Sõber Fiat
Jaanus Vint
10.12.2008

Igal aastal müüakse Euroopas kuni miljon uut Fiati sõiduautot, kuid TMi kasutatud autode rubriiki pole veel ükski selle margi esindaja jõudnud. Põhjuseks asjaolu, et Eestis läheb kaubaks vaid kaduvväike osa nendest sadadest ja tuhandetest: kuni viimase ajani kõndis siinne autoostja Fiati müügisalongist ringiga mööda. Näiteks Fiat Punto – üliedukas väikeauto, mis mujal Euroopas automüügi edetabelite tipus figureeris, kutsus eestlastes esile vaid leige, et mitte öelda apaatse reaktsiooni.

Fiat Punto II (tüüp 188)

Vahest mäletavad liiga paljud 90ndate aastate algust, kui riiki saabus massiliselt ihaldatud Lääne autosid – vanu poolsurnud Datsuneid, Talboteid ja Fiate, mis siia teedele jõudnuna kohe ohjeldamatult lagunema hakkasid. Esimesed mainitud markidest on ammu ajaloo hämarusse hääbunud, kus nende maine neile enam kurja teha ei saa; vaid Fiat on meiega ning mälestus 70ndate rekordkiirusel roostetanud mudelitest näib tal visalt kannul püsivat. Üldlevinud arvamuse järgi on see endiselt masin, millega sõidavad vaesed ja rumalad, silmad häbi täis ja õlirada järel. Kui palju on selles tõtt, kui palju liialdust?

Juubelikink iseendale
1999. aastal täitus Fiatil esimene sajand. Suure juubeli puhul esitleti uut firmamärki ning autot, mille külge see esimesena kinnitati, – Nuova Puntot. Tüübinumbrit 188 kandnud Fiati peal katsetati sama lähenemist, nagu mõni aasta varem Bravol/Braval – kolme- ja viieukselised mudelid olid üksteisest selgelt eristatud ja erinevale sihtgrupile suunatud. Sportlikuma moega kolmeukseline püüdis noori ostjaid, praktilisema viieukselise kanda jäi pereauto roll.
Stiilselt teravajoonelise auto välimust muudeti 2003. aastal. Uuendatud mudel sai esituled ja iluvõre, mis ülejäänud autoga kokku ei sobinud, 3ukselise mudeli tagaosa rikkusid tulede lisasektsioonid.
Kogukama Grande Punto saabumine 2005. aastal tähendas mudelivaliku koomale tõmbamist, kuid väiksemate mootoritega Puntod on tootmises veel tänagi (kuulu järgi saab nende asendajaks nn uus Uno – mudel, mis võtab koha sisse Panda ja Grande Punto vahel).
3- ja 5ukselise Punto erinevused on suuremad, kui esmapilgul arvata võiks. Lisaks erineva ilmega esiotsale on 3ukselise tagaluuk suurema kalde all, küljejoon teistsugune ning kogupikkus väiksem. See tähendab ka 33liitrist erinevust pakiruumi mahus (264 liitrit 5ukselise 297 vastu).
Oma kaasaegsete superminide seas hiilgas Punto ruumika sõitjateruumiga. Tagaistmele mahub kahekesi kenasti ära ning vajadusel saab hakkama ka kolmekesi – kui keskel istuja oma jalad ära suudab paigutada.
Sõites on tunda jäigapoolne vedrustus ning kostab õige vali rehvimüra. Samas erinevalt vanematest Itaalia autodest on esiistmed mugavad, sõiduasend harjumuspärane ning juhtseadmed ergonoomilised. Vaid lähestikku asetsevad pedaalid võivad laiade kingade omanikul ebamugavusi tekitada.
Punto roolivõimendi on elektriline, lisaväärtusena saab selle parkimise-manööverdamise lihtsustamiseks armatuurlaual asuva City-nupu abil veelgi kergemaks muuta. Tegelikult on rool ka selletagi liiga kergeks võimendatud ega anna juhile piisavalt tagasisidet. Odavama varustusastmega autodes ei pruugi leiduda ei nuppu ega roolivõimendust – roolitunnetus on küll parem, kuid rooli tuleb üle mõistuse palju keerata.
Varustusega on odavama otsa Puntodes kehvad lood – võimalikult madala baasihinna saavutamiseks on sellest suures osas üldse loobutud. Sellised elementaarsed asjad nagu kesklukustus, ABS või tagaistme peatoed sai lisatasu eest või mõne parema varustustaseme kooseisus.
Veel paar asja, mis Punto sõitjateruumis silma hakkavad. Esiteks värvid, mis on erksad ja rõõmsad. Ja teiseks plastid, mis on silmatorkavalt odavad ja mitte kuigi hästi omavahel kokku kruvitud. Naginad ja kolinad on kasutatud Puntos tavapärane nähtus.

Mootorivalik
Mootorigamma koosnes esmalt 1,2liitristest mudelitest 60 ja 80, mis erinesid teineteisest klappide arvu poolest. Peagi saabusid 1,8liitrine sportmudel ja 1,9liitrised diiselmootorid. 2003. aasta mudeliuuendus tõi kaasa 1,4liitrise mootori, diislite read said täiendust väiksema 1,3liitrise näol.
1,2liitrine 8klapiline 60 hj mootor sobib linnasõiduks – pöördemomendi „magusam ala” asub madalatel pööretel ning tipp 2500 p/min juures; kõrgemal jääb puudu erksusest. 16klapilisega on täpselt vastupidi – mootor on kiirendusel hulga erksam, kuid madalail pöördeil lahja ja kohalt võtmine on raske.
1,2- ja 1,4liitriste jõuallikate näol on tegu järeleproovitud tehnikaga, need kuuluvad 1983. aastal debüteerinud FIRE-mootoriperekonda. Esinduse sõnul on need mootorid üldiselt vastupidavad. See ei tähenda, et tehnilisi vigu üldse ei esineks – mõningaid neist võib sellele mudelile iseloomulikeks nimetada, teine osa on aga auto mittekorrapärasest hooldusest tingitud. Esimesse kategooriasse kuulub mootoriõli, mis ei pruugi alati mootori sees püsida, vaid kipub klapikambrikaane, väntvõlli rõngastihendite või karteri vahelt välja pressima.
Sageli kutsuvad rikkeid esile hooletu suhtumisega autoomanikud, kes ei vaevu õlitaset kontrollima või seda õigeaegselt vahetama. Sellisel juhul pole midagi imestada, kui varsti saaled „kotis” on. Teine tehnovedelik, mille taseme jälgimine vigu ennetada aitab, ringleb Fiati jahutussüsteemis. Mootorid on ülekuumenemise suhtes tundlikud ning liiga madala jahutusvedeliku taseme korral lõpetab sõidu kõverdunud plokikaas või läbipõlenud tihend. Ostes tasuks kõike seda kontrollida, plokikaane lekkele viitab summutist väljuv valge veeaur.
Esinenud on ka erinevaid vigu mootori elektroonikas ja süütesüsteemis, kuid enamasti on need lihtsad ja kergesti avastatavad. Põhilised neist on seotud väntvõlli asendianduriga. Süütekatkestusi esineb suurtel läbisõitudel ja määrdunud küünlajuhtmete, samuti õigeaegselt vahetamata küünalde korral.
Miskipärast näib just Itaalia autodel esinevat sageli probleeme generaatoritega. Nuova Punto peal kestab see agregaat niikaua, kuni autoga sõidetakse, kui aga masin vahepeal pikalt seisnud on, kostab käivitamisel kapoti alt hele vilin – generaator on kinni jäänud. Võib juhtuda, et pärast mutrivõtmega keeramist hakkab see jälle tööle, teinekord on aga niiskusega oksüdeerunud mähised alumiiniumkorpuse lõhki surunud ning siis on abi vaid uuest generaatorist.
Üldjuhul on Punto käigukastiks 5käiguline manuaal, kuid leidub ka 6käigulisi, lisaks veel kahte sorti automaate – robotiseeritud manuaale ja variaatorkaste. Käsitsilülitatavate käigukastidega probleeme pole, automaatkastidega Puntosid liigub meil vähe ja nende töökindluse osas napib kohalikel meistrimeestel kogemusi.
Auto hooldusvälp on 20 000 km, kuid mootoriõli koos filtriga kuulub vahetamisele poole sagedamini – iga 10 000 km järel. 60 000 km rihmavahetusintervall on tavapärasest lühem.
Meie teedel on veermikus põhiliseks kuluosaks välimised rooliotsad, mida tuleb olenevalt teekatte kvaliteedist ja juhi sõidumaneerist iga paari-kolme aasta tagant vahetada. Aeg-ajalt tulevad lahti õõtshoobade sisse vulkaniseeritud tagumised kummipuksid. Välimine rooliots maksab originaalvaruosana 810 ja esimene õõtshoob 1852 krooni.
Elektriseadmetest streigivad kõige sagedamini istmesoojendused. Murduma kipuvad seljatoe ja istmepõhja elemente ühendavad juhtmed, viga on võimalik margiteeninduses parandada. Elektrilise roolivõimendi rikkeid tuleb ette harva, aga kui midagi peaks siiski juhtuma, on probleem üldjuhul auto kiirusanduris – just sealt saadav info mängib roolivõimendi töös olulist rolli.
Sagedased on esitule läbi põlenud pirnide vahetused, kontrollida võiks veel esikojameeste mehhanismi – see ei tohiks tugevalt loksuda.
Vanemate Itaalia autode lahutamatu kaaslane, rooste, on uue aja Fiatid üldiselt hüljanud. Punto kere peab hästi vastu, roostes auto puhul tasub kahtlustada kehvasti tehtud keretöid. Kiire pilk auto alla ei teeks siiski paha – nimelt kipub läbi roostetama summuti ja ka karteripõhi, juhul kui see on kriipida saanud.

Kehva maine ohver
Üldjuhul on omanikud oma masinaga rahul, korralikult hooldatud Puntot peetakse väga heaks linnaautoks. Varuosade hinnatase ja hoolduskulud on võrreldavad teiste odavama otsa Euroopa autodega. Vigade esinemissageduse poolest jääb Punto keskmisele tasemele või pisut madalamale. Kahtlemata pole tegemist mingi töökindlusetaloniga, kuid oma mainest on ta kindlasti parem, paigutudes umbes samale pulgale Prantsuse päritolu superminidega. Esile kerkib võrdlus Peugeot 206-ga – piltlikult öeldes kõrvutame Eesti populaarseimat väikeautot kõige vähem populaarsega, töökindluses pole vahed aga hoopiski nii suured. Kui ratsionaalselt saab põhjendada ühe auto edu ja teise ebaedu? Antud juhul näib seos auto müügiedu ja omaduste vahel küll õige lõtv olevat.
Üks märkus veel – Fiati omanikuna tuleb arvestada sattumisega sõprade-tuttavate pideva kriitikatule alla. Võite kindel olla, et näiteks Peugeot 206 ostnuna ei kuule te oma autovaliku aadressil kaugeltki nii palju norimist!

Sarnased artiklid