Silm avab ukse
Seppo Iisalo, Päivi Ahonen, Toni Lindström
25.11.2006

Esimesed biomeetrilised passid on ka Eesti jaoks juba ära tellitud. Samas ei tähenda inimeste täpsem äratundmine ainult turvariskide vähendamist, biomeetria tungib üha kiiremini ka tavapäeva. Tulevased autod, audiosüsteemid ja miks mitte ka mänguasjad tunnevad kasutaja ära ning häälestavad end tema eelistuste kohaseks.

Biomeetria sisuks on siis inimese eristamine tema füüsiliste või bioloogiliste tunnuste alusel. Hea tunnus on selline, mis on individuaalne, aitab inimeste vahel vahet teha ja püsib kogu elu.
Juba kasutatavate tehnoloogiate puhul on levinumateks tunnusteks sõrmejäljed, käe geomeetria ning silma vikerkest. Aga kasutusel on ka näopilt, hääl, silma võrkkest, allkiri, pihujälg... Uuemad ja esialgu vähem kasutatud tunnused on DNA, kõrva kuju, veresoonte asetus, sõrme geomeetria.
Viimastel aastatel on uuele tasemele jõudnud hääle ja näo automaatne äratundmine. Need on kasulikud tunnused selle poolest, et vastupidiselt näiteks sõrmejälgede võtmisele pole tarvis mingit eraldi aparaati. Veel mõne aasta eest tundis arvuti ära 70–80% nägudest. Nüüd on tulemus üle 90% ja eriti soodsates oludes 98%. Loomulikult on mõeldud olukorda, kus arvuti peab näiteks ukse avama inimestele, kelle näo kirjeldus on juba olemas. 3D-kaamerate kasutamine ja biomeetriliste andmete salvestamine kiipkaardile lubavad näo järgi äratundmist peagi üsna turvaliselt kasutada.
Üks viimase aja suundadest on olnud mitme tunnuse üheaegne kasutamine, näiteks sõrmejälje ja vikerkesta, hääle ja näo või hääle ja huulte liikumise üheaegne kontrollimine. Esiteks on tuvastamine kindlam, teiseks on raskem petta – kahte tunnust pole nii lihtne korraga järele teha – ja kolmandaks minimeeritakse probleemseid juhtumeid. Näiteks kui külmetunud inimesel on hääl ära, siis näo järgi tuntakse ta ikkagi ära. Uus samm on näiteks ka see, et sõrmejälge kontrolliv seade saab nüüd aru, kui seda püütakse _elatiinist või silikoonist sõrmejäljendiga tüssata. Sama käib silma vikerkesta kontrollimise kohta – seade saab aru, et silm on elus ja liigub.
Euroopa ühine tulevikku vaatav biomeetria-programm kannab nime Biosec.

Kerged meetodid väikestes rühmades
Kergeteks nimetatakse biomeetrias meetodeid, mille kasutamine ei vaja mingeid erilisi seadmeid. Kaalu ja pikkuse mõõtmine on üsna lihtne. Suuremas rühmas leidub sarnase kaalu ja pikkusega inimesi rohkem, aga väiksemas kollektiivis on tegemist piisavalt iseloomulike tunnustega. Katseid tehti 62liikmelise rühmaga. Ainult kaalust lähtudes oli viga 10%, ent kui vaadati nii kaalu kui pikkust, siis jäi võimaliku vea piiriks 2%. Et kui töökohas on jõusaal, siis kolleegi nime all sinna minna ei õnnestu. Seejuures käib mõõtmine nii, et inimene ise seda ei märkagi: videokaamera registreerib pikkuse ja põrandasse peidetud kaal loeb kilogrammid.

Ala helge tulevik?
Biomeetria areng on viimastel aastatel olnud kiire. Seda saab ka rahas mõõta. Kui maailma tuvastusseadmete turu kogukäibeks oli 2003. aastal veidi üle 700 miljoni dollari, siis mullu liiguti 2 miljardi piiril ja aastaks 2008 ennustatakse käibeks 4,6 miljardit dollarit.
Biomeetrilisele tuvastamisele pandi teaduslik ja praktiline alus enam kui saja aasta eest, ent kindlasti poleks tollal osatud kõiki tänapäevaseid rakendusi ette kujutada. Siis keskenduti kurjategijate otsimisele. Ka 1960. aastatel, mil sündis tänapäevane automaatne, arvutitele tuginev tuvastamine, oli rõhk vaid turvalisusel.
Kõige enam kasutatakse lähitulevikus biomeetrilisi tuvastusviise piirivalves ja lennuliikluse turvalisuse valvamisel. Viimasel kümnel aastal on nende rakendus jõudnud aga ka eraviisilisse kasutusse.
Sõrmejälje või vikerkesta tuvastamisega võib näiteks korvata arvutite ja muude kaasaskantavate elektroonikaseadmete ehk siis magnet- või kiipkaartide paroole. Arvuti USB-porti ühendatavad sõrmejäljelugejad või vikerkestatuvastajad on juba mitu aastat saadaval olnud ja ka mõnele pihuarvutile saab sõrmejäljelugeja külge ühendada. Küllap hakkavad need seadmed enam levima, kui inimesed paroolide meeles pidamisest tüdinevad.
Ja ega igaühele meeldi ka taskutäit võtmeid ja/või patakat kaarte kaasas kanda. Peamiselt jälgivad turvaseadmed läbipääsu lennujaamades, haiglates, tehastes ja kontorites. Ent sõrmejälg sobib võtit või magnetkaarti asendama ka koduuksel. Poleks seda muretki enam, et võti võiks koju ununeda.
Tulevikus võivad autod, stereosüsteemid, kodumasinad ja mänguasjadki kasutaja ära tunda ja tema eelistuste kohase häälestuse võtta. Kõige olulisemaks uuenduseks oleks seejuures, et biomeetria abil õpetatakse elektroonikaseadmeid olukorda mõistma – neile antakse nagu algelisi inimlikke omadusi. Kaugemaks eesmärgiks oleks siis teha elektroonikale selgeks, kuidas kõigepealt “peremees” ära tunda ning seejärel aru saada ka tema hetkemeeleolust. Edasine – autoistmete sobivasse asendisse seadmine, televiisori lemmikkanali valimine ja muusikale meelepärase helitugevuse leidmine – on elektroonikale ju lihtne.

Inimene on nõrgim lüli
Biomeetrilise tuvastamise eelised on ilmsed – aga millal see ikkagi laiemat kasutamist leiab? Siis, kui inimesed on selleks valmis... Soodustavateks teguriteks on positiivsed kogemused, olgu siis algul kas või mängulistes olukordades. Takistuseks võivad saada aga ka täiesti põhjendamata hirmud. Euroopas korraldatud küsitluste andmetel on inimesed biomeetria kasutamise suhtes meelestatud ülekaalukalt positiivselt, peamiseks kahtluseks on vaid mure privaatsuse säilimise pärast.
Kus võidakse biomeetrilist tuvastamist vajada? ELi piiri ületamisel, tööl, notari juures... Aga kui andmed varastatakse?
Biomeetrilisi andmeid kurjasti kasutada on suhteliselt raske. Võrreldes näiteks magnetkaardiga, millega töökohale pääseda, või pangakaardiga. Nende puhul kontrollitakse ju kaardi olemasolu ja PIN-koodi, mitte kasutaja isikut. Ka pildiga dokumente annab vääriti kasutada. Paraku teavad üsna paljud noored, kui lihtne on vanema sõbra dokumendiga ööklubisse pääseda. Päris kindel ei saa olla ka biomeetrilistele andmetele ja mõnedel teadlastel on ehk seoses nägude tuvastamisega liiga suured lootused. Kumminäpuga enam sõrmejäljelugejat ehk ei peta, aga päris lollikindlat süsteemi pole olemas. Ja ükskõik kui keeruka elektroonilise süsteemi puhul on kõige nõrgemaks lüliks seda kasutav inimene.

Biomeetriliste tunnuste võrdlus

Kasutatavus Individuaalsus Püsivus Lihtsus Võltsimiskindlus
Nägu *** * ** *** *
Sõrmejälg ** *** *** ** **
Pihujälg ** ** ** *** **
Käe veresooned ** ** ** ** ***
Silma vikerkest *** *** *** ** ***
Allkiri * * * *** *
Hääl ** * * ** *
Näo soojuspilt *** *** * *** ***
Kõnnak ** * * *** **

* = kehv
** = hea
*** = väga hea
Üldine kasutatavus = kui hästi on tunnus kasutatav (näiteks juuksed ei sobi kiilaspäiste puhul).
Ainukordsus = kui tulemuslikult ja usaldusväärselt kasutustunnus eristub.
Püsivus = peaks säilima kas kogu elu või vähemalt väga pika perioodi.
Lihtsus = kasutamise lihtsus.
Võltsimiskindlus = seadet on raske või võimatu petta järeltehtud tunnustega.

Biomeetrilised tunnused

Sõrmejälg
Sõrmejälgedele tuginevad meetodid on kõige kaugemale arenenud ja isiku tuvastamiseks enimkasutatavad. Kuritegude lahendamiseks on sõrmejälgi kasutatud juba üle saja aasta.
Aluseks on see, et kõik inimese kümme sõrmejälge on isesugused. Sõrmejälg ei muutu aja jooksul – nägu näiteks muutub.
Tunnusena on sõrmejälge lihtne kasutada kas või uste avamiseks – pole seda muret, et võti maha ununeb.
Kriminalistikas on sõrmejäljed usaldusväärseks, kuid mitte sajaprotsendiliseks meetodiks. On esinenud pettusi “kummisõrmega”, sõrmejälje koopiaga. Viimastel aastatel on küll õpitud neid eristama.

Nägu
Nägu sobib isiku esmaseks tuvastamiseks. Kasutatakse nii kogu näo geomeetria analüüsi kui üksikuid piirkondi (kulmud, pupillid, suunurgad, ninaots). Punktidest moodustatakse kolmnurgad, kolmnurkadest võrk, mis toimib näo mudelina. Viimasel ajal lisandunud võimalusteks on soojusfoto ja 3D-foto.
See meetod on arenemas. Rahvamassist iga isiku ära tundmine veel ei õnnestu, aga passipilt võimaldab isiku tuvastamist rahuldaval tasemel. Eesmärgiks on terroristide, elukutseliste kurjategijate, aga näiteks ka jalgpallihuligaanide rahva seast ära tundmine. Varem esinenud vigu on õnnestunud vähendada, täiustades nägude analüüsimiseks kasutatavaid matemaatilisi algoritme. Meetodisse suhtutakse reeglina positiivselt, sest näiteks lennujaamas videokaamera eest läbi kõndimine tavareisijat eriti ei häiri.

Käe geomeetria
See on vana meetod, mis analüüsib pihu ja sõrmede geomeetriat. Lisaks võidakse kasutada pihu eri osade kumerusi, paksusi või sõrmede pikkust.
Meetod on lihtne ja selle kasutamine odav, aga praegu kasutusel olevad seadmed on kohmakad ja ebatäpsed.

Silma vikerkest
Kuna inimese vikerkest on ainukordne ja säilib muutumatuna kogu eluea, siis sobib see eriti hästi tuvastamistunnuseks. Tuvastamist lihtsustab seegi, et vikerkest on selgesti nähtav, selle fikseerimine on lihtne ja analüüsiks kulub seadmel vaid murdosa sekundist. Probleemiks on see, et tegemist on väga väikese piirkonnaga ja usaldusväärsed andmed saab kätte kõige enam meetri kauguselt, nii et meetod pole kõige kasutajasõbralikum.

Silma võrkkest
Sarnaselt vikerkestaga on ka võrkkest individuaalne ega muutu. Nüüdisaegsed seadmed kasutavad kõrgekvaliteedilist läätstehnoloogiat. Prillid, kunstläätsed või haigused ei sega isiku kindlakstegemist.

Allkiri
Elektriliselt mõõdetud ja dünaamiliselt analüüsitud allkirjakontroll on võimalik näiteks kauba eest makstes ega erine kuigi palju igas suuremas poes kasutatavast. Olud mõjutavad aga allkirja üsna palju ja see muutub ka aja jooksul.

Hääl
Meetodi aluseks on iga inimese hääle individuaalsus. Mingi turvasüsteemi kasutaja annab tavaliselt 2-3 häälenäidist, mis salvestatakse arvutisse. Plussina muude meetodite ees on võimalus isikut kindlaks teha juba eemalt, kas või telefoni teel. Teine pluss on analüüsi kiirus, hääle tuvastamine õnnestub vähem kui poole sekundiga. Miinuseks on see, et häält on võimalik võltsida. Ka ei ole hääl päris püsiv, seda mõjutab keskkond ja inimese tervislik seisund.
Hääl ei sobi rangeid turvanõudeid vajavas keskkonnas, ent on igati omal kohal, kui on vaja kindlaks teha, kas telefoniga räägib ikka see isik, kelleks ta end nimetab. Ka on üsna lihtne panna mänguasjad või kodutehnika õigele häälele reageerima.

Biomeetria ja piir
Soome piirivalve on biomeetrilisi meetodeid kasutanud üle 5 aasta. Sõrmejälgede abil hakatakse isikut kindlaks tegema siis, kui on põhjust passi võltsituks pidada. Ka nende puhul, kes esinevad ametlikult sooviga varjupaika leida, võrreldakse sõrmejälgi Eurodacis olevatega – Eurodac on organisatsioon, kus säilitatakse põgenike sõrmejälgi. Nii tehakse kindlaks, kas isik on juba varem mõnes EL riigis varjupaika otsinud.
Järgmiseks sammuks on biomeetriliste andmete fikseerimine seoses viisa hankimisega – nii saaks olla päris kindel, et lennukist maha astuv tegelane on tõepoolest see, kellele luba anti.
Europassi kiibile salvestatakse esimesena passi omaniku näo biomeetriline kirjeldus. Soomes tehti sellega augustis juba algust. Hiljem – esialgsete plaanide kohaselt 2008. aasta kevadel – lisatakse sõrmejäljed.
Silma vikerkesta kontrolli Soomes veel ei kasutata. Küll aga on see kasutusel Frankfurdi lennuväljal, samuti Londoni Heathrow’ ja Amsterdami Schipoli lennuväljadel. Nii tehakse palju reisivate inimeste elu mugavamaks. Kord juba oma vikerkesta registreerinud reisijate jaoks on omaette koridor. 10–15 sekundit kestev peatus kaamera ees asendab passikontrolli, siis avaneb uks automaatselt. Kui on põhjust avaneda, muidugi...

Sarnased artiklid