega ja teine on tänavune uustulnuk. Mõlemad olid enne GP-tsirkusse siirdumist Champ Cari meistrid, seega Põhja-Ameerikas piisavalt populaarsed, et sinna tagasi kolida. Kuid kuhu minna? Vaevu hingitsevad vormelisarjad vaevalt et endisi meistreid meelitavad ja nii oligi objektiivselt hinnates NASCAR nende ainuke võimalus. Pealegi – aitab ju kuulus nimi ka kergemini töökohta leida, kuigi ka ise peab mees olema ja piisavat kiiresti sõitma.
Tegelikult olid sarnase lõhkise küna ees ka Põhja-Ameerika vormelitähed, kes Daytona stardirivi tänavu kaunistasid. Näiteks mullune Indianapolise 500 miili sõidu ja IRLi meistritiitli võitja Dario Franchitti, kes sel mandril üks populaarsemaid ja kõrgema palgaga sõitjaid. Sam Hornish jun on mitmekordne IRL-sarja meister ja samuti väga populaarne. Samuti noor ja andekas AJ Allmendinger, kes alles 2006. aastal noppis Champ Cari sarjas viis etapivõitu ja püsis ka tiitlikonkurentsis. Tema probleemiks aga kujunes kiire ja edukas karjäär, mis noormehele pähe hakkas, sest hoolimata etapivõitudest vallandati ta selsamal 2006. aastal kahest erinevast tiimist! Ka kanadalasel Patrick Carpentier’il on seljataga edukas karjäär Champ Cari sarjas, kus võitis neli etappi, ja aasta IRLis. NASCARi debüüdi tegi mees mullu.
Eespool mainitud kuuele võib ilmselt peagi lisada Scott Speedi, kes veel mullu oli Toro Rosso F1-tiimi sõitjaks. Nimelt jätkab temagi tänavu oma karjääri NASCARis, kuid kogemuste hankimise eesmärgil teeb ta seda esialgu ühes madalamas liigas, ARCA-sarjas. Lõpetuseks tasub mainida, et mulluse NASCAR Nextel Cupi hooaja viimasel etapil Miamis võis ringi liikumas ja aktiivseid läbirääkimisi pidamas näha ka selliseid tuntud endisi vormelisõitjaid nagu Christijan Albers, Christian Fittipaldi ja Cristiano da Matta. Järelikult võivad peagi juba veerandi NASCAR Sprint Cupi stardirivist moodustada endised vormelitähed.

Sarnased artiklid