Seistes edasi
Glen Pilvre
21.09.2014

„Näe, Segway!” Selline on Ninebotiga ringi kruiisimisel kuuldud tüüpiline kommentaar. Nii nagu meie kandis kutsutakse endistviisi spordijalatseid botasteks, nii jääbki ilmselt tasakaaluliikuri sünonüümiks Segway. Ninebot teeb sama asja, aga on poole kergem ja lausa kordades odavam. Proovisime hiinlaste kätetöö ise järgi.

Tõenäoliselt teab iga TMi lugeja, mida kaherattaline tasakaaluliikur endast kujutab, aga igaks juhuks kordame põhiomadused üle. Tegemist on aparaadiga, millel kaks ratast samal teljel, kumbagi liigutab elektrimootor. Kui seade on välja lülitatud, ei tasu sinna peale ronida, sest see lõpeb tõenäoliselt kiire või väga kiire „mahatulekuga”. Stabiilsuse ehk tasakaalu eest hoolitseb mootoreid juhtiv elektroonika, mis monitoorib mikroskoopilisemaidki kaldenurki ja järeldab sellest piloodi soove. Ja hoiab astmelauda mootorite abil piisavalt horisontaalsena. Kui nõjatuda ette, liigub aparaat edasi, pidurdamiseks või tagurdamiseks tuleb keha raskus tahapoole kallutada. Pööramiseks on käepide, mille kallutamine muudab mootorite kiirust või suunda teineteise suhtes – viimasel juhul saab kas või kohapeal ümber oma telje pöörelda.

Väljast…
Esmapilgul tundub Ninebot väga plastmassine ehk kahtlane, aga väidetavalt on materjaliks kerge ja tugev polükarbonaat. Samast materjalist on ka veljed, kaaludes 1 kg tükk. N-ö skeleti materjalidena domineerivad alumiinium ja magneesium ning kokku kaalub skelett vaid 1,7 kilo. Miks need numbrid on olulised? Sest Ninebot on kerge, raskust vaid 23,5 kg. Mida on täpselt nii palju, et ka kõhnema muskliga kodanikud ei pea liikurit autosse vinnates liiga palju ähkima.
Alumiiniumist käepideme saab peale ühe suure kruvi lahtikeeramist ära võtta. Ka laiuselt on Ninebot meeldivalt minimalistlik ja mahub näiteks ka kitsamatesse liftidesse.

…ja „seest”
Nineboti küljes ühtegi nuppu pole, opereerimiseks on neljanupuline pult. Kohe peale sisselülitamist, mida saatev heli meenutab kuulsat droidi R2D2, saab aimu, miks on Nineboti nimi (ro)bot. Lisaks helitaustale pole värviliste LEDidega kokku hoitud. Kui eespool asuv edasi-tagasi liikuv leedirida viib mõtted nostalgiaradadele ehk K.I.T.Tile ja on lihtsalt äge, siis tagasuunas helendav punaste leedide rida, mis toimib aeglustuse puhul ka pidurituledena, on ju täitsa sisukas „featuur”. Lisaks helendab pulseeriv-siniselt ka käepide. Kogu tulede müriaadi – ja mitte ainult – saab konfigureerida ja päris välja lülitada (pidurituli välja arvatud) nutiseadmega Bluetoothi vahendusel. Nii iOSile kui Androidile saadaoleva äpiga saab üleüldse kõike teha – jälgida reaalajas parameetreid, uuendada tarkvara, või „botti” koguni kaugjuhtida nagu suuremat sorti mänguautot – enne tuleb aga käepide lahti kruvida. Viimase omaduse mõttekuse kohale jääb küll suur küsimärk, aga alati ei pea ju liiga ratsionaalne olema. Kaugjuhtimisel on kiirus piiratud kuni 10 km/h. Ja seadme peal samal ajal kedagi ega midagi transportida ei saa, sest tasakaalu hoiab siis Ninebot oma asendit pidevalt muutes.

Sõit
Kui esmakordne pealeastumine võibki tunduda veidi ebakindel – et kas ma kohe ikkagi ümber ei kuku?, siis tegelikult saab sõidu põhitõed selgeks sekunditega. Mis on ühest küljest hea, sest hetke pärast saab ringi kihutada, aga ka halb, sest õige pea hakkab seistes igav – eriti pikema otsa korral. Tippkiirus on 20 km/h ja sõiduulatus 20‒25 kilomeetri kandis – viimane peab paika keskmiselt kerge (ca 70 kg) sõitja ja 15 km/h kiiruse puhul. Kiiruse piirangule lähenedes kallutab Ninebot astmelaudu tahapoole, ja mida tühjem on aku, seda varem hakkab piiraja oma olemasolust märku andma. Mugavam on kahtlemata sõita sellise kiirusega, mille puhul mäenõlval seismise tunnet, piltlikult öeldes, pole. Harjumist tahab ka käte ja kehaasendi sünkroniseerimine – kui ikka „lenksu” järsult kiirema hoo pealt rabada, siis on mahakukkumine kindel. Teisiti öeldes, pööramiseks tuleb keha kurvi suunas kallutada – aga eks sama kehtib ju jalgrattagi puhul. Kiiresti sõites pole Ninebot ka liiga vaikne, ülekanne jõurab kuuldavalt.
Kui madalate ja kitsaste rehvide põhjal võiks arvata, et sõita saab ainult asfaldil, siis tegelikult tuleb Ninebot toime küllalt rasketes oludes – piiriks eelkõige rehvide haardumine. Sest jõudu ja pöördemomenti on küll ja veel. Millega seoses tasub rõhutada, et valvsust ei tasu kaotada ühelgi hetkel. Näiteks pealt maha astudes, kui hoida käepidemest kinni ja seda siis kogemata kallutada, on tulemuseks väga äkilist manöövrit sooritav „bot”. Ja kui käepidet ehmatusega mitte lahti lasta, võib selle ebatavaline kaldenurk Nineboti veelgi rohkem vihale ajada ning kannatajaks jääb igal juhul inimene. Kui reisijat astmelaual ei seisa, lülitub masin n-ö transpordirežiimi – ise ümber ei kuku, aga käepideme kallutamine liigutab seda vastavas suunas. Et oleks näiteks lihtne koos trepist üles või äärekividest üle minna. Kui aga tasase maa peal ja transpordirežiimis Ninebot omapead jätta, paneb ta sõna otseses mõttes ajama – kogub mõned sekundid kiirust, saab aru, et asi on halb, annab oma paanikast häälekalt märku, samal ajal edasi kimades, ja kui ikka keegi käepidemest ei raba, lülitab mootorid päris välja. Ning kukutab end pikali. Kogu n-ö autonoomne protsess vältab aga mitu – et mitte öelda mitukümmend – meetrit ja poleks näiteks linnatänaval üldse tore ega ohutu.
Reisija ohutuse peale sõidu ajal on aga tootjate sõnul palju mõeldud, nimelt on Ninebotil kõik tasakaalu hoidvad juhtsüsteemid dubleeritud, sh ka aku konfiguratsioon. Mis peaks 99,99% kindlusega välistama selle, et sõitja saaks kukkuda tehnilise vea tõttu.

Kas ja kellele?
Plusse on Ninebotil ju palju – alustamine ei vaja mingit treeningut, väiksed mõõdud ja väike kaal, saab ukerdada ka seal, kuhu jalgrattaga ei mahu, ning samas läbida veidi pikemaidki vahemaid piisava kiirusega – mis olenevalt inimesest või oludest võiks ju lühemate otsade puhul lausa tähendada autosõidust loobumist. Ja mis oleks tegevusena veidi sportlikum ja palju keskkonnasõbralikum kui üksinda autos istumine. Jalutamist sõiduga asendades muidugi aktiviteediprotsent väheneks – vähemalt samade kauguste puhul. Nii et eelkõike tuleks mõelda, kas taoline aparaat ei võiks asendada mõnd suuremat, saastavamat ja ebasportlikumat liikurit.
2200 eurot tundub esimese hooga palju, aga näiteks Segway I2 maksab kordades rohkem, olles küll suurem, võimsam ja pealtnäha robustsem. Korralik elektrijalgratas on samuti vähemalt samas hinnaklassis või kallimgi. Nii et ka hind pole vast kokkuvõttes ülekohtune.
Tarkust, blingi ja funktsionaalsust on aga Ninebotis kõvasti ja kui kontseptsioon kui selline meeldib (või näiteks Segway tundus seni arutult kallis), siis miks mitte. Kas lausa osta või järgi proovida – ka see võimalus on Tallinnas täiesti olemas. Vastupidavuse osas pikema aja vältel on muidugi võimatu veel järeldusi teha, aga näiteks meie sõidetud rendiseadmed olid juba talunud küllalt ränka kohtlemist ja sellele vaatamata täitsa kõbusad.

Sarnased artiklid