Shinyo – unustatud salarelv
05.05.2013

1979. aasta augustis tuli laevaliiklus Nagasaki sadamast kagusse jäävas piirkonnas mitmeks päevaks seisma panna. Kohalikud kalurid olid oma võrgust avastanud iseäraliku objekti, mida esialgu peeti meremiiniks. Alles lähemal vaatlusel selgus, et tegemist oli ammu unustatud salarelvaga, mis pärines Teise maailmasõja lõpupäevist.

Lõhkelaengut kandvad kaatrid kuulusid nende vahendite hulka, mille abil Jaapani keiserlik laevastik lootis sõja käiku muuta. 1944. aasta kevadel laevastiku peastaabi poolt väljaantud „imerelvade” nimekirjas leidus neljandal kohal päramootoriga varustatud ühekohaline kokkupandav kaater, mis pidi 300kilost lõhkelaengut kandes arendama kiirust 30 sõlme. Kolm aastat varem olid itaallased Vahemerel enam-vähem samasuguste veesõidukitega rivist välja löönud raskeristleja HMS York ja ühe tankeri. Jaapanlased kavatsesid lõhkekaatreid kasutada liitlaste transpordi- ja dessantlaevade vastu, mis olid sõjalaevadega võrreldes märksa nõrgemini kaitstud. Esialgse plaani kohaselt pidi kaater ise olema raadio teel juhitav ning sihtmärgi pihta pidi selle suunama ohutus kauguses asuv operaator.

Kaikad kodarates
Uue relvasüsteemi väljatöötamine tehti ülesandeks kapten Shigeru Makinole (1902–1996), kes lisaks Jaapani mereväeakadeemiale oli lõpetanud Prantsusmaal Cherbourgis asuva tehnikaülikooli. Enne sõda osales ta nii Yamato-tüüpi lahingulaevade kui mitme hävitaja projekteerimises. Makino memuaaride kohaselt vaevas teda algusest peale eelaimus, et lõhkekaatrist võib saada kamikaze-stiilis enesetapurelv. Just sellepärast tegi ta omalt poolt kõik, et seda projekti saboteerida. Ühe kaatri asemel pakkus ta välja koguni seitse, mille seas leidusid ka näiteks veealuste tiibade ja rakettmootoritega variandid ning korralik kolmekohaline torpeedokaater. Makino lootis, et nende katsetamiseks kulub nii palju aega, et sõda saab enne läbi. Tegelikult läks asi hoopis teisiti – kõigi seitsme variandi prototüübid valmisid vähem kui kuu ajaga ning 1944. aasta mais katsetati neid Tokyo lahel. Laevastik valis välja kõige väiksema sõiduki, mis lisaks piloodile suutis kanda üksnes 250 kg lõhkeainet ja arendada kiirust 26 sõlme.

Vineerist imerelva anatoomia
Relvastusse võeti lõhkekaater 28. augustil Shinyo nime all, mis otsetõlkes tähendab Ookeanide Vapustajat. See kõlav tiitel oli tegelikult laenatud ühelt eelmisel sajandil tegutsenud Jaapani purjelaevalt. Ühekohalise variandi ametlikuks tähistuseks kujunes tüüp 1 mudel 1. Ligi viis meetrit pika veesõiduki jõuallikaks oli 78 hj vesijahutusega bensiinimootor, mida kasutati Toyota 1,5tonnise kandejõuga veoautodel KC. Enamik kaatritele paigaldatud mootoreid oli juba piisavalt kulunud, nii et nende võimsus kõikus 62 hobujõu ringis ja kiirus ei ületanud 16 sõlme.
Shinyo kere liimiti kokku kahekordsetest vineerpaneelidest, mida hoidsid koos tselkvapuust kaared. Esialgu kavatses Makino V-kujulisele põhjale lisada redaani, kuid nõrga mootori tõttu poleks sellest mingit kasu olnud. Lõhkelaeng asus vööris, kere keskossa paigutati mootor ja ahtrisse madala lainemurdjaga kaitstud piloodikabiin, mida mõlemalt poolt ümbritsesid kütusepaagid.
Esimestel rünnakutel saadud kogemusi arvestades otsustati 1945. aastal välja lasta kahekohaline tüüp 5, mis pidi täitma juhtkaatri rolli. Kiiruse suurendamiseks varustati see kahe mootori ja kahe sõukruviga ning piloodikabiini ette monteeriti 13,2 mm raskekuulipilduja. Teiste kaatritega sidepidamiseks lisati raadiotelefon, mida käsitses uus meeskonnaliige, kes täitis ühtlasi vaatleja ning laskuri ülesandeid. Osa kahe- ja ühekohalisi kaatreid relvastati täiendavalt 12 cm läbimõõduga rakettidega, mis kinnitati puidust raamidele kahel pool piloodikabiini.
Lõhkekaatri piloodi saatuse suhtes polnud mereväe juhtkond sugugi ühel meelel. Mõni päev pärast Shinyo relvastussevõtmist saatis viitseadmiral Ryunosuke Kusaka laevastiku peastaabile märgukirja, kus juhiti tähelepanu asjaolule, et lõhkekaatri juht võis rünnakul kergesti surma saada ning nõuti tema kaitseks täiendavaid meetmeid. Täpselt nagu Itaalia lõhkekaatritel oli Shinyo pilootidel võimalus rool lukustada ja ise enne kokkupõrget kaatrist välja hüpata. Enne mereleminekut tuli neil selga panna päästevest ning lisaks anti igale meeskonnaliikmele enesekaitseks püstol.

Ookeanide Vapustaja konkurent
Projekt Shinyo leidis endale üsnagi ootamatu konkurendi üpris sarnase väljanägemisega ühekohalise kaatri näol, mille oli täiesti iseseisvalt välja arendanud Jaapani armee. Sõjaväelaste projektil oli siiski üks oluline erinevus – nende kaater ei pidanud sihtmärki rammima, vaid ründas seda madalal plahvatama seatud süvaveepommide abil. Kõigest kahe nädalaga projekteeritud veesõiduk põhines Jaapani armee pioneeriüksuste sidepaadil ning oli varustatud Nissani 2,5tonnise veoauto 85 hj mootoriga.
11. juulil 1944 katsetati insener Tetsuo Uchida juhtimisel valminud kaatri ja Shinyo prototüüpe Iwai mereväebaasis, mille tulemusena selgus, et armee variant on laevastiku omast merekindlam ning ühtlasi manööverdusvõimelisem. Kuigi Shinyo piloodil oli suurema lõhkelaengu tõttu sihtmärgi uputamiseks rohkem šansse, otsustati tema konkurent samuti tootmisesse lasta varjunime all sidekaater tüüp 4.
Mereväe Shinyo kaatreid ehitati Honshu saarel Maizuru ja Ominato mereväearsenalides ning Yokohama laevatehases. Väiksemal hulgal toodeti neid ka väljaspool Jaapanit, sh Jakartas, Shanghais ja Singapuris. Sõja lõpuni jõuti tellitud 6200 kaatrist valmis ehitada 6197. Armeekaatreid toodeti üksnes Jaapanis ning nimelt Ujina arsenalis ja Yokohama laevatehases, kokku veidi alla kolme tuhande.
Mereväe Shinyo üksused koosnesid flotillidest, kuhu kuulus 40–50 kaatrit. Nende piloodid värvati eelneva meresõidukogemusega vabatahtlike seast, kes tegid läbi kolm kuud kestva ettevalmistuskursuse. Armee sidekaatrid olid seevastu organiseeritud kuni sajast sõidukist koosnevateks pataljonideks, mis allusid lähimale maismaaüksusele.

Lahinguristsed Filipiinidel
Armee kaatrid said lahinguristsed Luzoni saare vetes 1945. aasta algul. 10. jaanuari varahommikul ründas 12. pataljon kapten Isamu Takahashi juhtimisel USA laevu, mis olid eelmisel päeval Lingayeni lahes dessandi maale saatnud. Kaatrid avastati alles siis, kui nad olid Ameerika laevade vahetus läheduses ning tekkinud segaduses põrkasid mitu neist kokku või avasid eksikombel tule omade pihta. Kokku sai vigastada seitse alust. Neist suurim oli dessantpargaste emalaev War Hawk veeväljasurvega 13 900 tonni, mis kaotas rünnaku tulemusena 61 meeskonnaliiget. Kaatritel õnnestus uputada kaks 400tonnise veeväljasurvega dessantlaeva – LCI(G)-365 ja LCI(M)-974.
Uute rünnakute vältimiseks organiseerisid ameeriklased väiksematest sõjalaevadest spetsiaalsed patrullid, mis pidid päeval lõhkekaatrite baase otsima ning öösel ankruplatside ümbrust valvama. 31. jaanuari kesköö paiku sattus just sellist ülesannet täitev allveelaevatõrjelaev PC-1129 Luzoni saare edelarannikul kokku kolme armee kaatriga. Üks neist jõudis sihile, plahvatus rebis 260tonnise allveelaevatõrjelaeva pardasse suure augu ning see uppus mõne minutiga; kogu meeskonnast pääses üksainus mees. Järgmisel ööl lasti samasuguse patrulli koosseisust USA hävitajate poolt põhja kaks torpeedokaatrit, mida peeti eksikombel Jaapani omadeks.
Mereväe 12. flotilli Shinyode ainus rünnak Filipiinide vetes toimus 16. veebruari varahommikul Marivelesi sadamas, kus ööbisid LCS(L)-tüüpi dessantlaevad, kes olid eelmisel päeval andnud tuletoetust maavägedele. Kolm neist hukkus ja üks sai raskelt vigastada; kokku hukkus 60 ameeriklast.

Viimased rünnakud
Esimene täielikult edukas operatsioon lõhkekaatrite vastu toimus sama aasta 26. märtsil, kui Okinawa lähedal vallutati Kerama saarestikus asuvad armee ja laevastiku kaatrite baasid ning ameeriklastel avanes võimalus uut relva põhjalikumalt uurida. Mõni päev hiljem üritasid seitseteist kaatrit rünnata tuukrilaeva, mis tegi luuret Okinawa saare läänerannikul. Kõik nad avastati varakult ja uputati hävitajate poolt kahuritulega.
Enne ameeriklaste dessanti Okinawale oli sinna koondatud mitu laevastiku lõhkekaatrite üksust, kelle edu jäi Filipiinide omadega võrreldes siiski kesiseks. 3. aprilli hommikul rammis 22. flotilli üksik Shinyo tugevdatud relvastusega dessantlaeva LCI(G)-82 põhja, mille meeskonnast hukkus kaheksa liiget. 27. aprilli õhtul tabas teine lõhkekaater hävitajat Hutchins, mis küll ei uppunud, kuid langes sõja lõpuni rivist välja. Kuu aega hiljem, 4. mai hommikul, vigastas armeele kuuluv kaater samas rajoonis 4000tonnist transpordilaeva Carina, mille remont kestis samuti sõja lõpuni.
Enamik Jaapanis, Hiinas ja Indoneesias asunud üksuseid ei jõudnudki lahingusse. Pärast sõjategevuse lõppu lasti nende sõidukitelt eemaldatud lõhkepead või süvaveepommid õhku ja kaatrid ise pandi põlema. Praeguseni on alles üksainus ehtne Shinyo tüüp 1 mudel 1, mis asub Austraalias Canberra sõjaajaloo muuseumis. Sõja ajal kuulus see Borneol baseerunud 6. flotilli koosseisu.
Shinyo looja Shigeru Makino karjäär jätkus ka pärast sõda ning just tema juhtimisel valmisid Jaapani esimesed supertankerid. Veidi enne surma külastas teda keegi mudeliehitaja, kes lootis saada endise kapteni käest lõhkekaatri jooniseid. Makino olevat talle vastanud: „See on just see projekt, mida ma oma elu lõpuni häbenen.”

Sarnased artiklid