Särtsu kahel rattal
Jari Mäkinen
10.04.2011

Viimasel Eurobike’i messil läks suurim aur mitte tavaliste, vaid hoopis elektrirataste peale. Traditsioonilised rattad ei kavatse siiski alla anda ning loodavad uuestisündi retrostiili abil.

Elektriratastega seonduv kannab nime „urban mobility” ehk „linnamobiilsus” ja selle tähtsusest-eelistest sai aimu juba teel messikeskuse poole – kui elektrirattad surisesid rahulikult mööda ummikutes seisvatest autodest. Ei mingeid probleeme parkimisega, ei liiklusummikuid… Ainsad probleemid on seotud ilma, higistamise ja piiratud võimalustega asjade veoks (Eesti oludes lisandub paraku ka kaasliiklejate jultumus ning kohati ebapiisav rattateede võrgustik) – kuid nendegi kitsaskohtade ületamiseks pakkus maailma suurim rattamess variante enam kui kunagi varem.
Oma külastajate arvu 6% võrra kasvatanud maailma suurim jalgrattamess Eurobike näitas selgelt, et rattamajandus liigub tõusuteed. Seda nii sõitjate huvi kui ka tehnilist arengut silmas pidades. Ehkki jalgratas ise on üsna tavaline seadeldis ning tundub, et ega seal enam midagi leiutada pole, on seda vana ideed ometi pidevalt edasi arendatud ning jõutud ka uute lahendusteni. Ja selles, et viimastel aastatel on areng lausa pöörane olnud, tuleb tänada (või süüdistada) elektrit!

Elektrirataste uus põlvkond
Euroopas eksisteerib terve rodu kõikvõimalikke tehnilisi dokumente, mis määravad, mis asi üldse on elektriline jalgratas (Electrically Pedal Assisted Cycle ehk EPEC). Üldjoontes on see nii, et kui mootori võimsus ületab 250 W või kui mootor töötab ka ilma pedaale sõtkumata, siis on tegu e-rattaga, mis kvalifitseerub hoopiski mopeediks.
Väike mootor ning toimimispiirangud ei ole siiski probleemiks ja just see teebki e-ratta huvitavaks – tegu on siiski jalgrattaga. Paremal juhul on elektrimootor lihtsalt abiks väntamisel – olles toeks näiteks vastutuult või ülesmäge sõitmisel. Seejuures ei ole küsimus ainult sõitja laiskuses või väheses ihurammus, sest näiteks linnas tööl käies pole ju meeldiv higisena töölaua taha asuda.
Enamiku seniste mitukümmend kilogrammi kaalunud elektrirataste puhul ei tundunud mõte võimalusest neid ilma mootori abita kasutada kuigi meeldiv. Nüüdseks on tehnika areng jõudnud nii kaugele, et mootori olemasolu ei pruugi enam tähelegi panna. Väikseimad mootorid – näiteks Euroopas jõudsalt oma tegevust laiendava Lõuna-Korea firma Hidden Poweri omad – toovad vägisi meelde hiljuti internetiavarustes pöörelnud video sellest, kui kahtlustati profirattur Fabio Cannavarot mingi salajase lisamootori kasutamises oma võistlusrattal (õnneks kahtlustusteks see jäigi). Tegelikult ei ole mootori, jõuülekande ja akude peitmises kas või raami sisse tõesti midagi võimatut, ja pelga nupuvajutuse abil võib ratta tõesti hoopis teisel moel liikuma panna.

Mängu tulevad suured tegijad
Elektrirataste tootjaid oli seekordsel Eurobike’il palju ja rataste valik oli suurem kui iial varem. Ärganud on ka selle ala suured tegijad – nüüd on sisuliselt kõigil jalgrataste tootjatel ka omad elektrirattad ja mitmed neist on moodustanud spetsiaalsed arenduskeskused, mis pühendunud just elektrirataste arendamisele. Peatähelepanu on loomulikult elektritoega linnaratastel, kuid elektriliste vahendite valik katab tänaseks juba kõiki tootesegmente.
Varem peeti elektrilisi jalgrattaid pigem vanemate inimeste veidruseks, kuid nüüd huvituvad neist aina nooremad kodanikud. Uued materjalid ja senisest pisemad mootorid teevad elektrirattad atraktiivseks üha uutele tarbijatele. Näiteks Soomes on loodud spetsiaalseid elektrirattaid koguni oma armee tarbeks!
Elektriratastest loodab tulevikus kasu lõigata ka Saksa elektrotehnika gigant Bosch, kes heitis Eurobike’il kinda selle ala seni suurimale tegijale Panasonicule (see firma hoiab seni liidrikohta nii mootorite kui akude tarnijana). Bosch esitles uut eBike’i, milles ühtseks tervikuks seotud mootor, jõuülekanne, akud ja juhtelektroonika. Kolme sensoriga süsteem tunneb ära, millises töörežiimis rattur parajasti tegutseb ning ratas otsustab ise, kas ja kui palju parajasti elektrist abi tarvis on.
Nii mõnedki tootjad on eBike’i juba tootmisse võtnud ja sellest on saamas ülemaailmne standard. Standardiseerimine on eriti oluline akude seisukohalt – ühtne standard hõlbustaks oluliselt nii laadimiskeskuste rajamist ning akude vahetatavust erinevate firmade toodetud ratastel.

Tagasi juurte juurde
Rattabuum paistab välja nii maantee- kui maastikurataste müügi puhul ning üha enam harrastajaid nõuab üha paremaid rattaid. Kallimas hinnaklassis on pakkumine laiem kui iial varem ning uusi kaubamärke tekib aina juurde. Tõsi, sageli kasutatakse siiski Aasia päritolu raamitehaste standardtoodangut, millele siis omad logod peale kantakse. Nii et ehkki väliselt ei pruugi erinevatel ratastel olulist vahet olla, on vahed siiski olemas, ja see ilmneb, kui detaile põhjalikumalt uurida.
Aerodünaamiliste süsinikkiust tipprataste ja elektrirataste kõrval toodetakse muidugi endiselt ka tavarattaid ning selles maailmas on selgelt märksõnaks retro. Pöördumine tagasi juurte juurde tuleb samas ilmsiks ka sportrataste puhul, kus mitmed rattatootjad pole kaasa läinud süsinikkiu massilise kasutamisega ja eelistavad selle asemel klassikalist metalli. Süsinikkiud on küll kerge, kuid paraku mitte eriti löögikindel – mõned tehased peavad ka sõidutunde poolest konkreetsemat (loe: jäigemat) metallraami maastikul selgelt paremaks. Materjalide valikusse on sisse tunginud ka uued alumiiniumi ja skandiumi sulamid. Nii on parimate metall- ning süsinikkiudraamide kaaluvahe sisuliselt olematu ning piisab vaid telefoni tasku pistmisest, et see päris nulliks muutuks.
Üha kasvaval jalgrattaturul on ruumi järjest enamatele tegijatele, seda nii laiadele massidele mõeldud elektritoega linnarataste kui väikeseerias toodetavate spetsrataste osas.

Sarnased artiklid