Roostetanud taevatee
Tormi Soorsk

Üheksa stardiplatvormi, üksteist hiidmontaažitsehhi, kaks lennuvälja, tehased-töökojad, teivasjaamad, sadu kilomeetreid torusid, kaableid, raud- ja maanteid – kõik see kokku rohkem kui seitsmel tuhandel ruutkilomeetril laiuv kompleks on legendaarne kosmosesadam Baikonur (nüüd Bajkongõr). Tal on olnud hiilgeaegu ja ka päevi, mida ei taheta meenutada.

Kosmodroomi rajamine Bajkongõri algas jaanuaris 1955, kui jumalast unustatud Kasahstani stepinurka saabusid sõjaväeehitajad, ehituspataljon ehk stroibat. Ülimalt troostitu ja kõle oli see ala ja samasuguseks on see jäänud siiani. Talvel oli seal lõikavalt külm, suvel kõrvetavalt kuum, vähegi tuulisema ilmaga pani tuiskliiv silmad kipitama ja hambad ragisema.

Kuid päris tühjale kohale siiski ei tuldud, pool sajandit varem oli sinna rajatud kahe-kolmekümne majakesega ja umbes samapalju elanikega külake Tjuratam, et oleks koht, kus Moskva–Taškendi raudteeliinil liikuvaid auruvedureid veega tankida. Koht tundus olevat hea sõjaväele varjatult tegutsemiseks – sealt ei leia Ameerika luure meid üles, sest seal on hõredamast hõredam inimasustus, aga kasutada on raudtee.

Praegu elab linnas, mis vahepeal kandis suurustlevalt nime Leninsk, umbes 60 000 inimest (hiilgeaegadel 75 000) ja turistidele näidatakse uhkusega kive, mille olevat paika pannud esimesed ehitajad. Stardikompleksid jäävad linnast umbes 20–30 km kaugusele.

Kasahstanis on olemas küll teinegi linn nimega Bajkongõr, kuid see asub 400 km kosmodroomist – aga jälgede segamiseks nimetati kosmodroom just selle nimega.

Alguses oli kõik väga ajutine: raketikatsetusi teinud sõjaväelased tulid kohale vaid katsetuste ajaks ja asukoha tuleviku suhtes polnud kellelgi mingit kindlustunnet. Kõik ehitised olid kiiruga kokku klopsitud ning väga primitiivsed, nende projektid sehkendati sageli suitsupausi ajal sigaretipakile. Kõike selle kohaga seonduvat aga ümbritses algusest peale suur salastatus, alles viimastel aastatel on võimalik sinnasõiduks luba taotleda. Bajkongõris tööl olnud inimesed ei võinud oma tööst rääkida ka lähedastele, piirduda tuli väga ähmaste viidetega. Kui kusagile lähikonda sattusid matkajad, teatati neist juba kaugelt ette ning nende lähenedes peatati kogu tegevus ja isegi raadioühendus. Kui saabus paiga peaprojekteerija, teatati Skorpion (!) 4 tulekust. Lennukid aga tegid enne maandumist taevas eksitavaid edasi-tagasi lende.

Suurest salastatusest hoolimata osati läänes kohe, kui 1957. aastal hakati sealt üles laskma rakette, määrata nende ligikaudne stardikoht ja veidi hiljem ka paiga täpne asukoht ja olemus. Pakistanist õhku tõusnud ameeriklaste vaatluslennuk U-2 leidis koha üsna lihtsalt, lihtsalt jälgides raudteed!

Kehv, aga hea koht

Mõnes mõttes oli koht kindlasti hea, eriti esimeste rakettide katsetamiseks. Kuna katsetatavad raketid pidid maanduma inimtühja kohta, milleks suur Siber sobis imehästi, siis pidid nad lendu minema Siberist raketilennu kauguselt, kuid alalt, kus keegi neid starte ei näeks. Samas pidid kõrgemal seisvad seltsimehed saama sinna lennata ja raudteed mööda pidi olema võimalik kõike vajalikku sinna kohale viia – ning selline see koht ju oli. Veel pidi katsetavate rakettide lennukoridor olema sellises kohas, et maapinnale saaks paigaldada lendu jälgivad radarid.

Algul ka juhiti taevas lendavaid rakette radarite-raadiojaamade signaalide abil – küll lühikest aega, sest üsna varsti pandi rakettidele güroskoopidel põhinevad inertsjuhtimisseadmed. Ning vast kaalukaim põhjus, mille tõttu seda kosmodroomi kasutatakse siiani – sealt saab satelliidid viia ekvaatorilähedastele orbiitidele.

Juunis 1955 hakati ehitama esimest stardikompleksi, objekti nr 135, nagu ta on nüüdse numeratsiooni järgi. Kompleks koos montaaži-katsetustsehhiga ehitati valmis rekordilise ajaga, pooleteise aastaga – kui partei ja valitsus käskisid, siis polnud N. Liidus miski võimatu.

Juba 21. augustil 1957 läks Sergei Koroljovil korda sealt neljandal katsel oma lapsuke ehk kanderakett R-7 teele saata, kaks nädalat hiljem õnnestus ka järgmine katse. Nüüd oli aeg küps „kommunismikuu” teelesaatmiseks. 4. oktoobril 1957 kell 22.28 Moskva aja järgi lasti modifitseeritud R-7ga üles esimene tehiskaaslane – sputnik. 228 km kõrgusel Maast tiireldes saatis ta 92 ööpäeva jooksul teele oma „piip-piip-piip”. Kommunismikuuks ristiti ta väljaspool N. Liidu piire oma kuju tõttu. Kosmoseajastu oli alanud.

Neli kuud hiljem, 1. veebruaril 1958 järgnes ameeriklaste Explorer-1.

Ivan Ivanovitš

Kosmosesse lennutatud koertest oleme küllap kõik kuulnud, aga sellise nimega kosmonaudist vast mitte. Ega teda luust ja lihast koosnevana ei olnudki, küll aga oli sellenimeline mannekeen, kes pidi kosmonaudi rollis olema, kui katsetuste ajal lihviti maandumiskapsli eraldumist, pidurduslangevarjude avanemist ning pidurdusmootorite tööd. Oma teise lennu tegi ta koos koerte Belka ja Strelkaga.

Kosmodroomil räägitud, et päev enne starti tegi teine neist vehkat – eks mitmed mehepojadki oleks seda teinud. Ei jäänud siis lennu ettevalmistajatel muud üle kui püüda linnast kinni enam-vähem samasugune koer ja see kosmosesse läkitada, muidu oleks neil ju haprasti läinud. Nõnda sai kosmonaudiks koer, kes päev varem sellest halligi ei teadnud. Ja liikvele läks ütlemine, et Bajkongõris võib igaühest saada kosmonaut. Siia võiks veel lisada, et ka esimene kosmosesse saadetud koer Laika oli linnatänavailt kinni püütud, tookord küll Moskvast.

Bajkongõri linnas on oma kosmoselendude muuseum – kuidas siis teisiti. On Gagarini tuba voodiga, kus ta lennueelsel ööl magas – kui magas –, on palju kosmonautide isiklikke esemeid, aga on ka üpris erandlikke asju. Huvitav on ühest kosmodroomi pääslast pärinev vahižurnaal. Avatud on see leheküljelt, kus tõlgituna seisab: „Inimene kosmoses!!! Hurraa!!!” Rasvaselt tindiga kirjutatud, kuus hüüumärki, paks sõõr ümber veetud – näha, et valvuril emotsioonid keesid, kui temani jõudis teade, et sealt kosmodroomilt on Gagarin üles lennutatud. Muuseumikülastajad mõistavad seda emotsiooni, aga ülemused ei mõistnud ja väänasid valvurile püha ja puutumatu vahižurnaali sodimise eest toimkonnad väljaspool järjekorda…

Muuseumist võib teada saada ka seda, et N. Liidu teine kosmonaut German Titov oli väga külma kõhuga mees. 25 tunni jooksul Vostok-2 pardal seitseteist tiiru Maale peale teinud mees ei vastanud ühel tiirul ettenähtud ajal lennujuhtimiskeskuse kutsungitele… vaid lihtsalt magas! Võib-olla magas ta närvipingest tekkinud väsimusest, võib-olla teda kogu lennu vaevanud peapöörituse tõttu, kuid magas kõik 37 minutit, mille jooksul oli side temaga võimalik. Kujutlege nüüd korraks, mis sel ajal lennujuhtimiskeskuses toimus ja millised lopsakad väljendid seal lendasid – kosmoselennud olid ju alles nii algusjärgus, et kõike võis karta. Igatahes järgmisteks lendudeks tehti äratuskell, mis selliste asjade kordumise välistas.

Kosmonaudid peaks kõvad mehed olema, aga kui su nimi ei meeldi, siis ei aita su kõvadus midagi – mingid bürokraadid teavad asju paremini. Kõige leebem variant ilmus N. Liidu väljaannetes Poola kosmonaudist Miroslaw Hermaszewskist, kellest sai vastavalt vene kirjaviisile Germaševski, aga üldse ei sobinud Bulgaaria kosmonaut Georgi Kakanovi nimi, kellest vene keeles sai Georgi Ivanov, ka ei sobinud Mongoolia dublandist kosmonaudi Maidarjavyn Ganhujaki nimi, kes muutus Ganzorigiks. Nimi ei pidavat meest rikkuma, aga näe, rikub küll!

Bajkongõri tragöödiad

Üle poole sajandi pika ajalooga kosmodroom ei ole kahjuks toime tulnud tragöödiateta. Kaks neist on olnud väga rängad.

24. oktoobril 1960 otsustati katsetada Mihhail Jangeli konstrueeritud ballistilist raketti R-16. Sellest pidi saama N. Liidu pearelv, sest Koroljovi R-7 oli lahingraketiks liiga keeruline, kallis ja lisaks olnuks kusagil pärapõrgus tema tankimine vedela hapnikuga võimatu. Koroljovi arvates piisas, kui hapnik jahutati miinus 183 °C või tsipa enam, aga et hapnik keeb –182,98 °C juures, siis olid tankimiskaod metsikud. Isegi ettevalmistatud stardiplatsidel kulus tankimisel seda väärt kraami üle kahe korra rohkem kui raketipaakidesse mahtuma pidi, mis siis rääkida mingist võsas paiknevast positsioonist.

Pealegi kulus R-7 kui lahinguraketi tankimiseks liiga palju aega ja tangitud rakett võis stardi ootel seista ainult kuni pool tundi. R-16 jaoks olid aga ette nähtud dimetüülhüdrasiin ja dilämmastiktetraoksiid ning lämmastikhape – ülimürgised ained küll, aga kui see „pisiasi” kõrvale jätta, siis tankida oli rakette tunduvalt lihtsam.

Et loodeti suurt edulugu oktoobrirevolutsiooni aastapäeva eel, lendas starti vaatama terve parv karvaseid ja sulelisi eesotsas äsja raketivägede (sic!) ülemjuhatajaks määratud suurtükiväe peamarssali Mitrofan Nedeliniga. Ülepeakaela kiirustamine suurte ja veel suuremate ülemuste silme all tõi kaasa tõelise tohuvabohu, kus üks ei teadnud, mida teine teeb.

Tulemusena andis stardiplatvormil seisev ja tangitud rakett asjaosalistele juba päev varem, 23. oktoobril, tõsise hoiatuse, kui juhtimissüsteem väljastas vale käsu. See õnnestus küll blokeerida ja mingiteks tundideks pandi ettevalmistus ka seisma, aga et 24ndal sai täis aeg, kui kaua võis kütus ja oksüdeerija raketis olla, käivitati ettevalmistused uuesti.

Nedelinile toodi tugitool ning tema ja teda ümbritsevate väiksemate vendade silme all jätkasid käsualused siblimist. Ettenähtud stardini jäi veel pool tundi, kui kell 18.45 andis raketi pardaautomaatika käsu teise astme mootori sisselülitamiseks. Ühtedel meestel oli käsil olnud selle süsteemi kontroll, kui teised püüdsid sama süsteemi – nende arvates tõrkuvat – sisse lülitada. Mootorist välja tormanud leek põletas hetkega läbi allolevad esimese astme paagid ja süütas väljapaiskunud mürgise segu. 20 sekundi vältel kõmatasid üha uued ja uued plahvatused – 130 tonni kütust ei saanud korraga plahvatadagi.

Kaks tundi kestis hiigeltuli, mis paistis 50 km kaugusele. Võiks öelda, et vahetult plahvatuses hukkunud 74 inimest, nende hulgas Nedelin, relvastusministri asetäitja L. Grišin, uurimisinstituudi nr 692 peakonstruktor B. Konopljov, Jangeli asetäitjad V. Kontsevoi ja L. Berlin jt, olid õnneseened, sest põletushaavadesse ja mürgiste aurude sissehingamise tõttu hiljem surnud mehed pidid hullusti vaevlema. Neid kogunes 48. On ka teisi arve, hukkunute üldarvuks pakutakse koguni kuni 200, sest ega rahvale tõde öeldud – Kremli müüri äärde maetud Nedelin olevat hukkunud lennuõnnetuses.

Jangeli päästis asjaolu, et just sel hetkel olevat ta läinud punkri taha suitsetama – vahel võib see kahjulik harjumus ka elupäästja olla. Kui ta juhtunust Hruštšovile ette kandis, olevat viimane küsinud: „Aga miks teie ei hukkunud?”.

Teine, täpselt kolm aastat hiljem juhtunud õnnetus (24. oktoobril 1963) oli siiski tunduvalt väiksema hukkunute arvuga, kuid järjekordne masendav ning mõistetamatu näide hooletusest. Stardiplatvormil nr 70 seisis seekord stardišahtis väljalaskmist ootav kaheastmeline R-9A. Selle raketi eripäraks (võrreldes R-7ga) oli tankimisel tunduvalt madalama temperatuurini – miinus 200–210 kraadini – jahutatud hapniku kasutamine. Kütuseks oli R-9A-l petrooleum. Kuigi tunduvalt madalama temperatuurini jahutatud hapnik oleks pidanud olema hõlpsamalt tangitav, täitus šaht ikkagi mingite lekete tõttu ülemäärases kontsentratsioonis hapnikuga.

Jumal või kurat teab, kus tekkis juhuslik säde, aga äkki šaht plahvatas ja seitse läheduses viibinud katsetajat hukkus ning kompleks muutus kasutuskõlbmatuks. Pärast neid kahte õnnetust muutus 24. oktoober päevaks, mil Bajkongõris midagi tõsisemat ette ei võeta.

Halvatu saab surma

Kosmoselendude muuseumi ees seisab nõukogude kosmosesüstiku Burani makett. Külastajad võivad sinna siseneda ja isegi piloodi kohale istuda. Õigel Buranil, mis tegi 15. novembril 1988 oma ainukeseks jäänud lennu (TM, 5/2002), meeskonda polnud. Buran startis, tegi kaks tiiru ümber Maa ja maandus taas kosmodroomi lennuväljal pardaarvuti juhtimisel.

Lennuvahendit, mis esimesena tegi kosmoselennu ainult arvuti abil, oleks võinud uhkusega eksponeerida kui suurepärast tehnikasaavutust, paraku käis tema käsi teisiti. Kuna tema esmalennuni jõuti alles pärast 15 aastat kestnud ettevalmistus- ja arendustöid, siis oli aeg nii palju edasi läinud, et otsustajatel ei jätkunud enam tema jaoks huvi ega raha, ülal tiirutav kosmosejaam Mir sai kogu tähelepanu endale. Nõnda pandi 1990. aastal kogu projekt seisma, aga 1993 seoses Liidu lagunemisega lõpetati hoopis.

Buran ja teda kosmosesse viinud kanderakett Energia paigutati hoiule montaaži-katsetsehhi nr 112. Pandi hoiule, aga hoida ei osatud. 2002. aastal kukkus tsehhi katus sisse ja sikutas ka seinad kaasa, mattes rusude alla ja muutes rusudeks ka Burani ja kanderaketi. Miks kolossaalse rahasumma ja hiigelmõttetööd nõudnud saavutusega nii läks, selle üle vaieldakse siiani.

Kurb, et sageli vaieldakse vaid vaidlemise pärast, raisates aega ja energiat. Kogu Bajkongõr ootab selgust oma tuleviku suhtes, aga seda ei paista kusagilt. See maa-ala kuulub ju Kasahstanile ja Venemaa maksab kasutamise eest hiigelhinda, väidetavalt 115 miljonit dollarit aastas. Aga nagu ikka, kui üks asi on mitme peremehe oma, siis pole ta õieti kellegi oma.

Kohapeal avaneb uskumatu vaatepilt – kosmodroom, mis eeldatavalt võiks ja peaks olema iga riigi au ja uhkus, on kogu ulatuses täis seletamatu päritolu ja otstarbega kola, kosmosesse viivad stardiplatsid-seadmed näevad valdavalt välja roostetanud monstrumitena, mille vahel vilistab üle lageda kohale jõudnud stepituul, krääksutades lahtitulnud metallitükke. Praeguste kokkulepete järgi saab Venemaa Bajkongõri kasutada 2050. aastani, kuid samas tahab ta Kaug-Idas avada uue kosmodroomi, kust esmastart on ette nähtud juba 2015. Kas see on maailma suurima kosmodroomi lõpp?

Sarnased artiklid