Rong see sõitis…
Mehis Helme
02.02.2010

Sama pealkirja all tutvustasime mulluses juuninumbris Eesti kitsarööpmelisel raudteel kasutatud M-seeria vedureid. Ent need polnud ainsad, mis mööda Eestimaad tossutasid. Seekord vaatleme A- ja R-seeria vedureid.

Paralleelselt veduritega seeriast M ehitas firma St Leonard Esimese Juurdeveoraudteede Seltsi tellimisel kolme veoteljega väiksemaid vedureid. Välimuselt sarnanesid need oma vanemate vendadega seeriast M, kuid olid väiksemad. Seetõttu oli ka veovõime väiksem ning võib öelda, et isegi võrdlemisi tühine. Siinkirjutajale ei ole päris selge miks Seltsil oli selliseid „putukaid” tarvis tellida? Olid ju need vedurid oma konstruktsioonilt võrdlemisi ebaõnnestunud. Siinjuures võib ainult oletada, et vedureid otsustati tellida raudteede ehitamise tarvis, sest põhiosa neist oli kasutusel Lõuna-Ukraina regioonis ehk Žitomiri teedel, kus teedevõrgu ehitus käis täie hooga. Ka Leedus ehitati ju Sventsjani juurdeveoteed, mistõttu sealgi vajati vedureid. Vedurite ehitus algas Belgias 1894. aastal, nagu M-seeria aurumasinategi ehitus.

Seega valmis nelja aasta jooksul kolmteist A-seeria vedurit, sama palju oli ehitatud ka M-seeria masinaid. Konstruktsioonilt olid A-seeria masinad samuti tankvedurid, ainult kolme veoteljega. Veduri pidurdamiseks kasutati traditsiooniliselt vaid käsipidurit ja kütmiseks puid. Kuna vedur oli pisikene ning kütuse- ja veevarud väikesed, võib ette kujutada kui tihti pidi see varustust täiendamas käima, et aur ootamatult otsa ei lõpeks. Selle veduritüübi kohta napib andmeid nii kirjanduses kui ka arhiivides.
Eestisse saabusid need vedurid Viljandi–Tallinna juurdeveoraudtee ehitamise ajaks 1898. aastal, kusjuures üks veduritest (A-1) saadeti kohale Ukrainast Žitomiri teedelt. Otse tehasest tulid laevaga A-11, A-12 ja A-13. Vedureid hakati kasutama siis Viljandi–Tallinna liini ehitusel. Pole eriti teada, kus ja kuidas neid vedureid edaspidi kasutati. Need vedurid pole ka fotograafide objektiivide ette sattunud, välja arvatud A-12. Seni ainus teadaolev foto sellest vedurist on tehtud Mõisakülas. Pärnu–Tallinna juurdeveoraudtee inventaris eksisteerisid need vedurid kuni 1917. aastani, mil sõjavanker veeres Eesti suunas. On teada, et Esimene Juurdeveoraudteede Selts evakueeris sõja eest osa oma varadest ja veeremist Venemaale väidetavalt Bologojes asunud reservbaasi. Suure tõenäosusega läksid kõik neli A-seeria vedurit ka sinna, kuna lõuna poole Leetu ja Ukrainasse takistas viimast rinne ning hiljem polnud neid masinad ka nende teede nimekirjades näha. Muuseas Leedus Sventsjani teel töötanud A-8 ja A-10 olid kasutuses veel kahekümnendatel aastatel ja neil oli Leedu raudteel tähistuseks T3-310 ja T3-311. Ukraina kohta siinkirjutajal andmed puuduvad, kuid kuuldavasti liikusid mõned seda tüüpi vedurid seal veel ka nõukogude ajal.

Auruvedurid seeriast R (E)
Massiline kitsarööpmeliste vedurite import lääneriikidest 19. sajandi teisel poolel pani tegutsema ka Venemaa veduriehitajaid. Enamjaolt olid välismaal toodetud vedurid väikese veovõimega ning näiteks Esimese Juurdeveoraudteede Seltsi (JVRS) Balti regiooni raske profiiliga raudteede jaoks väheefektiivsed. Seetõttu üritati Venemaa kohaliku veduritööstuse baasil luua just sellise profiiliga teede jaoks võimekamaid vedureid. 1896. aastal oli Kolomna masinatehases valminud välismaistele veduritele tõsist konkurentsi pakkuva kitsarööpmelise veduri projekt. Tehases tähistati see projekt tüübiga „60”. Esimene Juurdeveoraudteede Selts tellis Kolomna tehaselt 16 seda tüüpi vedurit eeskätt just Balti regiooni teedel kasutamiseks. Kõik 16 vedurit ehitati ajavahemikus 1896-1897 ning JVRSi teedel said need seeriatähise R (P) numbritega 201–216. Vedurite kasutus JVRSi teedel kujunes järgnevalt: 1898. aastal Eestis 6 vedurit, Leedus 6 vedurit ja Ukrainas 4 vedurit. 1901. aastal Eestis 6, Leedus 10 ning Ukrainas mitte ühtegi seda tüüpi vedurit. 1905. aastal valitses sama seis. 1915. aastal oli Eestis 9 seda tüüpi vedurit, Leedu ja Ukraina kohta usaldusväärseid andmeid pole, aga kui Saksa keiserlik armee 1917. aastal Leedu hõivas, siis ühtegi R-seeria vedurit seal arvele ei võetud. Järelikult olid sealsed vedurid toimetatud Ukrainasse või evakueeris JVRS need oma Bologoje reservbaasi Venemaal. Vedurite arvu muutumine JVRSi teedel tõestab taas seda, et teede vahel toimus aeg-ajalt veeremi vahetus, mis oli tingitud kohalikust veonõudlusest, ja kuna Sventsjani tee töötas pidevalt alakoormuse ja kahjumiga oli see omamoodi veeremi reserviks, kust vajadusel sai võtta, mida vaja.
Konstruktsioonilt kujutas R-seeria vedur nelja veotelje ning traditsioonilise tehnilise lahendusega auruvedurit, mille kütuse ja veevaru hoiti selleks ettenähtud tendris, mis oli haagitud vedurile sappa. Veduri pidurdamiseks oli kasutusel juba aurupidur, mille tööpõhimõte seisnes auru juhtimises vastavasse silindrisse, mis omakorda oli ühendatud piduritõmmetega. Veduri tendril oli omaette käsipidur. Nagu Belgiast tellitud tankveduritel, nii olid ka sel veduritüübil veorattad seespool alusraami ning rataste balansiirid väljaspool seda. Selline süsteem tagas veduri parema sõidustabiilsuse. Liikumapanevaks jõuks kasutati neil masinatel niisket, ehk siis ülekuumendamata auru ja kütmiseks puid. Vedurite monteerimiseks kasutati eranditult neetõmblusi.

Kasutus Eestis 1897–1926
Kolomna tüüp „60”, ehk siis R-seeria vedurite kasutus JVRSi Pärnu–Valga ja Mõisaküla–Viljandi liinidel algas 1897. aastal. Otse tehasest saabusid vedurid R-208, R-209, R-211, R-212, R-213 ja R-216. Neid kasutati eranditult reisi ja kaubarongide vedamiseks pealiinidel. Viljandi–Tallinna raudtee valmides laienes nende vedurite kasutus ka Tallinna suunas. Kahjuks pole teada konkreetselt, kuidas jaotusid vedurid depoode vahel, aga Mõisakülas on kirjeldatud vedurit R-216, mis oli katseliselt ümber ehitatud puuküttelt kivisöele, Tallinnas tegutsesid mõnda aega R-208 ja R-209. Kuna vedude maht Pärnu–Tallinna raudteel pidevalt kasvas otsustas JVRSi juhtkond täiendada veeremi hulka ning tuua Leedust Sventsjani teelt vajaliku hulga vedureid ja vaguneid. 1913. aastal oli sealt toodud juba R-203 ning 1915. aastal lisandusid veel vedurid R-214 ja R-215. Tallinn-Väike depoo 1916. aasta novembrikuu töökäskudest nähtub, et depoos olid kasutusel vedurid R-203, R-211 ja R-215. Kindlasti toimus depoode vahel aeg-ajalt ka vedurite rotatsioon. Seisuga 20. juuni 1918 oli Tallinna depoos vedurid R-208, R-209, R-211, R-212 ja R-214; Türi depoos R-203 ja Mõisaküla depoos R-215.

Esimene maailmasõda tegi teatud korrektiivid R-seeria vedurite ridadesse. JVRSi evakueeritavate varade hulka sattusid vedurid R-209 ja R-213. Tartu ajalooarhiivis nähtud dokumentide põhjal saadeti need vedurid Bologoje reservbaasi 1918. aastal. Järgnenud Vabadussõda ei toonud mingeid muutusi selle veduriseeria ridadesse, kuid üks R-seeria veduritest oli esialgselt kasutusel Pärnus Ühistöö töökodades ehitatud kisarööpmelises soomusrongis nr. 1, mis Mõisaküla vabastamisel vahetati välja teise võimsama veduri vastu. Ka pärast juurdeveoraudtee riigistamist 1923. aastal ei toimunud mingeid muudatusi selle tüübi raudruunadega.

R-seeria vedurid Eesti Raudtee koosseisus
Kui 1926. aastal ühendati vabariigi valitsuse otsusega riigiettevõte Eesti Vabariigi Raudteed (EVR) ja riigiettevõte Pärnu–Tallinna Raudtee (PTR) ühtseks raudtee-ettevõtteks EVR, toimus kõikide vedurite inventariseerimine ning arvele võtmine juba uue tähistussüsteemi alusel. Endiste R-seeria vedurite uueks seeriatähiseks sai E-täht ja numbriteks 70–76. Kuidas ümbertähistamine toimus on näidatud tabelis 4.
EVR hakkas neid vedureid kasutama väiksema koormusega raudteeliinidel, nagu Valga–Mõniste, Sonda–Mustvee, Türi–Paide ja Riisselja–Ikla. Konkreetsemalt on teada Sonda depoo kohta, kuhu 1930. aastate alul toodi vedurid E-73 ja E-74, enne seda oli E-73 töötanud Türi depoos. Enamjaolt vedurite kasutuse kohta täpsem info puudub, aga näiteks vedurit E-74 kasutati ka 1926. aastal Reiu jõe ülemise silla uue fermi transportimiseks Mõisakülast ehituskohani ning EVRi ehitusamet on kasutanud vedurit E-75 kolmekümnendatel aastatel kruusa väljaveoks Sinialliku karjäärist. Ja veel on teada, et 1935. aastal töötas E-76 Tallinna depoos.

Nõukogude võimu kehtestamisega Eesti raudteel esialgu suurt midagi ei muutunud. Kasutusele võeti vaid NSVLi raudteede tehnilise ekspluatatsiooni eeskirjad. Veduripark kitsarööpmelisel raudteel jäi E-seeria vedurite osas muutumata. Kuid sõjategevuse kandumisega 1941. aastal Eesti territooriumile, toimusid silmapaistvad muudatused. Tol ajal olid Sonda depoos vedurid E-70, E-72, E-74 ja E-75. Mõisaküla raudteetehases olid remondis E-71 ja E-76, E-73 seisis Tallinna depoos. Vahetult enne sakslaste saabumist Sondasse lükati punase komandandi korraldusel laiarööpmelise raudtee platvormidele vedurid E-70, E-74 ja E-75 ja saadeti Venemaa poole teele. Lükkajaks oli vedur E-72 mis järgmisel päeval ise omal jõul platvormvagunile sõitis, et Venemaa poole veerema hakata. Ja pandigi see vagun koos veduriga viimasesse rongi, mis Sondast Narva suunas liikuma hakkas. Kuid saksa poisid olid kiired ja said rongi enne Narvat kätte ning vedur E-72 suunati Eesti Raudteele tagasi, kuid sedakorda Tallinna depoosse. 1941. aasta sügisel kasutati vedureid E-72 ja E-76 Tallinn-Sadama ja Nõmme-Väike vahelise rongiliikluse korraldamiseks. 1942. aastast töötas E-72 Türi depoos, teenindades Türi–Tamsalu liini. Kuni 1973. aastani seisis Mõisaküla raudteetehases vedur E-71, mida varuosade puudusel ei suudetudki korda teha ning 1943. aastal kanti see maha. Edaspidi jäi E-71 doonorveduriks, st tagavaraosadeks. 1943. aasta sügisel ilmus raudteele saladuslik vedur B-51, mis oli koostatud mitmete eri vedurite sõlmedest. Suure tõenäosusega oli sel veduril E-71 raam. 1944. aastal toodi Sondasse vedur E-76 mis töötas seal saksa aja lõpuni, mil saadeti edasi Tamsalusse ning sealt juba omakorda sõjaväemoona rongida Lätti Puikule jaama, kus toimus varustuse ümberlaadimine suurele raudteele. Vedur jäi sinna ja imekombel pääses sakslaste hävitustööst või olid selle vigastused nii väikesed, et lätlased suutsid ise veduri remontida.

Mis sai edasi?
Kui N. Liidu väed hõivasid suurema osa Eesti territooriumist, oli ainsana paigale jäänud vedur E-72, mis seisis Türi depoos remondis, mistõttu sakslased seda ka minema viia ei saanud. Vedur saadi siiski töökorda ja mõnda aega jätkas see tegevust Türi–Tamsalu liinil. Kuid seejärel saadeti see Tallinn-Väike depoosse, kus see töötas 1952. aasta augustini. Kuid vedurit ei lammutatud, vaid saadeti Moskva–Kurski raudtee haldusalas olevale objektile, kus seda kasutati 1958. aastani. Läti raudteel aga õnnestus eestlaste eest peidus hoida vedurit E-76, mis töötas Lätis kuni 1951. aastani ning müüdi seejärel Rostovi oblastisse seni tundmatule ettevõttele. Kõigi teiste 1941. aastal evakueeritute E-seeria vedurite saatus on seniajani teadmata. Suure tõenäosusega võisid need ešelonid sattuda kiiresti edasitungivate sakslaste kätte või jääda õhurünnakute alla ning hiljem saatis sakslane need vedurid sulatusahju ümbertöötlemisele.

Sarnased artiklid